Kavas olid Johann Georg Albrechtsbergeri  Tromboonikontsert B-duur ja Saverio Mercadante Flöödikontsert nr. 2 e-moll, nende kõrval Tõnu Kõrvitsa „Thule eleegiad” (2007) ja Erkki-Sven Tüüri „Insula deserta” keelpilliorkestrile (1989). Kontserdi esimeses pooles soleerinud Andres Kontus tegutseb 2005. aastast ERSO tromboonirühma kontsertmeistri ning 2006. aastast EMTA õppejõuna. Alustuseks Tõnu Kõrvitsa kolmest eriilmelisest osast koosnev tsükkel „Thule eleegiad”, mille esitus  jäi muusikalise arengu, polüfoonilise diferentseerituse ja tämbrikasutuse poolest kohati üheplaaniliseks ja liiga tagasihoidlikuks.

Ludwig van Beethoveni õpetaja Johann Georg Albrechtsbergeri kontsert B-duur on üks keerukamaid klassitsismiajastu tromboonikontserte Michael Haydni, Leopold Mozarti ja Georg Christoph Wagenseili samalaadsete teoste kõrval. Juba esimeses osas ilmnevad keerukad trillerid, mille tõttu mõnda aega  ekslikult arvati, et teos on kirjutatud algselt mõnele muule puhkpillile, sest selle esitamine tromboonil näis võimatu. Andres Kontus mängis kohati väga ilusa ja kerge tooniga, kuid samuti jäi ruumi juhuslikkusele, mustale intonatsioonile ja kaduma kippuvatele nootidele. Esindusorkestri esitrombonistilt oodanuks suuremat muusikalist haaret ja stabiilsust, veenvamat eneseväljendust ja tähenduslikumaid muusikalisi kujundeid. 

Erkki-Sven Tüüri „Insula deserta” haaras publikut juba märksa tugevamalt, sama võis täheldada Oksana Sinkova mängu puhul. Sinkovat peetakse Eesti üheks väljapaistvamaks flöödisolistiks, kes on võitnud preemiaid kohalikel ja välismaistel puhkpillikonkurssidel ning töötab rahvusooperi Estonia orkestris. Saverio Mercadante Flöödikontsert e-moll näib olevat nagu saar keset rikkalikku ooperimuusikat, mida XIX sajandi Itaalia pakub  ohtrasti. Mercadantet tunti omal ajal tema 60 ooperiga eelkõige kui ooperiloojat, ent heliloojateed alustas ta instrumentaalkontsertide ja orkestrimuusikaga. Sinkova mängus domineerisid tugev artistlikkus, virtuoossus, selge toon ja oskus panna publik end kuulama. Kontserdi tõlgenduse võtmeks näis olevat bel canto stiil, mis lähtub omakorda itaalia XIX sajandi ooperikultuurist. Tehniliselt ja muusikaliselt on tegemist kõrgetasemelise ja andeka  flöödimängijaga, kes haaras oma tõlgendusega kaasa orkestrandid ja dirigendigi.