Kas võid nimetada ajalõike või suundumusi, mis on teie kogudes paremini esindatud ja mida tahtsite eriti rõhutada? Üks asi on rääkida lineaarsest kunstiajaloost, teine asi on sõlmpunktid, ka subjektiivsed.
Sõlmpunkte on raske nimetada, kuid püüdsime keskenduda Saksa ajale, II maailmasõja aastatele, eksponeerida rohkem tollast Elmar Kitse, Endel Kõksi, Eerik Haamerit. See on üks põnevamaid aegu meie kunstis ja ega sellega ole ka ülearu palju tegeldud. Tollases kunstis jäi kõlama prantsuspärane artistlikkus. Eks see oli meie kunstnike reaktsioon ajal, kui surm ootas iga nurga taga, kui iga päev oleks võinud midagi hirmsat juhtuda. See oli nagu elamine ühele päevale. Teiselt poolt pöörasime tähelepanu ka 1940ndate lõpu ja 50ndate alguse stalinistlikule ajale.
Kas võid nimetada mõne kunstniku, kes on sulle eriti tähtis ja kelle sa ka ekspositsioonis said vääriliselt välja tuua?
1940ndate II poole Lepo Mikko, iseäranis tema stalinistlikud tööd. Ta oli sunnitud niiviisi maalima, kuid selles, n-ö ametlikus lähenemises on midagi väga temalikku, mida taas laiemalt ei tunta. Siis loomulikult ka Johannes Saal, kuigi tema loomingut näitasime seekord suhteliselt tagasihoidlikult, sest Tartu kunstimuuseumis oli mõni aasta tagasi suurejooneline ülevaatenäitus ja seal oli palju ka meie, nii Rene kui ka minu kogu töid. Samuti Olga Terri, sest tollases kunstis on meil vähe temasuguseid kunstnikke. Tema kujutas aja kurbust, valu eelkõige iseenda jaoks. Ta pidi oma töödes välja elama selle, mis tema sees kees. Ta on kindlasti üks intrigeerivamaid, kuigi, ega ka ta 1970ndate looming ei ole kehvem.
Teie suure ekspositsiooni sees oli pidevalt ka väiksemaid, kuu aega kestnud pisinäitusi. Miks just sellised ekskursid?
Soov oli näidata meie kogude teisi kihistusi. Eks valikus oma subjektiivsus ole: sama hästi oleks võinud näidata Vardit või Kõksi. Eks vene põrandaaluse kunstiga tahtsime pisut ka eputada, sest ega Eestis võrdset kogu ei leia. Algul olid mõned teised mõtted, kuid Rene Kuulmannil olid kiired ajad ning ainult tema kogust midagi eraldi näidata ei õnnestunud. Siis tegin üksinda Lääne-Euroopa graafika näituse ja Peeter Ulase väljapaneku. Ulase näitus oli planeeritud kunstniku juubelinäituste seeria esimese väljapanekuna, kahjuks jäi see aga viimaseks väljapanekuks kunstniku eluajal.
Mida andis sellise suure väljapaneku kogemus sulle kui kunstikogujale? Kas nüüd, kui oled pidanud oma kogu üle vaatama, tuli välja, et midagi on puudu – mõni kunstnik, mõtteline liin?
Puudu midagi ei ole, kõiki perioode võiks põhjalikumalt ja rohkem olla, natuke rohkem tippteoseid, ka väiksemat materjali, mis näitaks kunsti protsessi, arengut. Esmajoones muidugi kubismi, kuigi ei saa öelda, et me kogus see puudub: meil on rariteetsete autorite nagu Kuno Veeberi, Friedrich Histi jt töid. See näitus andis võimaluse näidata põhjalikumalt nii ühe kunstniku loomingu muutumist kui ka kunsti liikumist. Kuid kunstniku loomeprotsessi on väga huvitav vaadata ka n-ö abimaterjali kaudu: eskiisid, joonistused, akvarellid ja siis lõpptulemus. Just nagu Eduard Ole maali „Reisijad” puhul. Kodus sellisel kujul oma kogu näidata (vaadata, nautida) ei saa. Kuid kunsti nautimiseks ei pea seda alati koguma, võib käia näitustel, muuseumides. Ei pea ka nii valuliselt läbi elama, kui mõni teos, mis väga meeldib, ei kuulu just oma kogusse.
Kas on mingi ajaline piir, millest peale sa enam töid oma kogusse ei taha, mis pole sinu kunst? Sinu kogu enamik kuulub ju ikkagi meie kunsti klassikasse, ka uuemad maalikunstnikud nagu Kaido Ole, Jaan Toomik.
Eks ma tunne, et olen juba nii vana, et noorema kunstiga ei jõua enam tegelda. Naudin küll noort kunsti, kuid ei tunne vajadust, et see peaks olema minu kogus.
Arvestades sinu kogu suurust (üle 10 000 tööd), on igati loogiline, et sul peaks olema oma muuseum või galerii.
See pole eriti reaalne ja ega ma ei tahakski, sest siis tuleks ainult kunstile pühenduda. Me mõlemad, ka Rene Kuulmann, oleme renessanslikud inimesed, meile pakuvad huvi ka mitmed teised asjad. Kuulmann purjetab, mind huvitab botaanika, tahaksin enne surma veel oma plaadikogu läbi kuulata.
Kas praegu kunsti koguda nõuab ülisuurt rahakotti?
Oleneb, mida koguda. Ma olen sellises õnnelikus seisus, et mu kogus on kõik meie suured klassikud nagu Kristjan Raud, Konrad Mägi jt esindatud. Nii et ei pea oksjonite peale mõtlema. Loodan, et 1990ndail alguse saanud erakogud täienevad, leiavad oma näo. Kunst on ju mõeldud inimestele, et see oleks eksponeeritud elukeskkonnas, kus teda saab alati nautida.
Kas Tartus oli raske näitust teha? Ruumid on ju keerulised?
Kuid kogu kollektiiv oli igati abiks ja see tegi näituse tegemise lihtsaks, igati meeldivaks.
Küsitlenud Reet Varblane
