Väljend „ilmavalgust nägema”, nii nagu ma seda eelmises lauses kasutanud olen, on muidugi klišee. Seevastu ilmavalgus kui energia ja kui kujutis, mis on tekkinud peaaegu 30 aasta  jooksul paljusid inimesi hõlmanud loomis- ja sõlmumisprotsessi jooksul, polegi aga ehk kõige sobimatum kujund asja jaoks, millele Karusoo ise viitab kui „selle[le], mida ma öelda olen tahtnud”. Tekstid hallikasroheliste kaante vahel, olgu köide kui tahes paks, seda ilmavalgust täiuslikult esindada ei saagi. On ju protsess ise, helendavate punktikeste märkamine, tähistamine, koondamine ja transformeerimine lavastajat/autorit, näitlejaid/elulookogujaid,  elude omanikke/rääkijaid, kuulajaid/ kaasaelajaid/omaksvõtjaid/äralükkajaid koondavas kulgemises tahes-tahtmata tulemust kilbile tõstvas raamatutekstis edasi antav vaid suurte mööndustega.

Seega ei saa rääkida raamatust sellises tähenduses, nagu seda on raamat romaan, luulekogu, artikli- või isegi elulookogumik (isegi kui Karusoo raamat tõepoolest muude asjade seas on osalt ka luulekogu või laulik,  artikli- ja elulookogumik). „Kui ruumid on täis” on tähis, üks punkt punktiirjoones, mis kulgeb nii tagasi minevikku, tehtud tööde ja vahendatud elude juurde kui edasi tulevikku eelolevate projektide, ilmutamist vajavate valgutäpikeste suunas. See on võimas tähis märgistamaks väljapaistvat ja eesti teatris või ka laiemalt eesti kultuuris üldse täiesti ainulaadset tööd.

Riskirühmas

„Tänase tarkuse järgi võin öelda, et valdav osa  eesti rahvast kuulub „riskirühma,” st ta kannab sedalaadseid sotsiaalseid tunnuseid, mis teevad ta kergeks saagiks karjerismile, pantvangi sündroomile ja skisofreeniale, rääkimata alkoholismist.” Sellise järelduse käib Merle Karusoo välja oma raamatu kokkuvõttes. Et Karusoo võtab siin kokku aastakümneid eestlaste elulugu(sid) vahendavat teatrit, teeb see lause mõtlikuks ja murelikukski, millele niimoodi väljaöelduna on raske vastuargumentegi leida, kui need ei paikneks teistpidi just Karusoo enese loomingus. Seega võiks tegu olla pigem sihiliku hüperbooliga, üleskutsega olema tähelepanelik, mäletada oma minevikku ja tajuda ja tunnistada ja mõista (või vähemalt püüda seda teha) teist inimest, teist eestlast, teist eestimaalast enese kõrval. Rahvuse ja identiteedi teema on viimastel aastatel jälle kultuuriloome fookusesse tõusnud, näiteks võiks tuua Kiviräha “Mees, kes teadis  ussisõnu” ja Ojasoo „GEPi”. (See ei tähenda kindlasti, et need autorid rahvusteemat Karusooga samas võtmes käsitleksid; näiteks „GEPi” võib pidada Karusoo lavastuse “Sügis 1944” pea otseseks vastandiks).

Karusoo töös on eestlase ja eestluse küsimus alati olnud keskne ja läbiv joon, mis loob telje Ella Kaljase ja August Oja päevaraamatute, nõukogude aja lapsepõlve- ja üleskasvamislugude, tapmise eest kinni istuvate vene keelt kõnelevate kriminaalide,  Afganistani ja Iraagi „palgasõdurite”, sõjajärgsel ajal ebaõnnestunult läände põgenenute, küüditatute ja küüditamisele kaasa aidanute, kurejuttude ohvrite, uljaste elunautijate ja armastajate vahele. Selline telg, eriti kui see on veetud läbi teatud elulugude kogumi sihiga indiviidi loolt üldistusele, mis ühelt poolt on otse hämmastavalt mitmekülgne, võib kohati tunduda ka hirmutavalt kõikehõlmavana. Võib-olla see hulk  indiviide, kes on soostunud rääkima või kelle lood on huvitavana, nn värvi andvana sõelale jäänud, ei moodusta seda keskmist või seda läbilõiget, kust telg saaks nii vastuvaidlematul viisil keskselt läbi kulgeda? Huvitavaks proovikiviks said minu jaoks selles osas need tekstid, mille keskmes on ka minu põlvkonna elulood ja millest ühegagi ma samastuda ei suutnud. Karusoo teatri sotsioloogilist põhja arvesse võttes on ehk naiivne ühe inimese elukogemuse  baasil niisugust samastumisvõimalust üldse otsidagi. (Lisaks on muidugi võimalik, et ma lihtsalt ei ole soovinud näha oma elu sellisena, „tööõnnetuse” võimaliku tagajärjena, kurejuttude ohvrina, „hoopis muud tahtvana” kui see, mille poole olen teel olnud.) Kuigi nii Ella Kaljase, August Oja, Theodor Maripuu kui ka näiteks „Kurgede” Heli elu on minu omast nii ajaliselt ja ka saatuse poolest palju kaugemal, tunnen nendega vahetumat  sidet. Kui sellel ka on minu enese elust lähtuvad põhjused (näiteks see, et omamoodi õnnestus mul sügaval nõukogude ajal üles kasvada emapoolsete vanavanemate ehk memmetaadi „eestiaegses“ maailmas), ei saa seda siiski pidada ammendavaks seletuseks, mingit otsest paralleeli oma pere elulooga pole, ka on lood ise üpris erinevad. Neid kõiki aga seob tugeva ühendava joonena tugev usk enese olemisse ühena teiste keskel omal maal. Seda  isegi siis, kui nad on reaalsuses hoopis Siberi vangilaagris suremas. Nende maailma horisont on avaram ja sellisele horisondile asetununa kujundab inimene oma olemist suuremal, terviklikumal ja kuidagi kvaliteetsemal viisil. Kui siis piltlikult öeldes elurõivaks hiljem ei satugi planeeritud kalev või täissiid, siis annab ka kotiriie algse lõikega sobitatuna mingis mõttes ikka korraliku tulemuse. Järgmiste põlvkondade elu on kulgenud ilma sellise algse  mõõdu või lõiketa, kui kasutada Aino Kallase sõnu, siis ilma end „suureks plaanimata”, nad justkui loksuvad paremat suutmata enesest sõltumata kätte mõõdetud ahtrakese jaosmaa piires. Kindlasti ei taha ma väita, et tegu on absoluutse moonutusega, vastupidi, usun, et need lood sisaldavad eneses küllalt autentselt mitme põlvkonna takerdumisi, umbsust ja meeleheidet. Kuid selleski ajas peab ju olema ka midagi muud, muidu ei saaks olla Karusood  ennast, ei saaks olla Marko Matveresid, Maria Avdjuškosid ja Katrin Saukaseid, kes on suutnud leida oma ruumi täis tubade keskel ja seda ka teistele ilmutada.

Kõik ilmutused ei saa olla avalikud ja kuigi eesti rahvas võib olla kerge saak nii „karjerismile, skisofreeniale kui alkoholismile”, ei saa kõigist siiski saakloomi. Neid Karusoo sõnu ei peaks õieti tõlgendama pessimistliku järelduse või halva ettekuulutusena. Nende eesmärk on pigem  manitseda tähelepanelikkusele, ohumärkide äratundmisele ja tunnistamisele. See on üleskutse ühelt poolt avaraks ja teiselt poolt sügavuti pilguks. Margot Visnap on 1997. aasta suvel tapetud näitleja Sulev Luige mälestuseks tehtud Eestimaa vanglates tapmise eest kinnipeetavatele meestele ja naistele keskenduva lavastuse „SOS” arvustuses leidnud, et see tekitab mitmeid „kriipivaid mõtteid”. Niisugune kriipimine, mis alati ärritab, sunnib mõtlema, mäletama ja ümber hindama, ongi Karusoo loojasignatuur, mille teeb eriti võimsaks selle kestvus ajas. On hoopis üks asi teha nõukogude ideoloogiaga sobimatut teatrit (ka juhul kui see pole üldse olnud eesmärk omaette) või noores jätkuvalt toores riigis nii märgata kui rambivalgusse püüda just need kitsaskohad ja piirsituatsioonid kus küsimärgi alla pannakse võimalus olla inimene. Siia juurde väike nimekiri Karusood puudutanud teemadest, sulgudes  on välja toodud kogumikus sisalduvad tekstid: nõukogude aja lapsepõlv, teismeiga, täiskasvanuikka jõudmine („Meie elulood”, 1982; „Kui ruumid on täis”, 1982), Nõukogude režiimi repressioonid ja nende unustusse vajuvad mäletajad („Aruanne”, 1987; „Theodor Maripuu kirjad”, 1990; „Pirgu mälukillu arhiiv”, 1991; „Sügis 1944”, „Küüdipoisid”, 1999), eestlaste arusaamad seksuaalsusest ja armastusest („Kured läinud, kurjad ilmad”, 1997), tänapäeva  teismeliste riskikäitumine, HIV, rasked kriminaalkurjategijad („SOS”, 2000), integratsioon, Afganistanis ja Iraagis võidelnud Eesti mehed („Misjonärid”, 2005). Sellele lisaks muidugi Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 300 harrastusnäitlejaga tehtud „Circulus” (1993).

Tavalise inimese lugu

Tänases päevas, kui kolmeköitelisest “Eesti rahva elulood” on saanud eesti kultuuri kanooniline tekst ja kui sellele pea iga aasta  ka nii kogumike kui autobiog
raafiate näol sellisel määral lisa tuleb, et on räägitud isegi eluloobuumist, ei tõuse Karusoo kümneid aastaid kestnud töö eluloolise materjaliga enam ehk nii erilisena esile kui võiks. Ei maksa siiski unustada, et Karusoo tegi seda palju varem, tegi seda juba siis, kui inimese eluloos, kui see polnud võimule sobiva ankeedi vormis, nähti (nõukogude) võimu õõnestavat jõudu. Lavastust „Kui ruumid on täis” mängiti 1982.  aastal Noorsooteatris kinniste uste taga kokku vaid paaril korral. 1987. aastal, kui valmis VanaLälluste taluperenaise Ella Kaljase küüditamislool põhinev „Aruanne”, polnud veel alustatudki elulugude ja intervjuude abil Nõukogude režiimi repressioonide tunnistuste kogumist ja lavastusega publiku ette minemine oli aega ennetav samm. Praegusest eluloobuumist ei saa rääkida küll mitte nn tavalise inimese lugude populaarsuse, 

vaid eelkõige eesti kultuuris ühel või teisel viisil väljapaistvate ja tuntud isikute (Jaan Kross, Mihkel Raud, Juhan Viiding, Kersti Kreismann, Ita Ever, Käbi Laretei jt) autobiograafiate ja biograafiate heale läbimüügile toetudes. Neid inimesi, kelle lood on Karusoo ja tema näitetrupi vahendusel vaataja/lugeja ette jõudnud, ei teaks Karusoota keegi. Nad pole olnud kuulsad näitlejad või lahutamatu osa eesti (punk)muusikaajaloost, kuigi mõni  neist oli innukas teatrielu edendaja ja harrastusnäitleja. Nad pole kirjandusklassikud, kuid nende päevaraamatuis on igapäevased elutoimetused, lootused ja ideaalid kirja pandud nõtkuse ja haaravusega, mis teeks au elukutseliselegi kirjanikule. Nad on prominente kiirtootmisliinil väljasülitava meedia ajastu kontekstis rariteedid: tavalised inimesed, kelle elu kulgu on küll pöördumatult kõigutanud suured ajaloosündmused, kuid kelle elu on  sellegipoolest saanud kulgeda omaenese seatud rütmis. Niisugune olemise meelekindlus iseloomustab just vanemaid kogumikus sisalduvad elulugusid, hilisemates lugudes muutub inimene, iga inimene, nõukogude režiimi lugematute piirangute, ebakõlade ja kitsaskohtade masinavärgis marionetiks, kaotab oma iseolemise, muutub tavaliseks seal, kus ta tahaks või peaks olema eriline.

Kokkupuute teater 

 Aastate jooksul nähtuna, koos loetuna, ühtede kaante vahele koondatuna siin ja praegu on kõigil lugudel ikkagi eriline võlu. Need avavad ukse paljudesse väga isiklikesse maailmadesse, puudutades niimoodi lugejates sügaval peidus olevaid olemise konarusi ja sõlmpunkte nii, et ei tunta end olevat sissetungijad võõrasse privaatsusse, ja nii, et liigse lärmakusega ei puudutataks enese privaatsust. Lugedes näiteks Ella Kaljase ja August Oja  päevaraamatute põhjal tehtud lavastuste tekste (ning meenutades oma väga ammuseid muljed „Aruande” etenduselt), ei saa ma teisiti kui (vastu Karusoo enese soovi – „teater pole ise oma eesmärk”) tunda siirast imetlust nii meisterliku, samaaegselt piire austava ja piirideta vahenduse üle. Kaljase ja Oja tekst haakus laulude ja vahepaladega orgaaniliselt, vahetult, ühe hingetõmbena. Suur teater? Jah. Elu ise? Tegelikult mitte, sest kui laskuda postmodernistlikesse aruteludesse selle üle, kuidas inimene eksisteeribki vaid vahendades ja vahendatuna diskursuste võrkudes, ei saa elu ennast ju edasi anda. Nende tekstide puhul oli aga tulemus nii vahetu, et vahendamine ise sulas vahendatavasse. Karusoo on „teatriuuenduste tegelik[u] eesmär[gina]” määratlenud “kokkusaami[se]”. Oleks mõttetu spekuleerida selle üle, milline täpselt on olnud tollase Pirgu Arenduskeskuse  liikmete kokkusaamine Ella Kaljase või August Ojaga. „Me põlesime ühe võõra elu kogemuse tules ja see elu oli lõppenud pool aastat enne meie tulekut,” nii iseloomustab Karusoo lavastust sissejuhatavas tekstis „Aruande” kujunemisprotsessi. Selle põlemise leegi ulatust ja valgustusjõudu ei saa hinnata keegi, kes seda sel hetkel ei kogenud. Piisab, kui tõdeda, et see oli kokkusaamine, mille jõud suutis luua sellise (kunstilise) terviku. Ka  selline tõdemus on kokkusaamine. Paar aastat tagasi oma sünnipäeva puhul antud intervjuus määratleb Karusoo sotsiaalset närvi kui empaatiat. Empaatiat määratletakse tavaliselt kui inimese võimet mõista teiste inimeste tundeid ja vajadusi. Teater, mille eesmärgiks on kokkusaamine, loob tingimused empaatilise aeg-ruumi tekkeks. See ruum võib tekkida ise, aga ka „kohustus[ena] õppida mõistma, sundida end mõistma, kui  teisiti ei saa”.