Ingo Normetile on Tallinna Linnateatris lavastatud „Iguaani öö” teistkordne pöördumine selle näidendi poole, esmalavastus sai teoks 1976. aastal Pärnu teatris Aarne Ükskülaga peaosas. Normeti loomebiograafiasse kuulub palju korduslavastusi, kuid enamjuhul on olnud tegemist ühe ja sama näidendi ajaliselt lähedase lavastamisega Eestis ja mõnes Soome teatris, seega võib oletada kontseptsioonisarnasusi. Ühe (olulise) näidendi lavaletoomine 32aastase vahemiku järel nagu „Iguaani öö” puhul on erandlik. On palju võimalusi, miks Normet seda võis teha: ei suutnud esimese korraga näidendi pakutud võimalusi ammendada, aastakümnetega lisandunud elu- ja lavastajatarkus on vaatekohta avardanud-nihutanud, uus teater ja uued näitlejad meelitavad uue väljakutsega, näidend ise lihtsalt meeldib sedavõrd, et ärgitab uuesti lavastama. Paraku on mul 1976. aasta Pärnu lavastus nägemata, nii et võrdlus jääb ära.
Ühte (välist) sarnasust võib Normeti viimaste aastate olulisemate lavastuste puhul täheldada: nii „Müügimehe surm” Eesti Draamateatris, „Suurema kurbuseta” Vanemuises kui ka „Iguaani öö” Linnateatris on suure tegelaste arvuga näidendid. Kogenud lavastaja Normet ei pelga tööd suure näitetrupiga. Ehk rohkem kui mõnes muus lavastuses avaneb „Iguaani öös” lavastajamõte üksiku(te) näitleja(te) kaudu. Peagi eristub siin ülejäänutest teravalt peaosaline, Rain Simmuli Shannon.
Näidendit lugenule (antud juhul Jaak Rähesoo heas ja värskelt mõjuvas tõlkes) tekib tegelaskujudest oma ja küllap mõnevõrra stereotüüpnegi pilt silme ette. (Olen küsinud Rähesoolt: kas ta tõlkides mõttes lavastab näidendi? Ta on vastanud jaatavalt). Vähesel määral ehk lavastab tavalugejagi vaimusilmas näidendi, kuid vaevalt on tulem nii huvitav kui lavastaja käe alt tulnu. Kuid tegelaskujude puhul, keda näitlejal (ja teda juhendaval lavastajal) on ju lihas-veres määratult raskem elusaks vormida kui lugejal vaimusilmas näha, võib kujutluse ja tegelikkuse kokkulangevusi rohkem olla. Kuid ka erinevusi – nii heas kui halvas.
Läbikukkunud (kukutatud) vaimuliku ja läbi kukkuda ähvardava turismigiidi Shannoni kuju on Williamsi näidendite tegelaskonnas üks huvitavamaid. Ta on mässumeelne ja trotsib konventsioone, abitu ja vajab abi, võrgutab valimatult noori naisi, jääb elu hammasrataste vahele – nii ei saa teda ka näidendit lugedes sugugi üheselt võtta. Ometigi ei heiastunud Shannon näidendit lugedes kujutluses pooltki – mitte veeranditki! – nii põnevalt kui see kuju, keda nüüd Rain Simmuli kehastuses laval oma ängidega võitlemas võib näha. Kõigepealt oli ta Simmuli looduna tõsiseltvõetavam, empaatiat äratavam, ka targem. Shannonis on nähtud Williamsi autobiograafilisi jooni. Simmuli nii hingeliselt kui füüsiliselt hulluseni rabelev Shannon on arukas küünik, kes segiläbi naerab ja nutab maailma ning iseenda üle, kelle sapine naer läheb pärast ägamiseks ja vastupidi. Jõuliselt toetab ta lavastuses konformismivastase mässu ideed, seda sealjuures idealiseerimata.
Kui suur osa on selle ootamatult põneva kuju loomisel näitlejal, kui suur lavastajal, on kõrvalt muidugi raske öelda. Kohati võib jääda ometi mulje, et suur osa aurust on lavastajal läinud just siia, teistele tegelastele on tähelepanu vähem jagunud. Kui Simmuli Shannonit võib vabalt kõrvutada Normeti viimase suure õnnestumise, „Müügimehe surma” peategelase, Lembit Ulfsaki kehastatud Willy Lomaniga, siis ansamblimänguga, mis „Müügimehe surmas” oli silmapaistvalt tugev, on siin lood pisut teisiti. Sellist ühtlaselt tugevat, üksteist toetavat ansambli mängu nagu Milleri näidendi lavastuses siin ei näe. Mis ei tähenda, et üksikutel näitlejatel poleks õnnestumisi või vähemalt õnnestunud hetki. Nii on Anne Reemanni meelelisel hotelliperenaisel Maxine’il, kes kipub pisut ohtlikul määral sarnanema tavaettekujutusega seda tüüpi seksuaalselt agressiivsest, materiaalse mõtteviisiga, kuid laheda loomuga naisterahvast, vähemalt üks väga tugev hetk, kus ta äkki tõsinenult ning valusalt avab Hannahile endagi puntrasoleku. Muidugi oleks huvitavam olnud tunnetada neid tagamaid tema bravuurika oleku taga läbivamalt. Võrratu koomilise andega Piret Kalda on saanud seekord Hannahi surmtõsise ja huumorivarjundita rolli. Ka tema 97aastase seniilse vanaisaga mööda maad rändav ning oma joonistuste müügist elatuv Hannah on läbinud hingelise kriisi, kuid jõudnud idamaise mõtteviisi omaksvõtmisega hingerahuni. Piret Kalda malbes Hannahis on Williamsi osutatud eatust ning sootust, puudub küll autori mainitud pühakukuju-sarnasus. Ta on maisem. Tema monotoonsevõitu tasakaalukus vastandub teravalt Shannoni tormakale neurootilisusele. Minus vähemalt tekitas siiski küsimuse, kuidas taltub sedavõrd jõuline mässumeelsus nagu Simmuli Shannoni oma nii kergesti sedavõrd vaikse ja vähemalt väliselt vähe intensiivse Hannahi mõjul. Ka ei ole Hannahi mõjul vaguraks muutunud Shannon lavastuse lõpustseenides enam nii huvitav kui varem. Jõuliselt mõjub Ago Roo nõdraks jäänud, aga mitte veel oma loomejõudu kaotanud poeet Nonno (näitleja mängis sama osa ka Pärnu lavastuses). Eriti mõjuv on ta lavastuse finaalis oma kaua sepitsetud ja lõpuks ometi valmis saanud luuletust ette kandes, mille järel vana mees sureb.
Haaravalt ja kujundlikult väljendub siin üks lavastuse olulisi mõtteid: tehke enne lõplikku lahkumist ära see, milleks siia ilma tulnud olete. Ootamatult eredaid groteskseid värve on oma lesbikust turismigrupi juhile, vanatüdruk Judith Fellowesile leidnud Ene Järvis. Loo tegevus Mehhikos troopiliste vihmametsade alal ning selle tegevuskoha on lavastuse kunstnik Iir Hermeliin tervet tagalava täitva dekoratiivse troopikataimede kujutisega kindlalt ka markeerinud. Iseasi, et jäik (plastmassist?) tagasein just eriti soodsalt atmosfääri loomisele kaasa ei aita. Nii et ma ei tea, kas võib „Iguaani öö” kõikidest komponentidest rääkida ülivõrdes, aga ka siis, kui kogu lavastus ei kuulu suursündmuste hulka, võib seda huviga vaadata mõne erakordselt põneva näitlejatöö tõttu.