(Algus eelmises Sirbis)

Paljud Euroopa suured staarid olid 2008. aastal hõivatud Aasias, mõtlen muidugi eeskätt Herzog & de Meuroni kuulsusrikast Pekingi olümpiastaadioni ning Sir Norman Fosteri maailma suurimat Pekingi lennujaama. Tänavuse arhitektuurielu kindlaks suursündmuseks saab Rem Koolhaasi ja Ole Scheereni kaua oodatud Hiina Kesktelevisiooni hoone valmimine, mis arvatavasti samuti mitmesuguseid preemiaid nopib, ent ei lase raugeda  poleemikal, kas ikka on eetiline projekteerida ideoloogiaehitist nii kahepalgelisele tellijale, nagu seda on Hiina valitsus. („Oleksin olnud idioot, kui oleksin selle tellimuse ära öelnud,” on Koolhaas hoolimatult pressile vastanud, millega ta mõistagi ainult õli tulle valas.)

Zaha Hadidil, kes praegu hoogsalt IdaEuroopa pealinnadesse pilvelõhkujaid joonistab (250meetrine Varssavisse ja nüüd ka 200meetrine Bukaresti, esimene jääb küll esialgu  ehitamata), sai möödunud aastal valmis nelja skulpturaalse jaamahoonega Nordparki mägiraudtee Innsbruckis. Tänavu valmib ka tema moodsa kunsti muuseum MAXX I Roomas. Suuri muuseume tuleb veelgi: Ateenas on juba valmis Bernhard Tschumi Akropolise muuseum, mida möödunud aastal publikule tühjana juba näidati, kuid ekspositsiooniga koos avatakse see tänavu kevadel. Tschumi suur ja destruktiivne hoone on juba põhjustanud kriitikat,  paljudele ateenlastele on see ehitis vastuvõetamatu.

Suur-Euroopa

Londonis on lõpetatud ning septembris ametlikku avamist ootamas ühe fantastilisema Euroopa muuseumi, Londoni teadusmuuseumi Darwini keskuse uus ehitusjärk, mille sümpaatselt pehmejooneline silebetoonist vorm meenutab kookonit või lihvitud merekivi. Insenerlikult novaatorliku kaheksakorruselise akendeta ehitise arhitekt on C. F. Møller  Taanist.

Pole ime, et Taani arhitektid ka väljaspool oma riiki aktiivsed on – arhitektide arvu poolest on Taani Euroopas kolmandal kohal (165 arhitekti 100 000 elaniku kohta). Esikohal on Liechtenstein 261 ja teisel kohal Itaalia 194 arhitektiga, Eestis on neid 54. Möödunud aasta veebruaris avati Londonis Stephen Lawrence’i keskus – maja mustanahalisele noormehele, kes tahtis saada arhitektiks. Ta mõrvati 18aastasena Londoni tänaval, millele järgnes üks kõmulisemaid kohtuprotsesse. RIBA (Briti Kuninglik Arhitektuuriinstituut, mis saab tänavu 175-aastaseks) asutas temanimelise arhitektuuripreemia ning fondi. Lawrence’i-nimeline keskus on mõeldud noorte arhitektuurihuvi äratamiseks ning nende kaasamiseks linnaplaneerimisse. Selle arhitekt on Tansaanias sündinud David Adjaye, keda on nimetatud 2008. aasta esiletõusjaks  („Adjaye sai kuulsaks,” on kirjas ameeriklaste Architecti aasta arhitektuurisündmuste loetelus). Kuulsaks sai ja uude majja kolis hiljuti üks teinegi mustanahaline, kes ka tahtis kunagi arhitektiks saada – Barack Obama. Oma arhitektuuriteemaliste väljaütlemistega (vau!-arhitektuuri aeg on möödas, vaja on uut suhtumist, ehitada tuleb infrastruktuure jms, mitte monumentaalseid üksikehitisi) on ta ameerika arhitektid juba elevile ajanud, kuid see on teise  artikli teema. Euroopa muuseumidega jätkates: 2008. aastal valmis Saksa okeanograafia muuseum Ozeanum Stralsundis, selle projekteeris legendaarse Günther Behnischi poeg Stefan. Münchenis valmis Brandhorsti kollektsiooni muuseum (Sauerbruch ja Hutton), Austrias Newhausis Sloveenia piiri ääres Herbert W. Liaunigi muuseum (Querkraft Architekten) – pikk pulk, mis ulatub pika konsoolina autotee  kohale. Mehi muuseumisse eriti ei meelita, kuid suureks erandiks on automuuseumid. Arhitektuurikriitikute huvi pälvinute seas on jaanuaris avatud Porsche muuseum Stuttgardis (Viini arhitektuuribüroo Delugan Meissl): väljast meenutab see hiiglaslikku autolaternat ja seest on kriitvalge. Massimiliano Fuksasel valmis 2008. aastal 10 000 kohaga erkoranž Zenith Music Hall Strasbourg’is (projekt juba 2003. aastast).  David Chipperfieldi Hamburgi uude Riverside hotelli ma ei kipu ja tema BBC kontorihoone Šotimaal Glasgows ei tundu ka kuigi ilmekas olevat. Tundlikum on eragalerii skulptuurne maja Berliini ajaloolises südames Kupfergraben 10. Chipperfieldil valmisid 2008. aastal ka Barcelona justiitslinnaku ehitised ja pilvelõhkuja Diagonal 197 uues büroohoonete kvartalis Campus Audiovisual (seal lähedal on ka Jean Nouveli Agbari torn). 

Efektne on FOA Architectsi (Farshid Moussavi ja Alejandro Zaera Polo) John Lewise kaubamaja-kinopleks Leicesteris. Leicester on tekstiililinn, kus on palju Aasia immigrante, ja arhitektid on katnud fassaadi suure idamaise mustriga. Mitmelt kihilt peegeldudes on see pidevas muutumises. FOA ökoloogilisest mõtlemisest räägib bambusruloodega kaetud sotsiaalmaja Madridi kiirelt arenevas Carabancheli linnaosas. Kriisi taustal  tõuseb sotsiaalmajade ehitamine igal pool poliitiliselt korrektsena esile ning Hispaania on siin kindlalt esirinnas: riigi tellimusel ehitati läinud aastal umbes 900 000 korterit, on arvatud, et seda on sama palju kui mujal Euroopas kokku. Hollandi pilkupüüdvamaid büroohooneid on Kraanspoor („Kraanatee”) Amsterdamis. 270 meetrit pikk hoone on ehitatud mere kohale 1950. aastate betoonkaile, arhitekt  Trude Hooykaas (OTH). Neutelingsil valmis Apeldoornis 2007. aasta lõpus keskmaksuameti hoone: maja on osaliselt vee all ehk Hollandi maksuametile on nii-öelda vesi peale lastud. Neutelingsi ja Riedijki viimaste aastate töödest on minu lemmikuid Hollandi meediamuuseum Hilversumis. Ametliku nimetusega Heli ja Pildi Instituut (Institute for Sound and Vision) kujutab endast muuseumi, arhiivi ja meediakeskuse hübriidi, kuhu on talletatud  700 000 tundi Hollandi tele- ja raadiosaateid, filme, muusikat ja hääli. Muuseumipileti asemel saab külastaja digisõrmuse, millega saab käivitada ekspositsiooni loendamatud ekraanid. Hilversumi vaiksesse keskusesse ei tohtinud ehitada kõrget maja ja nii sirutuvad hoone viis korrust maa alla, selle oranžpunased koridorid mõjuvad tänavatasandilt sisse astunule magnetiseerivalt nagu hõõguv kuristik, fassaadile annab erksuse värvilise fototrükiga klaas.  Hollandist on Euroopa arhitektuuripreemiale esitatud ka Un Studio väljast oranž ja nurgeline, seest tulipunane Agoraa teater Hollandis Lelystadis, MVR DV Parkrandi kortermajad Amsterdamis jt. Parkrandi klaasrõdudega maja keskel on mujaltki tuttav kaheksa korruse kõrgune tühimik, teise korruseni ulatuva platoo peal on park, kuhu ei tule võõraid ega pääse autod laste mängumaale parkima, nagu see Eesti õuedes nii tavaline on. 

MVR DV üleni kärbsetõrjesinises Didden Village Rotterdamis ei sunniks mind küll miski elama ja mitte selle pärast, et üks maja teise katusele on tõstetud, vaid just sinise värvi pärast. Hollandi väga omapärastest majadest võib nimetada veel Almere villa moodi maja, mis tegelikult on lambalaut (70F Arhitektid). Pritzkeri laureaat Jean Nouvel kandideerib Euroopa preemiale kilomeetripikkuse lipupunase seinaga Bergamos Milano-Venezia  kiirtee ääres. „Il kilometro Rosso” („Punane kilomeeter”) pole siiski lihtsalt sein, vaid Brembo korporatsiooni hoone (ühtlasi hea reklaamialus). Nouvelil valmis läinud aastal ka minimalistlik välibasseiniga veekeskus Le Havre’is (Les Baines des Docks), mis seest üleni valge. Pariisi kaldapealsele aga ilmus pikkade roheliste koridorisoolikatega ehitis (Docks de Paris, kus asuvad disaini- ja moekeskus, söögija joogikohad), mis meenutab kaldale uhutud  mererohunuustakat (noor Pariisi büroo Jakob & MacFarlane). Prantsusmaal ehitatakse arhitektuurikoole: 2007. aastal valmis Pariisis Val de Seine’i arhitektuurikooli uus hoone (Frédéric Borel, tööstushoone rekonstruktsioon), 2008. aastal aga Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali Nantes’i arhitektuurikooli valge konstruktivistlik hoone. Koole on vaja, sest arhitekte on Prantsusmaal 100 000 elaniku kohta tõesti  vaid 47, mis on vähem kui Eestis (54).

Soojemad maad

Läinud oktoobris kuulutati Barcelonas maailma arhitektuuri festivalil aasta parimaks ehitiseks Dublini naisa
rhitektide büroo Grafton Architects (Yvonne Farrell ja Shelley McNamara) Luigi Bocconi ülikool Milanos, selle konsoolset auditooriumiosa on võrreldud Konstantin Melnikovi kuulsa Russakovi klubiga (1927) Moskvas. Itaaliast rääkides ei saa muidugi  mööda Santiago Calatrava Venezia uuest sillast, mis avati biennaali ajal. Teine sild valmis Calatraval Regio Emilias, kuhu ta ehitab ka suuremat sorti terminaali. 75aastane Álvaro Siza, kes saab tänavu veebruaris RIBA kuldmedali, lõpetas raamatukogu Viana do Castelos (Portugal). See on Sizale omaselt askeetlik ja selge, omapärase ajatu arhitektuuriga betoonehitis. Sizat on nimetatud tipparhitektidest kõige vähem tunnustatud arhitektiks. Asjata ei maini ma eakamate vanust – see ei takista neid vitaalne ja tegus olemast. Madridi 2004. aasta 11. märtsi terroriarhit ohvrite mälestusmärk M-11 (FAM architectura y urbanismo) pälvis arhitektuuriajakirja Detail aasta parima ehitise tiitli ja valiti samuti rohkem kui 300 kandidaadi hulgast. Maa alla varjatud memoriaalist kõrgub maa peale klaassilinder, mille tekstid ja pildid hajuvad valgusesse.  Monumendis sees käinud kirjeldavad tugevalt metafüüsilist atmosfääri (ise pole seal olnud). Hispaania uusehitiste loetelu tuleks väga pikk, piirdun vaid mõnede nimetamisega: Juan Navarro Baldewegil valmis Madridis Teatro Del Canal, Ábalos & Herrerosel bioklimaatilised tornid Vitoria-Casteizis Salburua Fensis, maastikulist arhitektuuri esindavad La Rioja veinikeskus Logroños (FOA) ja Richard Rogersi Protos Winery Peñafielis. Teravmeelne  ehitis on noorte arhitektide Emiliano Lópeze ja Mónica Rivera hotell Tudelas: robustsete puuviljakastidega piiratud park, millega kontrasteeruvad hotellibokside elegantsed klaasseinad ja sisustus. Zaragoza 2008 Expo ehitistest on esile tõstetud Aragóni konverentsihoonet (Nieto ja Sobejano) ning veelgi enam kontseptuaalset Hispaania paviljoni (Francisco Mangado), mida ümbritsesid peenikesed keraamilised sambatorud. Zaragozas  valmis ka Herzog & de Meuroni Goya muuseum (rahvusmuuseumi juurdeehitisena). Euroopa Liidu preemiale šveitslased kandideerida kahjuks ei saa. Kui aga tahta Mies van der Rohe nime kandvat preemiat kõige mieslikumale ehitisele anda, siis tuleks see määrata kas Eduardo Souto de Mourale Burgo tornmaja eest Portos, Dominique Perrault’le kohtupalee eest Luxembourg’is või ME hotelli eest Barcelonas. Nii järjekindlalt sirgete tahukate  arhitekte pole enam kuigi palju, tehakse ikka rahutuid nurki, lokaatoreid ja konsoole kui mitte maastikulist või mulliarhitektuuri. Kokkuvõtteks Tõenäoliselt nimetasin möödaminnes ära vähemalt pool tänavuse Euroopa arhitektuuripreemia finalistidest (lisandub valik 2007. aasta ehitistest), tahaks loota, et ka peapreemia saaja.

Parima valimine 340 seast (nimekirjas on tegelikult 345, kuid võib juhtuda, et mõnda objekti ei tunnistata veel täiesti valminuks) sõltub muidugi paljudest teguritest ning otsustajate rahvustki ei saa eirata. Juba riikide esindatuse proportsioon näitab, kellel on rohkem šansse: kõige rohkem on kandidaate preemia asutajamaalt Hispaaniast – 36 objekti. Saksamaalt on 30 hoonet ja Inglismaalt 25. Kõige vähem on kandidaate esitanud Malta (3) ja Rootsi (4). Ega see võitja polegi nii tähtis, hinnaline  on üldpilt, mis kandidaatide esitamise käigus kokku tuleb. Esindatud on kõik tänapäeva arhitektuuri peamised suunad modernistlikest kastidest täispuhutavate blob’ideni, high tech’ist ökoarhitektuurini, ikoonehitistest „kaduva” arhitektuurini. Palju ehitatakse ikka veel valget minimalismi, aga populaarsed on ka lõigatud nurkadega skulptuurid, ikka veel ka konsoolsed pulgad ja „periskoobid”. Pilt on kirju nagu rõivamoes või kunstinäitusel:  tähtis on individuaalsus, aga samapalju ka autoripositsiooni kadumine, uued leidlikud fassaadimaterjalid ja tehnikad, teiselt poolt järjest enam ka säästlikkuse trend. Kui palju ka ei räägitaks staararhitektide troonilt tõukamise vajadusest, on nad endiselt menukad, kusjuures mitte ainult Hiinas ja Dubais, vaid ka Ida-Euroopas (ja Venemaal), kus neid jätkuvalt imetletakse. Demokraatlikult laiapõhjaline Euroopa Liit kogub aastaülevaatuse laua äärde  staaride kõrvale kõikide liikmesriikide arhitektid ning neilegi jagub järjest enam tunnustust. Loodame, et ehk ükskord ka eesti arhitektidele.