Demokraatia on ennekõike heaoluühiskonna lõbu. Viletsus soosib teisi valitsemisvorme. Ajaloost on teada, et majandusliku heaolu vähenemine pakub viljaka pinnase demokraatiat vastustavatele jõududele. Seejuures lämmatatakse demokraatiat tihtipeale just nimelt demokraatia süvendamise loosungi all: valitagu riigipea otse ja antagu talle võim, vähendatagu parlamendi koosseisu ja kärbitagu „lehmakauplejate” tiibu, algatatagu seadused rahva poolt ja võetagu need referendumil vastu. Demokraatlik valitsemiskord (nagu iga teinegi) ei saa viia objektiivselt õigete ja õiglaste otsusteni, sest õiglase  otsuse „väljamõõtmine” on võimatu. See, mis ühele tundub õiglane, tundub teisele ebaõiglane. Teatavasti on kaks vastandlikku võrdsuse käsitust: aritmeetiline võrdsus (erinevatele võrdselt) ja jaotav võrdsus (erinevatele erinevalt). Võtame näiteks vanemahüvitise: seaduse kohaselt ei ole tegemist vanema tasuga, vaid lapsega kojujäämise tõttu saamata jääva tulu hüvitamisega. Ühtede arvates tuleks saamata jääv tulu hüvitada kõikidele ühesuguses summas, sõltumata sellest, kui suur tasu saamata jääb; teiste arvates on õiglane hüvitada ära langev palgatulu. Võimatu on otsustada, kumb seisukoht on objektiivselt  õige. Just õigluse ja võrdsuse teema on poliitilise arutelu keskmes, ebaõiglus läheb inimesele hinge. Loosung „võitleme ebaõigluse vastu” leiab ikka järgijaid. Iseäranis majanduslanguse aeg on poliitilise kultuuri ja ühiskonna liidrite vastutustunde proovikiviks. Demokraatia nõuab erinevate seisukohtade ärakuulamist ja läbiarutamist. Põlglikult „lehmakauplemiseks” kutsutud protsess lõpeb enamuse otsusega, mis ideaali kohaselt peaks olema nii hea kompromiss erinevate huvide vahel kui vähegi võimalik. Läbi kaalutud, kõikidele suurema kandepinnaga  huvidele veidigi vastu tulev otsus saab sündida parlamendis, mitte rahvahääletusel. Asi on selles, et seaduseelnõu menetlemise käigus on võimalik teha kompromissi saavutamiseks tarvilikke muudatusi, koguda täiendavat infot, kuulata ära inimesi, keda seadus puudutama hakkab. Paraku on meil ikka veel sees õiguskorra ülesehitamise kiirustav rütm, ja seda kõike tihtipeale ei tehta.

Üleolev suhtumine, mille kohaselt „konnadelt ei küsita, kui sood kuivendatakse” on tõsine probleem, kahetsusväärne on ka toore jõuga otsuste langetamine. Neid, poliitilise- ja juhtimiskultuuri  küsimusi otsedemokraatia paraku ei lahenda. Erinevaid otsedemokraatia võtteid on kogu taasiseseisvusaja vältel ikka ja jälle propageeritud: presidendi otsevalimise ja rahvaalgatuse seadustamise ettepanekud on peaaegu järjepidevalt riigikogu menetluses. Nende ideede arvustamine on aga ohtlik, kuna rahvahalvustaja tiitel hakkab kergesti külge. Tegelikult ei ole põhiküsimus selles, kas rahvas on kaine ja teadlik või vaimustub ülemäära kergesti. Mureallikas on hoopis see, et otsedemokraatia instrumendid ei ole reeglina mitte rahva, vaid valitseja teenistuses, s.o selle teenistuses, kellel on raha ja oskust manipuleerida. Rahvahääletus võib tõsta otsuste kvaliteeti ja tunnustatust eelkõige linna või valla tasandil, s.o kohaliku elanikkonna ja kohaliku elu küsimustes. Riigis tervikuna otsedemokraatia paraku sellist tulemust ei anna. Vastupidi: konflikte tekib ühiskonnas juurde. Keegi peab ju eelnõu projekti koostama, kümned tuhanded allkirjad sellele eelnõule on võimalik koguda vaid organiseeritult, rahvahääletusega kaasneb omakorda poolt- ja vastukampaania. Enamasti suudab üleriigilise rahvaalgatuse organiseerida vaid mõni partei, karismaatiline poliitik või siis piisavat raha käsutav äriseltskond. 

Rahva pahameele võib esile kutsuda ka rahvaalgatuse süsteem ise. Kui rahva algatatud eelnõu lubatakse parlamendis muuta, siis tekivad vaidlused selle üle, millised muudatused on veel rahva, s.t algatajate tahtega kooskõlas. Konflikt on vältimatu, kui rahva algatatud eelnõu ei pea panema rahvahääletusele, vaid selle võib lihtsalt vastu võtmata jätta. Näidet pole vaja kaugelt otsida. Samuti juhul, kui rahvahääletusel vastu võetud seadust parlament ise muudab või kui rahvahääletuse otsus ei olegi riigiorganitele kohustuslik. Süsteemid ja tavad on riigiti erinevad, ent ideaalile vastavat  otsedemokraatiat ei ole kuskil. Rootsis hääletas 1955. aastal 83% rahvast parempoolse liikluse kehtestamise vastu, eelistades tollal harjumuspärast vasakpoolset liiklust. Referendumil osales vaevalt üle poole valijaist. Kaheksa aastat hiljem tegi parlament vastupidise otsuse, seda tõenäoliselt juhtiva autotootja majandushuvist lähtuvalt. See pole ainus seda laadi näide. Teisiti oli Austrias, kus 1978. aasta referendumil hääletas 50,5% kodanikest parlamendi üksmeelse otsuse alusel valmis ehitatud Zwentendorfi tuumajaama käikulaskmise vastu ning seisma see jaam jäigi.  Ühiskond aga lõhenes väga tõsiselt. Austria valitsust on häbenemata süüdistatud kehva kampaania pärast ja kiidetud oskuslikuma kihutustöö eest euroreferendumiks valmistudes. Šveitsis oli möödunud aasta 1. juunil rahvahääletusel eelnõu, mille eesmärk oli keelata poliitikutel ja ametnikel rahvahääletuste eel propagandat teha ning lubada vaid parlamendikomisjoni esimeeste lühiintervjuusid. Nimelt leidsid eelnõu algatajad, et riigivõimu esindajad saavad referendumite tulemusi oma positsiooni ja ressursse kasutades suunata ja see on vastuolus otsedemokraatia olemusega. See võib nõnda ollagi,  sest enamiku rahva algatatud eelnõudest on rahvas ise rahvahääletusel tagasi lükanud.

Valimisaktiivsus on tavaliselt madal, mis viitab pahameelele, segaduses olekule või huvi puudumisele. „Suukorviinitsiatiiviks” nimetatud ettepaneku üle käis otsustamas 41% hääleõiguslikest kodanikest ja lükkas selle tagasi. Agitatsioon oli oskuslik. Paradoksaalsel kombel töötab otsedemokraatia, s.o rahvaalgatus ja rahvahääletus, riigipea otsevalimine, üksikute rahvaesindajate tagasikutsumine, parlamendi rahva otsusel laialisaatmine jms omaenda eesmärkide vastu. Heade, ühiskonna sidusust suurendavate otsuste ja protsesside asemel tekib pahandust juurde. Rahvaalgatuse võimalust oskavad ära kasutada võimulolijad või võimulepürgijad oma huvides ja üksteise vastu, rahvas on avaliku arvamuse manipuleerimise ees tavaliselt kaitsetu. Ehk oleks siiski mõistlik mitte panna otsedemokraatiale liialt suuri lootusi ja püüelda hoopis selle poole, et esindusdemokraatia viiks riigielu küsimuste lahendamisel võimalikult hea tulemuseni. Rahvas suveräänina, võimu allikana, peaks ka edaspidi jääda hääletama ühiskonna püsiva aluskokkuleppe,  põhiseaduse üle. Jooksvate riigielu küsimuste lahendamine, erinevate huvide ja asjaolude vaagimine ning ühiskonnas võimalikult kandvate kompromisside leidmine võiks aga jääda valitud esindajate ülesandeks.

1 Sirje Keevalliku tõlge, Salvador Dalí „Geeniuse päevik”, lk 57.