Tõsine küsimus on, milline on korruptsiooni olukord eramajanduses.  Kas seal on korruptsioon erijuhtum või hoopis ärikultuuri osa? Eestis vallandati ühest suurest pangast mõni aeg tagasi töötaja, kes võttis mööbli hankijatelt altkäemaksu. Mis see on, kui pangajuhid annavad soodustingimustel laenu firmadele, mis hiljem osutuvad nende endi omanduses olevaks? Seda on Eesti pankades palju laiemalt praktiseeritud, kui sellest räägitakse. Juhtub, et firma töötaja, kes vastutab teenuste ostmise eest väljast, on osutunud teenust pakkuva firma omanikuks. Kartellikokkulepped? Kindlasti korruptiivse maiguga.

Võin tuua hulga näiteid korruptsioonijuhtumitest Euroopa  riikide erasektoris. Õiguskaitseasutustes avastatakse korruptsioonijuhtumeid nii Eestis kui ka mujal. Alles see oli, kui Eestis tabati altkäemaksuvõtmiselt suur rühm liikluspolitseinikke. Neid juhtumeid teatakse hästi, kuid erasektori korruptsioonist räägitakse vähe, sest firmad eelistavad oma asjad vaikselt ära korraldada.

Võiks arvata, et kultuuri- ja teadusevallas tegutsevad eetilisemad inimesed kui mujal. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Kultuuris ja teaduses liiguvad samuti hiigeltellimused, nii valitsustelt kui ka erasektorilt. Pole harvad juhused, kui mängu pannakse  kõik võtted nende tellimuste saamiseks, nii altkäemaksud kui ka poliitiline ning ajakirjanduslik mõjutamine. Kultuuris on veel üks spetsiifiline valdkond, mida võib korruptiivse kultuuriga seotuks pidada. See on favoritism ehk soosiklus, mis pole mitte midagi muud kui onupojapoliitika. Ja see on üks korruptsiooni osa. Eksisteerivad loovisikutest ja kriitikute klikid. Need klikid loovad väga kavalaid ja sageli ebaeetilisi võtteid kasutades keskkonna, kus heaks kiidetakse (mis tähendab – tellitakse) ainult ühe kildkonna töid. Igasugused võõrad tõrjutakse. See on suletus, kus ebaõiglane eelistamine on kerge tekkima.

Korruptsioon pole võõras ka ajakirjanduses. Teatud ajakirjanduse müüdavus näiteks USAs on andnud ainest lugematutele kirjutistele ja ka filmidele. Ilmselt on olnud põhjust. Ajakirjandust kasutatakse mõnikord erasektoris konkurentide kahjustamiseks. Selle kohta on kahtlusi esitatud ka Eestis. Peeglisse vaatamine on alati kasulik, mõnikord meeldiv, mõnikord mitte.

Kelle asi on võitlus korruptsiooniga? 

Kelle mure see peaks olema? Kõigepealt tulevad meelde loomulikult õiguskaitseasutused. Altkäemaksu andmine ja võtmine on Euroopas valdavalt kriminaalkuritegu, sealjuures on kogu Euroopas väga vähe korruptsioonis süüdi mõistvaid kohtuotsuseid. Põhjusi on palju. Korruptsioonist kui kuriteost ei jää väga nähtavat jälge. Kusagil pole laipa vägivaldse surma tunnustega, pole sissemurdmise jälgedega uksi ega aknaid. Otseseid tõendeid peaaegu polegi. Korruptsiooni kui kuriteo viimine süüdimõistva kohtuotsuseni on üliraske. Samas on üldlevinud arusaam, et korruptsioon on olemas ja levinum,  kui see paistab välja õiguskaitseorganite tööst. Tahtmata korruptsiooni ka üle müstifitseerida ja paranoiasse libiseda, arvan siiski, et kahe nähtuse – korruptsioonis süüdi mõistvate kohtuotsuste vähesuse ning ühiskonnas eksisteeriva kujutluse, et korruptsioon on olemas ja sellega on vaja võidelda – vastuolu on probleem, mida ei saa lahendada, lootes ainult õiguskaitseasutuste tööle.

Eestis kasutusel mõiste JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne – sobib suurepäraselt n-ö formaalse õiguskaitse probleemide iseloomustamiseks. See on juhus, kus kohus on jäetud üksinda.  Kui kohus on ainuke, kes peab suutma korruptsiooni tõrjuda, siis jääb seda päris kindlasti väheks.

Mida on vaja seadusandlikult ja korralduslikult teha korruptsiooni tõrjumiseks?

Lihtsustada reegleid. Vähendada igasuguste lubade ja litsentside arvu. Vähendada maksusoodustusi. Vähendada riigi osalust majanduses. Müüa ülearused riigi- ja omavalitsusmaad erakätesse. Allutada teenused turumajandusele.

Ühiskond on tervik. Kui ühiskond tahab mõnd probleemi lahendada, on see kogu ühiskonna asi. See on eelkõige rahvusliku  eliidi asi. Eliit on märksa laiem mõiste kui ainult poliitiline eliit. Suur vastutus on ka kohtunikel, äritegelastel, ja muidugi ajakirjanikel.

Kui tahame teha Eesti tõeliselt korruptsioonivabaks, siis on see kogu ühiskonna eliidi asi. Vastutust ja ülesandeid tuleb jagada ja ka saavutused kuuluvad seejärel kõigile, mitte ainult õiguskaitseasutustele või seadusandjale.

Oluline on rõhutada, et korruptsioonivaba ühiskond ei saa vältida korruptsioonijuhtumite esilekerkimist. Kui ühiskonnas pika aja jooksul ei avastata ühtki korruptsioonijuhtu, on see  pigem kahtlane. Halbu asju täielikult vältida pole võimalik. Küsimus on, kas halvad asjad on süsteemi puuduste tagajärg või raskesti välditav erijuhus, ja kuidas halbade asjadega ümber käiakse, kuidas neid menetletakse.

Selleks, et vältida korruptiivse kultuuri tekkimist ühiskonnas, on vaja teatud hoiakuid, veendumusi, väärtusi, käitumisreegleid, mis kannavad rahvuslikku eliiti. Nimetame seda ühiskonna eetikaväljaks.

Eetikavälja elemendid: usaldus, avatus, head tavad 

Kõige tähtsam on rahvusliku eliidi usaldusväärsus. See puudutab lisaks poliitikutele ka kõiki teisi rahvusliku eliidi osi. Kuidas seda saavutada ja kuidas seda mõõta?

Esmalt, õigele ja vastutavale kohale riigiametis, ajakirjanduses, äris ja mujal peaksid sattuma eetilised inimesed. Korralik inimene ei viska oma prahti metsa alla. Korralik inimene ei anna järele korruptiivsetele ahvatlustele. Ta lihtsalt ei tee seda, sest tal on sellised veendumused ja teda on nii kasvatatud. Veendumused ja väärtused kujundatakse ühiskonnas, ühiskonna eetilise välja mõjul. 

Usaldusväärsuse eeldus on eliidi avatus, transparentsus. See ei tohi tähendada nuhkimist, nõiajahti. Avatus peab lugu eraelu puutumatusest ja varjatusest, samuti ei tähenda avatus töörahu puudumist. Küll aga tähendab see kahte asja. Esiteks teatud avatust avaliku elu tegelaste majanduslike huvide, varandusliku tausta asjus, sissetulekute allikate asjus, teiseks vabatahtlikku nõustumist teatud käitumisreeglitega, käitumiskoodeksiga, mis on heaks kiidetud eri viisil, aga avalikult teada, ja mille täitmist ka jälgitakse. Mõlema põhimõtte järgimine tähendab huvide konflikti vältimist ühiskonnale ja avalikkusele  oluliste otsuste kujundamisel ja langetamisel.

Eestis on iga taseme poliitikute majanduslike huvide avalikustamine päris ulatuslik. Ka on Eestis väga hea praktika, kuidas neid huvisid avalikustatakse ja kuidas neid ka jälgitakse (korruptsioonivastase võitluse komisjon). Euroopa Parlamendis on arutletud küsimuse üle, kas valitud rahvaesindajatel peaks olema mingi käitumiskoodeks. Valdavaks on kujunenud teravalt eitav hoiak sellise ettepaneku suhtes. Vaatamata sellele arvan ma (ettevaatlikult, tahtmata täidesaatva asutuse volitustest üle astuda), et ka valitud rahvaesindajate puhul oleks  teatud käitumisnormide, eetikakoodeksi väljatöötamine ja järgimine abiks teatud probleemide vältimisel.

Üks küsimus, mis võiks sellistes koodeksites kajastamist leida, on igasuguste huvide esindamise ja kõrgemate eesmärkide tasakaal. Euroopa Komisjoni liige kinnitab kohtu ees antud vandega, et oma ametis ei esinda ta mitte liikmesriigi huve, vaid juhindub kõrgemast eesmärgist – kaitsta ja arendada Euroopa Liitu.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 61 ütleb, et riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande  jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Vande annavad ka valitsuse liikmed.

„Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.”

Mõlemad vanded kohustavad jääma
ustavaks põhiseaduslikule korrale. Võrreldes Euroopa Komisjoni liikme vandega on siin üks nüansierinevus. Mida peab parlamendiliige või kohaliku omavalitsuse tegelane oma peamiseks ülesandeks – kas juhinduda riigi või omavalitsuse kui terviku arendamise vajadusest, või esindada kellegi huve? Tööstuse, põllumajanduse, mingi ettevõtte, mingi piirkonna huve? Kui poliitikategelane peab oma peamiseks ülesandeks kellegi huvide esindamist, on huvide konflikti kahtlus kerge tekkima.

Eesti äritegelastel on ettekujutus headest äritavadest. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja kodulehel on 75 eetikakoodeksi loetelu (koos veebiaadressidega). On hea märk, et sellised koodeksid on olemas. See on asjaolu, mis näitab vastavate ettevõtete  ja organisatsioonide kohustumust järgida häid käitumistavasid. Aga see on alles esimene, kahtlemata väga oluline samm. Edasi tuleb neid koodekseid ka menetleda. Nende täitmist tuleb jälgida, reeglite rikkumisele ja rikkujale hinnang anda. Samuti on tihti vajalik hinnata vaidlusaluseid samme ja otsustusi. Kui praktikas ei ole pika aja jooksul menetletud ühtki koodeksi reeglitest kõrvalekaldumise juhtu, on küsimus, kas koodeksi kui juhise vabatahtlikult heaks kiitnud inimesed on seda ka tõsimeeles teinud. Aga koodeksite järgimise jälgimine pole lihtne küsimus. See nõuab palju tööd. 

Sellega seoses on mul üks ettepanek. Mõni kodanikuühendus (või ka mitu ühendust) võiks korraldada näiteks üle-eestilise eetikapäeva, kus ei räägitaks üldistest kõrgetest põhimõtetest, vaid analüüsitaks eetikareeglite järgimist. Reeglid, nende tõlgendamine, nende järgimise jälgimine, konkreetsete vaidlusaluste juhtumite analüüsimine; korraldasime sellise eetikapäeva Euroopa Komisjonis, inimeste huvi oli väga suur. Saime palju positiivset vastukaja ja kavatseme eetikapäeva kindlasti korrata.

Korruptsioon ja meedia 

 Meie arutelu teema on ajakirjandus ja korruptsioon ning see on mõistagi laiem kui ainult korruptsiooni vältimine ajakirjanduses endas. Ajakirjandusel on väga tähtis roll korruptiivse kultuuri vastu võitlemisel. Aga selle eeldus on, et oma tuba on korras.

Huvitava tähelepaneku teeb Christopher Myers, endine Briti USA suursaadik oma raamatus „DC Confidential”. Raamat ise tekitas Ühendkuningriigis palju kära ja vaidlusi. Muuhulgas võrdleb ta Briti ja USA ajakirjandust ning teeb järelduse, et Ameerika ajakirjanikud peavad ennast ühiskonna otsustajate  ja kaasvastutajate hulka kuulujateks, samal ajal kui Briti kolleegid peavad ennast vastutusest vabaks ja ka kõrvaletõrjutuks. Vastavalt erineb ka nende tööstiil.

Kuidas määratleb ennast Eesti ajakirjanikkond? Minu arvamus on, et ajakirjanike endi hinnangust olenemata on ajakirjandus praegu oluline ühiskonna arengu mõjutaja, ta kuulub rahvuslikku (ühiskondlikku) eliiti ja jagab vastutust ühiskonna käekäigu eest.

Huvitava, võiks isegi öelda, et üllatava järelduse tegid uurijad, kes uurisid hinnanguid korruptsiooni vastu võitlemisele Euroopa Liidu liikmesriikides. Selgus, et ajakirjanduse maine on erakordselt madal. See oli hoopis madalam kui politsei maine. ELi kodanikest usaldab politseid keskmiselt 30%, ajakirjandust vaid 9%. Eestis olid vastavad arvud 35% ja 12%.

Mis võiks olla põhjus? Näen kahte võimalikku seletust. Üks on muidugi kahtlus, et ajakirjandus on müüdav, et ajakirjanikud ja ajakirjanduse omanikud pole eetiline rahvas. Teine põhjus võib olla objektiivsemat laadi. See on seotud juba mainitud tõsiasjaga, et korruptsioonijuhtumite käsitlemine on keeruline asi. Ajakirjandus esitab kahtluse, et mingi tehingu puhul on  tegemist korruptsiooniga. Paljud kahtlused osutuvad põhjendamatuks. Nii mõnigi kord liialdavad ajakirjandusväljaanded kahtluste tekitamisega. Kahtlusi toodetakse sageli liiga kergekäeliselt. Aga osa kahtlusi on kindlasti põhjendatud ja enamgi veel – küllalt laiad ringkonnad on igasugusele mitteformaalsele teabele toetudes veendunud, et kahtlusteks on tõesti põhjust. Korruptsioonikahtlustel ja nende esitamisel ajakirjanduses on oma kindel koht. Aga see on ka väga vastuoluline tegevus.

Kui kahtlus on, siis peab sellest ka rääkima. Aga kuidas tagada, et kahtlus ei läheks üle nõiajahiks? Nõiajahi peale on  avalikkuses kindel tellimus. Samas on nõiajaht tõelise avatuse salakaval vaenlane. Kuidas tagada, et tasakaal põhjendamatute ja põhjendatud kahtluste vahel ei kalduks nii palju põhjendamatute kahtluste kasuks, et see viib alla ka meedia usaldusväärsuse? Kuidas tagada tasakaal mitmete kahtlustuste vahel? Sageli näib, et ühed (näiteks ametnikud ja poliitikud) on alati põhjendatud kahtluse objektid, mõnede teiste elukutsete esindajad aga peaaegu mitte kunagi. Selle kohta on mul mõned iseloomustavad näited.

17. X 2007 ilmus ajalehes Postimees artikkel „Vaimueliit  leiab, et poliitik on rahva ees süüdi juba kahtluse tekkides”. Seal öeldu on tekitab kõhedust. Andke mulle 101 paberilehte ja pool päeva aega ning ma tekitan 101 kahtlust riigikogu liikmete kohta! Eesti Päevalehes ilmus 27. septembril kaks lugu. Üks nõudis valitsusametniku hukkamist seoses ilmsiks tulnud huvide konfliktiga, teises mõistis peatoimetaja juba ette õigeks toimetuse töötaja, kelle suhtes esitasid USA õiguskaitseasutused kahtluse pettuses osalemises. Samal päeval kaks lugu, samas lehes.

Mis saab esitatud kahtlustest edasi? Kui on tegemist erasektoriga,  vallandatakse inimesed, likvideeritakse tagajärjed, aga see kõik saab teoks vaikimisseina taga. Keegi pole huvitatud avalikustamisest. Ja see jääbki nii. Kui on tegemist korruptsioonikahtlusega riigi- või omavalitsusasutuses, siis seisab ees keeruline kohtuasi. Ülikeeruline, mis lõpeb sageli süüdimõistva lahendita. Loomulikult kahjustab see õiguskaitseasutuste mainet, aga kannatada saab ka ajakirjanduse usaldusväärsus.

Võitlus valega

Veel üks asi, mis on korruptsioonivastase võitluse ja ühiskonna, eriti aga ajakirjanduse eetilise välja jaoks oluline – see on võitlus valega. On otse uskumatu, kui elujõuline on vale väljendusvabaduse ja vaba ajakirjanduse tingimustes. Kuna nõukogude ajal tootis valet riiklik propagandaaparaat, oli see info mõtlevate inimeste jaoks juba algusest saadik kahtlane. Seda valet sunniti peale riigi jõuga. Vabas ühiskonnas on vale uskumine vabatahtlik. Ja kui hulk rahvast on vabatahtlikult hakanud mingit valet uskuma, on hullupööra raske seda valet kummutada.

Eesti ajakirjanduseetika koodeksis on sõnastatud punktis 1.4, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest.  Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon. Ja punktis 3.5: Toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide tõesust.

Tegelikult teab iga avaliku elu tegelane, et tema kohta kirjutatud valega on võimatu võidelda. Iga avalike suhete spetsialist ütleb teile: kui hakkate ise valet ümber lükkama, asub ajakirjandus kohe ringkaitsesse ega võta valet omaks, vaid ainult võimendab  seda. Vale ümberlükkamine ajakirjanduses jääb aga märkamatuks. Vale on magus ja usutav, tõde ebahuvitav ja ebausutav. Vale on erutavate vandenõuteooriate vältimatu koostisosa.

Muidugi, avaliku elu tegelasel peavad olema kõvad närvid. Aga kultuuritegelased?

Juhan Viiding on kirjutanud:

Terava keelega mees,

ära sa sisse lõika,

haav võib selline tulla,

et ükski rohi ei mõika. 

Pole õieti muud rohtu kui juhinduda ajakirjanduseetika koodeksist, võtta omaks sellesse kirjutatud eetika ja vältida valet enne selle ilmumist ajakirjandusväljaande veergudele või elektroonilisse meediasse. Ajakirjandusel on ka suur roll ühiskonnas korruptsiooni võimalusi vähendavate korralduslike ja seadusandlike muutuste toetamisel. Sellest oli eespool juttu.

Kui korruptiivne on Eesti?

Küsime nüüd ülalöeldu valguses – milline paistab Eesti rahvusvahelisel eetikamaastikul? Kaugeltki mitte väga halb.  Võrdlusandmeid vaadeldes näeme, et EL ega ka Eesti ei ole maailma kõige korrumpeerunumad piirkonnad. Euroopas on olemas riigid, kus pole korruptiivset kultuuri, ja riigid, kus seda on märgata. Mõnes Euroopa riigis on liikluspolitseinikule altkäemaksu pakkumine selge enesetapp, mõnes teises riigis suhtutakse sellesse, ütleme, mõistvalt.

Korruptiivse kultuuri olemasolu või selle puudumine määrab tegelikult ühiskonna võimalused korruptsiooni tõrjuda. Väidan (teen seda ettevaatlikult, pigem oletan), et Eestis puudub korruptiivne kultuur. Mis lubab seda väita? 

ELi korruptsiooniuuringu kohta tehtud kokkuvõte viitab „võimalikule korruptsioonivabale kultuurile, mis on Eesti korruptsioonivastase võitluse eelis mitmete Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ees”. Muidugi võib olla ka teistsuguseid arvamusi. Neid, nagu ka minu oletust, tuleb hoolikalt kontrollida. Siiski, võrreldes oma pädevuse piires olukorda ELi liikmesriikides, julgen ma Eesti olukorda mitte kõige halvemas valguses näha. On olemas küsitlused, on olemas Transparency Internationali ja OECD võrdlusandmed.

Korruptsiooni kirjeldamiseks ja riikide võrdlemiseks on  kõige autoriteetsem Transparency Internationali korruptsioonitaju indeks. Mainitud organisatsioon teeb palju ja tõsist tööd, et nimekiri oleks võimalikult usaldusväärne. Aga muidugi on korruptsioonitaju mõõtmine natuke teine asi kui korruptsioon näiteks kohtuasjade arvuna mõõdetuna.

Samal ajal kui Põhjamaade elanikkond peaaegu ei taju korruptsiooni olemasolu ühiskonnas, näitavad sama TI eriuurimused, et ka seal on korruptsioonist kahjustatud alasid, näiteks tervishoid. Saksamaa avalik arvamus ei kannata välja kujutlust, et Euroopa kõige korrumpeerunum tipp-poliitik ei pesitse  mitte Rumeenias, vaid see on hoopis nende endine valitsusjuht. Niisiis – fakt on, aga kujutlust pole. Eesti (TI indeksis 27.) on korruptsiooni tajumise, kujutlemise indeksit aluseks võttes väga erinevate riikide naabruses. Soome (5.) ja Rootsi (1.) on ühed kõige vähem korrumpeerunud riigid, Venemaa üks kõige korrumpeerunumaid (147.). Läti positsioon pole ka mitte kõige parem (52.). Oleme erinevate asjaajamiskultuuride kokkupõrke-, lõikumis- ja mõjupunktis. Meist eespool on 12 ELi riiki, sh Sloveenia, tagapool 14 riiki.

Teine oluline rahvusvaheline keskus, kes tegeleb palju korruptsiooni  küsimustega, on OECD. Nendel ei ole mingit riike võrdlevat tabelit, aga nad teevad ülevaateid maade olukorra kohta. Hinnang selles ülevaates on väga oluline ja leiab kasutamist ka TI indeksi koostamisel.

Nii mõnigi kord on mitmesugustes kooslustes arutatud küsimust, mis võiks olla Eesti positiivne algatus Euroopa Liidus. Meil pole ju ainult Venemaa sõimamine, millega rahvusvaheliselt silma paista.

Eesti võiks endale eesmärgiks seada tõusta korruptsiooni tajumise (kujutlemise) indeksis maailma ja Euroopa Liidu tippu.  Kas see on väga hullumeelne mõte? Arvan, et ei ole. Esiteks vajab Eesti positiivseid asju, millega silma paista, teiseks on eeldused sellise eesmärgi nimel töötamiseks olemas. Pealegi ei ole küsimus nimetamisväärses eelarverahas. Kokkuvõtteks Selleks, et korruptsioonist jagu saada ja kõikides rahvusvahelistes, aga eriti TI indeksis võimalikult kõrgele kohale tõusta, peab tõrjuma korruptiivse kultuuri, mitte laskma sel tekkida, ja kus see siiski esineb, seal tuleb see likvideerida. Selleks on vaja ühiskonna ja eriti eliidi ühiseid jõupingutusi. Tuleb luua eetiline väli, mis väldiks korruptiivsete ahvatluste tekkimise. Selleks on vaja avalikkust, otsustajate ja mõjutajate majanduslike huvide avalikustamist, käitumiskoodeksitest juhindumist, nende koodeksite muutmist töövahendiks asjade korraldamisel ja otsuste tegemisel.

Ettekanne Tallinnas 23. jaanuaril peetud Eesti Ajalehtede Liidu konverentsil „Meedia ja korruptsioon. Meedia roll poliitilise kultuuri edendamisel”