Küsigem siis eneselt: miks sellised tähed meile õpetama tulevad? Pole meil ju mingit säravat töökeskkonda ega hiiglamasinaparki. Olen oma välisüliõpilastelt ja kutsutud külalisõppejõududelt enne nende kojusõitu nelja silma all küsinud, mis ajendas neid tulema ja kuidas oli. Lahkudes on inimesed ausad ja huvitaval kombel on nii õppejõud kui ka üliõpilased  olnud üsna sarnasel arvamusel.

Esiteks, üliõpilase-õppejõu lähedane kontakt tänu väikestele rühmadele kunstiakadeemias. Nii on võimalik pühenduda iga üksiku üliõpilase eripärale ja individuaalsele arengule. Tudeng tajub selle kohe ära. Tean omast kogemusest, et kui juhendad välisülikoolis pikki päevi umbes 30pealist kursust, siis seisad õhtul ristteel ja küsid eneselt, kuhu ma nüüd minema pidin ja mis mu nimi on. On ilmselge,  et sel puhul pole võimalik igale tudengile nii palju tähelepanu lubada kui meil. See on luksus, mida peaksime säilitama. Tean mitmeid ülikoole maailmas, kus õppejõud ei mäleta oma üliõpilase nägu ja nimegi. Tean ka ülikoole Eestis, kus õppejõud pole oma üliõpilasega silmast silma kohtunudki. Kassikoolid. Tudeng saadab meilitsi kirjatöö professori assistendile ja kõik.

E-õpe, me paleus! Juveelikunsti paraku  e-õppe teel ei õpeta.

Eesti on väike, me ei vaja ju ülikoole kui saapavabrikuid. Kuhu need haritud inimesed lähevad? On vastutustundetu koolitada massiviisil üliõpilasi, kes edaspidi oma eluga hakkama ei saa. See on õppejõu aja raiskamine ja ka noorele inimesele petlike lootuste andmine.

Teiseks on paelunud välisõppijaid meie õppekava struktuur. Et meil on kaasaegse ehtekunstiõppe kõrval alles veel klassikaline  joonistamine ja maal ning hoiame alal iidseid, mujal unustusse vajunud kullassepatöö tehnoloogiaid nagu filigraan, email, granulatsioon jmt. Oleme seda tõesti teha püüdnud, vaatamata kokkutõmbamistele. Kontseptuaalseid paberehteid tehakse mitmes ülikoolis, kuid väärismetalli valdamine kaasaegsel tasemel ei ole mitte sage nähtus.

Mul on alati valus, kui väljastpoolt kuulen, et meie üliõpilased ei oska joonistada. Oskasid  ju! Margus Kadariku juhendamisel tehtud töödega saadi alles hiljuti Pariisis preemiaid! Pikal tänaval tegid ehtekunsti tudengid sellise joonistusodüsseia, mida annab mäletada. Nad elasid seal skvotitud hoones, joonistasid mitme nädala jooksul ja lõpuks tapetseerisid ruumid kuni laeni oma mitmemeetriste joonistustega. Keegi joonistuskateedrist seal neid ei juhendanud, ise tegid kõik ja hästi tegid, sest krunt oli all, vanade heade joonistusõppejõudude  tehtuna. Näitus oli lahti mitu nädalat ja seda pikendati veel paar nädalat. Ise valvasid ja andsid publikule selgitusi.

Olin ise kooli ajal võrdlemisi hea joonistaja, õppinud tugevate joonistajate käe all, ja käin ka praegu oma üliõpilaste joonistustundides neid aitamas, kuigi otsest kohustust mul selleks ju pole. Aga kui õppejõud, nooruke poisike, kohal pole, siis kes neid juhendab? Kus on meie aja Pääsuke? 

Skulptuur on teine murelaps. Seal vahetuvad õppejõud välgukiirusel ja kunagi ei tea, mis parajasti plaanis ja kas üldse. Viimane õppekava juht oli kui keravälk. Ilus, särav ja läinud ta oligi, aastaga. Tulin, nägin ja lahkusin. Oleme seetõttu oma erialale ise skulptoreid õppejõuks kutsunud: Jüri Ojaver, Paul Rodgers, Ulvi Haagensen. Neil on ideid ja nad vaevuvad üliõpilaste mõtetesse, tegemistesse süvenema. Järjepidevus on oluline just meie  oma üliõpilastele. Selle väärtusest saavad nad aru alles hiljem.

Kolmas põhjus, miks välisüliõpilased siia tulevad, on meie eriala vaieldamatult vaimne hoiak, mis on prof Kuldkepi pärandus. Omad ei oska seda ehk niivõrd hinnata, kuid võõrsilt tulijad märkavad kohe. See on juba maailmas levinud maine, millele me ise oma näitustega ja loengutega välisilmas kaasa oleme aidanud, ja sellepärast tullaksegi. See on loonud meie  ehtekunstile ja sepisele kindla pinna, rasketele oludele vaatamata.

Selle kõige taustal tundub narr lugeda akadeemia innovatsioonisektori üleskutseid õppejõududele tulla kursustele nagu „Kuidas ennast klassiruumis kehtestada” või „Kuidas peaks valdama manipulatsioonitehnikaid”. Esinevad ettevõtlusgurud, kel kõlav kõnehääl. Ja ei muud.

Palun võrrelge meie hinnatud õppejõudude  töötasu meile kutsutud soolapuhujate tasuga või ettevõtlusleedide, keda akadeemia palgal peab, töötasuga. Ettevõtlusleedi ei hakka ju töökojas õpetust andma, tal on oma tähtis töö. Kuid õpetust on vaja anda, kui tahta midagi ära teha ja tööd osata. Puhas õhku pillutud raha. Isegi kui see on Euroopa Liidu raha, mis tuleb kähku ära kasutada, oleks targem tarvitada seda meie heade õppejõudude ja meistrite paigalhoidmiseks.  Kaua see guru-bisnis meie hariduses kestab? Kui hea õppejõud läheb töökotta või tundi, siis üliõpilased punuvad ta juurde jooksujalu. Ta ei pea ennast kehtestama. Ta on juba kehtestunud, oma loominguga, oma mõtteviisiga. Ta on isiksus. Isiksuse jõud on see, mis köidab, ja seda juba e-traadi abil ei kehtesta. Kui prof Lapin läheb tundi, siis on üliõpilased kohal kui kellavärk, sest nad teavad, et sealt on midagi väga väärtuslikku  oodata. Mäletan omast ajast, et olin valmis kell viis hommikul tõusma, et prof Kangilaski hommikusse loengusse jõuda, sest teadsin, et sealt tuleb puhast kulda. On mitmeid õppekava koostamise põhimõtteid. Suures joones võiks eristada kaht mõttekoolkonda: ratsionaalne/klassikaline ja emotsionaalne lähenemine. Ratsionaalne käsitlus on ainekeskne, emotsionaalne isiksusekeskne. Ratsionaalse lähenemise korral  hinnatakse oskusi, teadmisi, reglementeeritust, korda, sundust ja kuulekust; emotsionaalse puhul rohkem isiksuse eripära väljatoomist, loovust, otsingut, vabadust. Maailma kunstikoolides on ekstreemseid näiteid mõlema lähenemisviisi kohta. Ka ühiskonna ootused ja üldine kultuurikontekst mängivad siin olulist rolli.

Ühiskonnas, kus teadmiste hulk kasvab kiirusega, millega pole enam võimalik universaalses  lõikes sammu pidada, väärtustatakse pigem spetsialistiõpet. Mida segasemaks muutub maailm, seda rohkem on väärt oma ala hea tundja. Ent akadeemiline õpe peaks suunama orienteeruma ka universaalsemal tasandil, andma tugevusvaru, et osataks väliskeskkonna muutustele paremini reageerida, rajama vundamendi, millel püsib võime luua uut. Nõnda peamegi püüdma kaht eesmärki korraga ja see on paras köietants.

Korraks tagasi Peter de Witi kullakursuse juurde. Miks oli sinna nii palju soovijaid?

Kuna õppejõud on maailmanimi ja kuna ta pakkus oskusi, mis tänapäeval on kadumas, ja ka neid, mis täiesti uudsed. Peter de Witi ja ta kaasa Margareth Sandströmi loeng tõi linnaarhiivi saali kohale niivõrd palju huvilisi, et istuti treppidel ja aknalaudadel. Unikaalloomingu kõrval on neil ka  omanimeline edukas juveeliettevõte. Ja me veendusime, et ettevõtlus ei ole vaid manipulatsioonitehnika, vaid aus ja eetiline suhtumine oma töösse. Peter de Witi töömeetod oli selline, et meetodit ei ole. Meister ongi meetod. Ta lähenes igale üliõpilasele personaalselt, lähenes igale üliõpilasele tema silmade kõrguselt. Paindlikkus on hea õppejõu tunnus. Kui üliõpilased tajuvad, et nende ees on kogenud meister, siis nad ei  häbene küsida ja kasvavad nii mis mühiseb. Üks asi on manuaalne meisterlikkus, mis juveelikunstis ei ole mitte tähtsusetu, teine asi mõtlemise kvaliteet. Neid mõlemaid de Wit valdas ja oskas sisendada ka üliõpilastele.

Ülikool on nagu kullapesemine. Heast toorainest, kullaliivast, võib saada ehk ühest tonnist 100 grammi kulda. Nüüd otsustasid Bologna protsessi ajatollad: saadagu 250 kilogrammi kulda igast tonnist toorainest.  Hambad risti, „toodadki” 250 kilogrammi. Kuid millise prooviga see kuld on? Ent kellele see korda läheb. Silt „kuld” on ju kenasti peale löödud, kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes.

Prof Karis, Tartu ülikooli rektor, on võtnud sõna kõrghariduse kommertsialise
erumise teemal. Tal on tuline õigus. Kuulakem siis kogenuid. On väidetud, et meie ühiskonnas valitseb  usutava heidutamise taktika. Võimalik, et see on nii. Ent ülikoolis – muidugi me ei ole riik riigis – peaksime tegema kõik endast oleneva, et üliõpilastele parim võimalik edasi anda. Kui nähtavus on halb või nähtavust õieti ei olegi, peaksime erilise hoolega otsima nägijaid