Fotokuu peanäitus „Intensiivsed paigad“ EKKMis, Viru hotellis, Kopli rahvamajas, rahvusraamatukogus ja Lasnamäel kuni 17. X. Kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits (kuraatorite loominguline ühendus TOK), kunstnikud Jasmina Cibic, Tanja Engelberts, Terike Haapoja, Ola Hassanain, Madlen Hirtentreu, Roven Jõekäär, Anna Kaarma, Gareth Kennedy, Tali Keren, Laura Kuusk, Aleksandr Morozov, Natalia Romik ning Nataša Tseljuba ja Julija Appen.

Tänavuse fotokuu peanäitus „Intensiivsed paigad“ on rullunud lahti üle linna. Näituse tuumik asub EKKMis, ent osa teoseid on eksponeeritud Viru hotellis, Kopli rahvamajas, rahvusraamatukogus ja Lasnamäel. Ütlen kohe ära, et kuraatoritöö on põhjalik, teosed on tähendusrikkad ning hästi toimetatud saatetekstid mõjuvad omaette monograafiana. Kõik on justkui väga hästi, aga näitus kui tervik läheb kaduma, sest on liialt hajutatud. Sellest on kahju, sest pealkiri tõotab ju intensiivset näitusekogemust. Mastaapsuse tõttu võib takerduda paratamatult logistilistesse ja tehnilistesse viperustesse.

Kui esimesel korral rahvusraamatu­kokku jõudsin, video ei töötanud. Kopli rahvamajas eksponeeritud Cibici teost ei saanud aga vahepeal kuu aega üldse näha. Näitusekogemus lahustub ka seetõttu, et sügisene Tallinna kunstielu kihab täistuuridel: kohati ei saagi aru, kus üks ettevõtmine algab ja teine lõpeb. EKKMi õuele on näiteks laienenud arhitektide liidu 100. aastapäevale pühendatud linnainstallatsioonide festival „Pööra“, mille raames on valminud Laura Linsi ja Roland Reemaa tampsavist ruumiloomet tutvustav installatsioon „Lummavad kohtingud“. See kohtub näitusemaja uue skulptuuriaiaga, mida on omakorda raske lahutada maja sees toimuva tõlgendamisest. Sama lugu on rahvusraamatukogus, kus Terike Haap­oja teos suhestub paratamatult kõrval eksponeeritud telekamängude näituse ja äsja avatud Viktor Gurovi ruumilise sekkumisega projekti „Kunstnikud kogudes“ raames. Aga see siin ei ole tingimata etteheide. Pigem on asjade seis selline, ilmselt ka trend, et biennaali tüüpi näitused ei mahu enam näitusesaali ära ja jätkuvad kümnes muus formaadis väljaspool saali.

Linna maketimeister. Jeruusalemmast pärit Brooklyni kunstniku Tali Kereni videoteos „Linna maketimeister“ on mu selle näituse lemmik. Teoses portreteeritakse naisterahvast, kes paneb linnavalitsuse keldris kokku Jeruusalemma maketti. Talle saadetakse tulevaste hoonete plaanid. Tema timmib neid arvutis, lõikab siis laser­printeriga välja hoone kontuurid, kleebib ka fassaadi peale ning asetab maketil sinna, kus tegelikult veel maja ei ole. Audiogiid sedastab kenasti, et kui päris ehitised püstitatakse jõhkralt okupeeritud maale ja arhitektuur rakendatakse Palestiina aladel Iisraeli võimu kehtestamise teenistusse, siis munitsipaal-oskustöölise käes on seesama tegevus justkui nunnu ja natuke salapärane hobi. Töö käib vaikuses, salastatult, põll ees ja laboritingimustes. Meenub Narva maketimeister Fjodor Šantšõn, kes on oma tööd teinud suure hoolega. Ei usu, et teda oleks kannustanud linna sel kujul taastamise tagamõte. Küll kõlavad sellised unistuslikud ähvardused teatava intervalli tagant mõningate Tallinna poliitikute suust: nad nõuavad, et Vana-Narva tuleks taastada. Ja ohverdada veel kord 50 000 inimese elu, töö ja unistused? Keegi pakkus kunagi natuke pehmemalt, et südalinna hruštšovkade aknad võiks kaunistada baroksete voluutidega. Tegelikult tuleb majad seestpoolt väljapoole pöörata, sest inimesed ja nende lood on kõige etemad ornamendid.

Roosa müra. Ma ei tea, kas ka teistele näis näitusel nii, aga mind saatis tervel näitusel, nii EKKMis kui ka mujal linnas, pidev helifoon, roosa müra. Kohin oli päris kindlasti integreeritud Ola Hassanaini, Nataša Tseljuba ja Julia Appeni, Laura Kuuse ja ka Terike Haapoja teostesse. Monotoonne, ohutu, kuid kaval müra, mille toel miljonid lapsevanemad oma lapsi magama panevad. Miks on kunstnikud kasutanud sellist heli? Pakun, et see on kõige turvalisem viis varjata kunstiteoses peituvat tühjust. Iseäranis videoteose puhul mõjub tühi helilint nagu valge lõuend maalikunstnikule. Pean roosat müra silmas ülekantud tähenduses, sest tegelikult on ju tegemist erisuguste teostega, kus heli võib viidata nii merelainetele, ambient-muusikale või millelegi, mida võiks nimetada lahingutegevusest järele jäänud karjuvaks tühjuseks.

Nataša Tseljuba ja Julia Appeni hästi lihtsa süžeega lühidokumentaal räägib Ukraina tüdrukust, kes on lahkunud masendavast (tööstus)linnast, et suurlinnas tegevuskunstile pühenduda (ema valetab sõbrannadele, et tütar on maalikunstnik, kuid satub alatasa kimbatusse, kui peab seletama maalide puudumist). Oma elu mujal üles ehitanud, tuleb kosmonaudiks rõivastatud kunstnik kodurajooni tagasi ja jutustab lapsepõlvest, esimesest armastusest ja Kosmosest (linnaosa nimi) lahkumisest. Kosmos on juba iseenesest nii hea kohanimi, et keeruline oleks siin stsenaariumiga puusse panna. Ja ega pandagi: Kosmosesse naasnud kosmonaut räägib siiralt ja liigutavalt, kuidas ta tüdrukute kambaga väiksematelt raha varastas ja lõpuks ise kere peale sai. Üks mees jalutas mööda ja uuris asja. Peksjad vastasid, et harjutavad näiteringiks, ja peksid edasi.

Suurlinna tuled. Minu Lasnamäelt pärit sõbrad räägivad, et lapsepõlves varitses neid tänaval kogu aeg kere peale saamise oht. Kui ma üksvahe ise Lasnamäel koolis käisin, siis kartsin samamoodi, kuigi tappa ei saanud. Ei tea, kas see oli hädavale või paslik ellujäämisinstinkt, aga enamik mu klassikaaslastest hakkas suitsetama, sest koolist bussipeatusse minnes tundsime, et pläru teeb meist kõvemad mehed. Seda Lasnamäed ei ole enam. Üks Katleri sõber ütles mulle otse, et nüüd ei ole Lasnamäel kedagi peale vankritega emmede. President Ilves ju soovis, et Eestist saaks igav Põhjamaa. Nojah, kui mõned ohvritega baarikaklused ja bandiitidest surmakutsarid välja arvata, siis ei ole sellest (post)sotsialistlikust Lasnamäest tõesti enam palju rohkem järel kui mälestused … ja ehitatud keskkond. See on see koht, kus mängu astub Anna Kaarma, kes kutsub oma heliteosena esitletud giidituuril vaataja haarama kõrvaklappide järele ja jalutama pingestatud väljas, kus linnaosa avaneb füüsilise, sotsiaalse ja mentaalse ruumi sulamina. Kui Kaarma varasemas loomingus esines Lasnamäe pigem intiimse palimpsesti või üleliigsest mürast puhastatud graafilise mentefaktina, siis praegune etapp tema Lasnamäe narratiivis on märksa sotsiaalsem.

Madlen Hirtentreu heliinstallatsiooni „Lugupeetud mängutoos“ osas olid mul väga suured ootused. Teose tutvustuses lubatakse vaatajale, et teda ootab Viru hotellis ees personaalselt kogetav kohaspetsiifiline installatsioon. Kümme aastat tagasi kogesin Viru hotellis toimunud NU performance’i-festivalil Heine Avdali, Brynjar Bandlieni ja Fabrice Moniet’ samuti personaalset performance’it „Field Works – hotel“, mis kuulub siiani mu elu suuremate kunstielamuste sekka. Käsikiri oli sarnane: hotelli fuajees anti mulle ühe numbritoa kaart, sõitsin liftiga üles, sisenesin ruumi, kus ei olnud kedagi, kuni telekas läks tööle ja telekapildi vahendusel „sisenes“ minu ruumi näitleja, kellega dialoogi astusin. Kompiv ebamugavustunne oma koha leidmise osas asendus kiiresti vennastumise ja tohutu ägeda padjasõjaga. Mürasin näitlejaga, kes oli sealsamas ruumis, aga ainult telekas. Kui ma lõpuks aru sain, et näitleja tegutseb minu toaga identses kõrvalruumis ning me näeme teineteist telekaekraanil, tundsin üksi ruumis ringi kargamisest veel suuremat rõõmu.

Jah, sellega võrreldes valmistas Hirtentreu teos pettumuse. Hotelli fuajees võttis mu vastu diskokostüümis tore proua, kes juhatas mind liftiga eelviimasele korrusele, tegi lahti numbritoa ukse ja ütles, et ootab mind väljas. Toas mängis õrn muusika, roosa müra. Võtsin päeviku ja kirjutasin mõned sõnad: pahaendeline kremoonideta ruum. Tegin telefoniga mõned pildid Tallinna panoraamist ja mõtlesin, et niikuinii ma ei vaata neid kunagi. Käisin vetsus ja mõtlesin, et äkki just nüüd toimub midagi toas? Puškiniga olevat juhtunud nii, et gümnasistina pidi ta koos sõbraga valmistuma tähtsa kindrali vastuvõtuks, tuupima pähe terve hulga luuletusi ja viisakusi. Paraku olevat suur külaline kohale jõudes lukustanud ennast klosetti ja tulnud sealt alles siis välja, kui saatjaskond end juba lahkuma asutas. Vaatasin ruumi enne lahkumist veel igaks juhuks üle, et äkki olin kusagil ühe Puškini tähelepanuta jätnud. Vist ei olnud. Lahkusin nördinult ruumist. Proua pakkus veel võimalust rõdule minna, aga keeldusin viisakalt. Teismelisena, kui hotelli liftidega sai igaüks sõita, viisin ükskord ühe tüdruku samale rõdule esimesele kohtingule. Liftis küsin saatjalt, kuidas teose käsi käib. Sain vastuseks, et pole paha: eile käis kuus inimest ja üks paar veetis ruumis terve tunni. Ah, kas nad tõesti seksisid seal? Miskipärast häbenesin seda küsida, aga teos tundus hoobilt märksa elusamana, kui hakkan arutlema selle üle, kas kunstiteoses on võimalik lapsi teha.

Isolatsiooni omasuguste juurde. Laura Kuuse skulpturaalne audioinstallatsioon kutsub maailma tunnetama limaseene positsioonilt. Ei saagi aru, kas see ökosemiootiline kutsung on siiras või irooniline. Vist ikka siiras. Maailmaparandamine algab ikkagi inimesest endast. Mõtted lähevad sellele, et eestlased on loonud ülieduka mindfulness’i rakenduse Synctuition, mille väärtus ulatub kümnetesse miljonitesse eurodesse. Räägitakse, et lähiaastatel lisandub Tallinna tuhatkond start-up’ijast miljonäri ja järgmise aastakümne jooksul on linnal vaja siia meelitada 50 000 IT-töötajat. Mida nende intensiivsete arvudega Tallinnas peale hakatakse? Kas keegi veel võitleb nende nurjatute edusammude ja progressimüüdi vastu niisama uljalt kui EKKM? Üks on kindel, ellujäämisvõitlus väljaspool Harjumaad muutub tulevikus üha kirkamaks ja tähendusrikkamaks.

Jasmina Cibici videoteos „Lammuta ja ehita uuesti“ Kopli rahvamajas jäi mul logistilistel põhjustel enne arvustuse trükkiminekut nägemata. Kuna ma tegelen isegi hilissotsialistliku monumentaal­kunstiga, siis olen juba ette teose suur fänn. Uhkes Jugoslaavia palees väitlevad targad ja ilusad inimesed selle üle, mida teha sotsialismipärandiga: kas lammutada või säilitada? Käsikiri olevat kokku pandud nagu Umberto Eco „Roosi nimi“ – kõik laused on tsitaadid. Kui ma tudengitele akadeemilist kirjutamist õpetan, siis ütlen neile, et tsitaadid tuleb välja teenida. Kolm lehekülge kirjuta oma peaga ja siis võid kolmel real sohki teha. Ma ei usu, et Ecol ja Cibicil kõik laused laenatud on. Nõnda tehnilise teostuse seest kaob ju elu ära?

Lõpetuseks New Yorgis elava soome kunstniku Haapoja videoteos „Muusa“, kus on portreteeritud kolme kunstnikku, kes arutlevad koroona ajal ühe Soome saare hilissuvises idüllis armastuse ja loomingu üle. Haapoja vestleb oma ungarlasest sõjapõgenikust isaga ning oma (endiste) partnerite, muusiku Samuli Putro ja näitekirjaniku Kristian Smedsiga. Video on lummav, eriti sügavalt lähevad mulle korda ungari puu­nikerdaja ugri aktsendiga soomekeelsed arutlused puude järelelust. Tütar: „Kas minu sünniga muutus midagi sinu kunstis?“ Isa: „Kõik muutus, sest ma sain teadlikuks oma surelikkusest.“ Mõtlen, et need vestlused on liiga head, et olla spontaansed. Peavad tingimata olema ette kirjutatud, sest päris inimesed ju niimoodi ei räägi. Fiktsioonis küll ja veel kuidas. Isa näitab imeilusat kirsipuust tahutud Kaini portreed. Huuled nagu Nofretetel: esimese vennatapja androgüünlik ilu on vaatajale pinnuks silmis. Niimoodi nad vestlevad seal kaldal, taustaks Läänemere roosa müra. Kunagi uuriti soomlastelt, kus nad tahaksid kõige rohkem elada? Tulemus oli vastuoluline: järve või mere kaldal kesklinnas. Mõtlen, et küll selle teose protagonistid on õnnelikud inimesed, sest nad töötavad Helsingis või New Yorgis, aga nädalavahetusel tõmbuvad peitu oma muumiorgu. Mitte üksindusse, vaid teiste omasuguste juurde. Mulle tundub, et isa teeb oma sõjakogemuse tõttu paremat kunsti kui heal järjel tütar. Saatusest vintsutatud doktor Živago sõnas midagi sellist, et kõige tugevam narkootikum on teesklematu vaesus ja raskest füüsilisest tööst tulenev tervis. Aga tegelikult ma ju nii ei mõtle? Mind kujutelm, et kunsti tuleb teha kohutava elu kiuste või selle sunnil, ei veena. Eriti praeguse katku ajal, kui inimsuhted on äärmuslikult proovile pandud.