Tohutu kaadervärk, tuhanded filmid, kümned tuhanded vaatajad ja osasaajad. Kuidas niisugune vägev laev pöörata nõnda, et ta liiguks just sel õigel, tänasel kursil? Teadagi, mis aeg on. Kuivõrd see peegeldub aga filmides, mille tegemist alustati alles õndsal rahulolu ajal? Lehed muudkui kirjutavad, et targemad  said ammu aru, kuhu majanduslaevandus keerab, näis nüüd, mis paistab maailmast ekraanil. Berliini festivali (päeva)poliitilisusest on räägitud ammu ja alati, sellest perioodist saadik, kui eksisteeris veel Lääne-Berliin, kui tehti veel midagi, mida nimetati nõukogude (filmi)ajakirjanduseks – vaadatagu kas või uuesti 1970. aastate nädalalehti Sirp ja Vasar. Praegu on siiski teine aeg. Neljapäevaõhtune „Berlinale” avateos  on kauaaegselt Saksa kino käilakujult Tom Tykwerilt (siingi on nähtud tema „Lola jooks” ning „Taevas”). Uus Ameerika rahaga tehtud pilt, kulunud määratlusega „rahvusvaheline” (pigem tuleks vist ütelda „internatsionaalne”) võtab fookusse kahtlased pangatehingud, terrorismiäri ja küberajastu nimismeeste aktiviteedid. Filmi saab vaadata kinodes kohe ka rahvusvaheliselt, samuti Eestis, otse pärast Berliini esilinastust. Suurte festivalide avafilmid  valitakse pea alati niisuguste teoste hulgast, kus kunst ei pääse ülearu kahjustama ärihuve. Enamasti need filmid varsti unustatakse. Nagu kombeks, ei võta ka seekordne avafilm osa Kuldkaru võidujooksust.

Aeg armastuseks

„Berlinale” pealik Dieter Kosslick ütles agentuurile Reuters enne festivali algust: „Väga paljud inimesed lähevad kinno selleks, et põgeneda. Inimesed on tüdinud ja väsinud sõnast „kriis” ning nad on õnnelikud, kui unustavad oma mured paariks tunniks pimedas kinosaalis. Niisugusel ajal nagu praegu on kino suur asi,“ ja lisas: „Armastus on tähtis teema, kui raha on vähe”. Vaat nii hoopis on lood sellesinatse lamatisega. Armastust ja naeru pakub festivalirahvale teiste hulgas inglise lavastaja Stephen Frears 1920. aastate lembelooga „Cheri”. Siiski, 26 peakava filmisaavutuse hulgas (8  neist linastub väljaspool konkurssi, sõelale jäänud 18st pakub 14 maailma esilinastust) näivad mõnusate põgenemisvõimaluste kõrval (mida kindlasti pakub läinud aastatuhandel sulni „Hüvasti, mu konkubiin” lavastanud hiinlase Chen Kaige kuulsast ooperiprimadonnast Mei Lafangist jutustav eluloofilm „Igikütkestav”) tooni andvat tõsised teemad. Eestiski filmi teinud rootslane Lukas Moodysson käsitleb vastses pildis  „Mammut”, mille tegevus pendeldab Tai ja New Yorgi vahel, niisugust moodsalt neorealistlikku filmiteemat nagu majandusmigratsioon, üleilmne rändlemine parema elu nimel. (Moodysson pole ainus põhjamaalane „Berlinale” tänavuses põhikavas, taanlastelt on valitud Annette K. Oleseni „Väike sõdur”; eelmine aasta oli soomlaste võistluskord.) Sakslane Hans-Christian Schmid analüüsib filmis „Torm” omaaegse Jugoslaavia sõja õiguslikku  tausta ja tänaseid kohtumõistmisi toona tehtu üle. Filmis „Londoni jõgi” viib briti-alžeeria lavastaja Rachid Bouchareb publiku tagasi 7. juulisse 2005. aastal, kui inimesed otsivad pärast terroripommide plahvatust Londonis taga oma möllus kaotsi läinud lapsi.

Vanu tuttavaid uusi oodates

Prantsuse filmi esindavad „Berlinale” korduvkülalised Bertrand Tavernier (nagu tihti, kriminaaliga „Elektrilises udus”), François  Ozon pakub vaadata, nagu ikka, komöödia „Ricky”. Klassik Wajda on jälle tagasi, alles ta oli siin „Katõniga”, uus film kannab pealkirja „Kalmus”. Vana tuttav Berliinis on ka ameeriklane Richard Loncraine (“Mu üks ja ainumas”), esmakordselt on oma filmi näidata andnud Cannes’i ja Veneetsia veteran, parimate peavalufilmide kreeka suurmeister Theo Angelopoulos, kelle kaugusesse ulatuvas tohutus varjus seisavad kusagil ka Balti noored klassikud Keedus, Pakalniņa ja Bartas. Eht Angelopoulose vaimus pealkirjaga filmi „Aja tolm” näidatakse siiski konkursiväliselt. Aga muidugi mõista on Kuldkarulinastustel mõnigi noor tegija, kellest lähiajal rohkem kuuleme, kas või Peter Strickland (“Katalin Varga”). Oma filmisülemitega tulevad kõrvalprogrammid „Forum” ja „Panorama”, noored  talendid astuvad üles lühifilmisaalides ja kuulavad vilunud ja vindunud maasterite õpetusi „Talent Campus’es”. Lastefilmipidu mullitab oma mõnuga. Retrospektiivprogrammidest pakub huvi „Suurem kui elu”, 70 mm laifilmile võetud suurfilmide valikkava, kus näeb meistreid Stanley Kubrickust Sergei Bondartšukini, kinovaatemänge „Kosmoseodüsseiast 2001” „Sõja ja rahuni”, „Ben-Hurist” „Araabia Lawrence’ini”.  Eriprogramm on pühendatud Berliini müüri langemise 20. aastapäevale, selles näeb huvitavat assortiid Poola, Tšehhi, Bulgaaria, Ungari, Rumeenia, DDRi ja Nõukogude Vene mängufilmidest, peale selle dokumentaale, animaid ja eksperimentaale. Elutöö auhinna „Berlinale” Kaamera saajad on juba välja kuulutatud: selle saavad prantsuse uue laine ilus ja puhas pensionär Claude Chabrol ning saksa filmi- ja teletootja Günter  Rohrbach. Euroopa filmiturg, mis avab filmidega kauplemise hooaja, kulgeb tänavu arutlustes „Kriis? Uuendused, võimalused ja strateegiad”. Rohkem kui 20 000 filmiprofessionaali 120 riigist keeb selles katlas nädalapäevad. Eestis tehtud filmidest linastub filmiturul tükki viis: „Mina olin siin”, „Detsembrikuumus”, „Taarka”, „Vaša” ja „Soovide puu”. Saab näha, mis ilmeid „Berlinale” iseliikuv  nägu lähema kümne festivalipäevaga võtab ning esile manab, kuidas ennast moonutab. Karujahi võitjad süljatakse lavale laupäeval, 14. veebruaril. Žürii eestnäitleja on šotlanna Tilda Swinton.