Rahvusvaheline koostöö
UNESCO tegelik pädevus ja tegutsemisala seisneb nõustamises (policy advice) nii hariduse, teaduse, kultuuri, kommunikatsiooni kui ka keskkonna alal. Kuna UNESCO püüab valdkondi ning probleeme käsitleda tervikuna, on mitmed UNESCO uuemad initsiatiivid (näiteks säästvat arengut toetav haridus) interdistsiplinaarsed; valdkondadevahelise sidususe tähtsaks pidamist oodatakse ka liikmesriikidelt. Just nõustamisele keskendumine on põhjus, miks UNESCO-le on äärmiselt oluline eri riikide ekspertide osalemine rahvusvahelises koostöös ning miks UNESCO-l on nende kaasamiseks loodud arvukalt mehhanisme ja raamistikke: valitsustevahelised komiteed, rahvusvahelised komiteed, võrgustikud, foorumid, töögrupid. Hiljuti loodi andmebaas ROSTER , mille kaudu eksperdid, nii valitsusasutustest, ülikoolidest kui mujalt saavad ise end ülemaailmsesse andmebaasi lisada. Eestile tähendab panustamine UNESCO töösse eksperthinnangutega ühelt poolt võimalust aidata oma teadmistega arenguriike, kuid saada samaaegselt ka ise kogemusi – sest maailm meie ümber on kiires muutumises ega piirdu Euroopaga. Ja meil on oskusi ning kogemusi, mille jagamist oodatakse.
Eesti eksperdid on eriliselt hinnatud meie totalitaarse režiimi ja post-traumaatilise kogemuse tõttu: saame jagada kogemust, kuidas oleme suutnud end, oma kultuuri ja elutunnetust säilitada ning kuidas uutes tingimustes hakkama saada. Lisaks on selge, et teatud UNESCO pädevusse kuuluvates valdkondades on Eesti teadmised väga teretulnud. Üheks selliseks on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Hiljuti saime kutse UNESCO rahvusvahelisse hariduse IKT statistika töögruppi ja meil on hea meel, et haridus- ja teadusministeeriumi kaudu Eesti töögrupiga ka liitus. Mitmed eetikaküsimused ja miks mitte näiteks autoriõigused või innovatsioon, võiksid kujuneda nii-öelda Eesti teemadeks ka UNESCO raames. UNESCO Eesti rahvuslikku komisjoni kuuluvatest ekspertidest on viimastel aastatel väga aktiivselt organisatsiooni töösse panustanud Toivo Maimets rahvusvahelise bioeetika komitee liikmena, Talvi Märja elukestva õppe valdkonnas ja Toomas Kokovkin biosfääri kaitsealade küsimustes. Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni valitsustevahelise komitee liikmena tegutses Kristin Kuutma eksperdina 12 Aafrika riigi nõupidamisel LõunaAafrika Vabariigis ning 2009. aastal nõustab ta konventsiooni rakendamises ka Eritread. Kõigi nimetatud ekspertide tegevus hõlmab nii tööd rahvusvahelises raamistikus kui oma valdkonna arendamist Eestis UNESCOs kokkulepitust lähtudes.
UNESCOs tegeldakse haridusproblemaatikaga proportsionaalselt rohkem kui kultuuriga. Idealistlikuks sooviks on tagada kõigile lastele maailmas võrdne ligipääs haridusele, seegi programm ei ole mõeldud üksnes arenguriikide toetamiseks. Euroopa poliitika arendamisel tähendab see kaasava hariduse edendamist. Üheks mehhanismiks on õppekavaarenduse võrgustik, mille Põhjamaade koordinatsioonipunktiga liitumiseks Eestile Soome hiljuti ettepaneku tegi. Sarnaste huvide ja eesmärkide tõttu toetame me ka maailmaharidusele spetsialiseerunud MTÜde tegevust ja nende jätkuvat kaasamist Eesti õppekavaarendusse. Kultuurivaldkonnaski on UNESCO ülesanne luua eelkõige raamistikke. Kultuurikonventsioonidest on hetkel, ja seda ka kogu Euroopa Liidule, kõige olulisemaks kultuuripoliitiline alusdokument, mille kandvaks eesmärgiks on loomemajanduse arendamine ja kultuuri jõulisem kaasamine teistesse valdkondadesse, eelkõige säästvasse arengusse ja arengukoostöösse. UNESCO üheks tähtsamaks eesmärgiks on vaesuse vähendamine maailmas kvaliteetsele haridusele ligipääsu tagamise kaudu ning kas või sellest tulenevalt võib julgelt väita, et UNESCO on muule maailmale strateegiliselt olulisem kui Euroopale või Põhja-Ameerikale.
Samas ei ole UNESCO puhas arenguabi või -koostöö organisatsioon nagu näiteks OECD. UNESCO kohustuseks on kõigi liikmesriikide kaasatus ja osalus koostöös, mis rikastaks erinevaid kultuure, aitaks arendada ka Euroopa ja Põhja-Ameerika eri valdkondade poliitikat ning edendaks nn Põhja-Lõuna koostööd. Kahjuks ei saa aga UNESCO nagu ÜROgi puhul, mööda ka kriitikast: UNESCO on aeglane, teemasid ja pädevusvaldkondi on väga palju, rahastamine liikmesriikide poolt on kasin, Pariisis asuva sekretariaadi efektiivsus on vähene; Euroopa riigid kurdavad, et neile ei jagu organisatsioonil piisavalt tähelepanu.
Reformide ajendiks on rahapuudus
Eelneva taustal ei ole vahest väga üllatav, et liikmesriikide sissemaksed UNESCO eelarvesse ei ole organisatsiooni strateegiliste eesmärkide saavutamiseks piisavad ning suuresti seetõttu on ka rahaline toetus Euroopale väga piiratud. Märkimist väärib vaid iga kahe aasta tagant toimuv kindlatele kriteeriumidele vastavaid projekte rahastav osalusprogramm, milles Eesti siiani osaleb. 2008. aastal sai toetust viis väga head projekti, mille esitajad olid Jaan Tõnissoni Instituut, MTÜ Mondo, MTÜ Eesti Noorteadlaste Akadeemia ja Tartu ülikool. Osalusprogramm on üks võimalustest, mille kaudu saavutada UNE SCO eesmärke Põhja Lõuna koostöös. UNESCO aitab osalusprogrammi kaudu teemasid esile tuua ning luua toetust saanud projektide taotlejatele seeläbi parema võimaluse kaas- ja lisafinantseerimiseks teistest rahastamisallikatest ja fondidest nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil. Tuleb nentida, et Eestil oleks aeg hakata sarnaselt Põhjamaadega üha rohkem suunama oma tegevust UNE SCO reformimisele ja tõhusamaks muutmisele. Liikmesriik saab neid protsesse kõige paremini mõjutada esindatusega täitevkogus, kuhu kandideerimine eeldab välisministeeriumi tahet, ning UNESCO rahvusliku komisjoni sekretariaadi kaudu, sest just viimane on UNESCO üldküsimustes kõige pädevam. Välisministeeriumi toetus on vajalik ka UNESCO sissekirjutamiseks Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavva, kus UNESCO praegu kajastamist ei leia. Eelmisel aastal koostasime esmakordselt strateegilise arengukava koos iga-aastaselt uuendatava tegevuskavaga ka UNESCO Eesti rahvuslikule komisjonile. Sihtasutuse nõukogu kiitis selle üksmeelselt heaks.
Pidades tähtsaks UNESCO reformimist, on Euroopa UNESCO rahvuslike komisjonide sekretariaadid liikumas strateegilisema ja kooskõlastatuma tegutsemise suunas (empowerment of NatComs). Rahvuslike komisjonide mudelid erinevad riigiti, sõltudes peamiselt riigi arenguastmest ja suurusest. Oluline on, et komisjoni struktuuri kuuluksid riigis UNESCO tööga seotud valdkondade võtmeisikud nii avalikust sektorist kui kodanikuühiskonnast, kelle seast valitakse roteerivalt komisjoni esimees (Chairman, reeglina teadlane). Sekretariaadi ülesanne on nõustada liikmesriigi valitsust, abistada kõiki UNESCOst huvitatud või tema tööga seotud isikuid riigis ja arendada loodud võrgustikku. Põhjamaadel ja mitmes Kesk Euroopa riigis asub sekretariaat osakonnana mõnes ministeeriumis, mis lihtsustab oluliselt riigi positsioonide kujundamist, hoiab kokku ressurssi, väldib dubleerimist või sekretariaadi väljajätmist ministeeriumide tasanditel või Pariisis toimuvast Euroopa Liidu koordinatsioonist. Tulevikku vaadates on väga oluline ka koostöö tugevdamine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa Nõukogu ja loomulikult Euroopa Komisjoniga. Eestis on sekretariaat 1998. aastast peale ühe asutaja ja rahastajaga (kultuuriministeerium) sihtasutus, mis ei ole juriidilisest vormist hoolimata olnud kunagi rakendusasutus, vaid kuni kolme töötajaga koordinaator, kelle eesmärgiks on olnud – lisaks Eesti huvide kaitsmisele organisatsiooni raames – viia ellu UNESCO programme olemasolevate institutsioonide kaudu. Kultuuriministeerium on komisjoni mudelit viimastel aastatel reformima asunud, arutelud ja liikumine Eestile kõige sobivama variandi poole peaksid kindlasti jätkuma.
Loodame siiralt, et hakkame Eestis ühiselt UNESCOst rohkem pidama, sest UNESCO liikmesus kohustab meid mõtlema mitte ainult Eesti- või
Euroopa-keskselt, vaid nägema kogu maailma ja selle probleeme. See rikastab meie endi maailmapilti ning aitab mõista Eesti ees seisvaid üleilmastumise ja kultuuride paljususega kaasnevaid probleeme, teeb meid avatumaks ja annab avarama sisu Eestis veel üsna kitsalt mõistetud kultuurilise mitmekesisuse kontseptsioonile. Meie arvates on see taas üks võimalus, ent ühtlasi ka vajadus muutuda maailmas passiivsest vaatlejast ja kaasakulgejast teotahteliseks ja arvestatud panustajaks . Autorid töötavad UNESCO Eesti rahvuslikus komisjonis