nullteatri „Ma tahaksin olla kui lill“, dramaturg ja lavastaja Kalev Kudu, muusikalised kujundajad Kalev Kudu, Karl Edgar Tammi ja Kiwa, valguskujundaja Karl-Fredy Kruup. Mängib Karl Edgar Tammi. Esietendus 10. IX Rupsi külas Juhan Liivi muuseumis.
Ei, pealkirjas ei ole viga, kuigi igaüks näeb siin ilmselt Liivi ühe tuntuma luuletuse „Sügise“ avarida: „Igav liiv ja tühi väli …“. Ka minu ajal pidi selle koolis pähe õppima. Ilus lihtne kindla rütmi ja riimidega luuletus jäi hästi meelde ning hinne viis selle ülesütlemise eest oli kerge tulema. Aga see oli vist õpetaja ise, kes rääkis, et keegi olla kord seda rida deklameerinud just nii, nagu siin pealkirjas, kas siis kogemata või tõsimeeli nalja tehes, ning kuulajad saanud tublisti naerda. Ja manitses, et meie nii ei teeks.
See aastakümnetetagune koolipoisiaps (või -nali) tuli uue ringiga ja hoopis teistsuguses seoses mulle uuesti meelde Juhan Liivi kodutalu rehealuses, mis tunniks ajaks oli saanud etendusekohaks, kus Liivi olemisevalust kantud luule ja mõtteterad Kalev Kudu kokku seatuna Karl Edgar Tammi ehk Etsi dramaatilises esituses viisid publiku lavastaja tahtel … Jaapani zen-kloostrisse.
Ega see iseenesest väga üllatav olnudki. Eks ole ju Kudu zen’i-huvi üldteada. Ta on varemgi seda teatrilavale toonud. Meenutagem kas või tema juba paarikümne aasta tagust zen-lavastust „… lumi just on langenud üle Yoshino küla“ (2000). Ka Juhan Liiv on olnud Kudule ikka südamelähedane. 2013. aastal lavastatud „Mind vaatas ühe lille silm“ tundub olevat geneetilises seoses vaadeldava uuslavastusega. Teiselt poolt on Liivi karget loodusluulet ikka ja jälle võrreldud (näiteks Jaan Kaplinski) Kaug-Ida zen’ist mõjutatud minimalistliku looduslüürikaga, kus „iga luuletus on kui pilt“. Võrdleme kas või neid kahte ka lavastuses kuuldud luuletust.
Liiv:
Taluõue… Vaikne
talvehommiku,
värsket lund on sadand,
kõik veel vagune.
Õunapuu peal aias
hüppab varblane,
tasakesi helbed
talle järele.
Hattori Ransetsu (1654–1707):
Uue aasta päev
lobisevad varblased
ja selge taevas
Nii jääbki tõdeda, et Kudu poleks Kudu, kui ta ei oleks neid kahte – Juhan Liivi ja zen-budismi – lõpuks kokku viinud. Ja mitte pelgalt vormilisi ja kujundlikke analoogiaid otsides ja esitades, vaid Liivi otse hingepõhjast tulevat kannatust ja lunastuse ehk vabanemise otsinguid, mis tema loomingut ju eranditult kannavad, budismi võtmega avades. On see ehk vägivaldne? Söandan väita, et mitte. Kas pole üleilmastumine jõudnud juba sellesse faasi, kus eri ajastute ja kultuuride vastastikune suhestumine ja tõlgendamine on pigem loomulik asi, mitte mõne ekstravagantse looja kiiks.
Nagu Linnart Mäll juba enam kui pool sajandit tagasi prohvetlikult sõnastas: „Sünteesini jõudnud dialoog Lääne ja Ida vahel on tekitanud vajaduse mõista seda, mida Idal on meile öelda, et me saaksime võtta Ida saavutusi meie oma kultuuri olulisteks komponentideks.“ Ja sellest järeldanud: „Orientalistika ülesandeks peaks seega olema püüd luua mudeleid, mis võimaldaksid uut lähenemisviisi Lääne nähtuste mõtestamiseks.“1 Nii et miks siis mitte mõtestada Juhan Liivi budismi kaudu ja … jõuda budismini Juhan Liivi kaudu.
„Minu nimi on Joannes Liiv, talupoja poeg, kolm korda vangis istunud, hullumajas olnud, kolm aastat ilma passi ja elukohata Tartus elanud – minul ei ole varandust.“ See on Liivi enesetutvustus ehk CV, mida me raudteerongi lõgina saatel, mis markeerib Liivi tuntud teekonda Valka tema surma-aastal 1913, kuuleme. Seda ette lugedes käib tegelane Liiv publiku seas ringi ja näitab kõigile oma passi. Igati hea „budistlik“ sissejuhatus: Liiv kui „kodust lahkunu“, nagu budismi traditsioonis nimetatakse vaimsete otsingute teele läinuid.
Liivi eluloo järgi pidi see teekond tal jätkuma Varssavini, kuhu luuletajal oli plaanis jõuda Poola trooni nõutama, aga mis jäi katkiste kalosside ja rahapuuduse tõttu Valgas pooleli. Lavastuses sellest tegelikult juttu ei olegi, kuigi „minu vaest Poolamaad“ korraks siiski mainitakse Liivi muude apokalüptiliste mõtete seas, kui ta arutleb (Esimese maailmasõja eelaastal!), et maailm seisab kas täieliku pankroti või suure sõja lävel.
Kui väga tahaks, võiks siit jõuda pseudobudistliku müstifikatsioonini, et Liiv ehk oligi mõnes varasemas elus olnud Poola kuningas, mis talle nüüd apokalüptilistes oludes meelde kerkis, aga selleni lavastus muidugi ei lasku. Jäägu see targutus minu südametunnistusele.
Kuigi lavastuses Liivi mõne dramaatilise väljaütluse võimenduseks lastakse kõmada Tiibeti budistliku kloostrimuusika bassihäälsel jõrinal, ei pakuta sellega õnneks üle. Lavastus on üldtoonilt ikka zen’ilikult karge, minimalistlik, ja eksistentsiaalselt terav. Liivi lugu on kannatuse lugu, mille äratundmine on budismi maailmavaate ja vabanemistee alguspunkt, nagu ütleb Buddha oma esimeses jutluses: „Sündimine on ju kannatusrikas, vananemine on kannatusrikas, haigus on ju kannatusrikas, suremine on ju kannatusrikas, samuti on kannatusrikkad mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga valmistab kannatusi ja eemalolek meeldivast valmistab kannatusi. Kannatus on ka see, kui ei saada seda, mida ihaldatakse.“2
Eks see äratundmine ole Liivil ju kõik olemas. Ja ka see, kuidas see kannatus kiht-kihiti koguneb algselt puhtasse inimhinge: „Kui ta algas, mäestiku oja, siis oli ta kristallselge. Aga seal tuli mäeselg, ja sellest üle enam ei saanudki. Soo sai. Kõik muda, rimps, rämps kogus kokku ja hakkas haisema. Ja kui ta nüüd lainetabki, iga laine ja lainekene ei ole ikka jälle muud kui sopp.“ „Nagu pidalitõbine olen Eesti elu keskel, uksed kinni ja südamed.“ „Õudne surumine …“
Liiv lepitab end selle teadmisega: „Inimene, sa pead elama, kui sa ka ei taha, käsib loodus. Minupärast, eks või ju ka elada.“ Ja näeb võimalust muutumiseks, uuesti sündimiseks (luuletuses „Uus ja vana“):
Nii iga päev ma suren,
suren alalõpmata
ja tuhatkorda süda
kokku käänab valuga.
Nii igal hommikul ärkan
ma uuest’ sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest’ ärkan muudetud.
Ja lõpuks väljendab lootust inimese suhtes: „Tuleb ükskord sul tõesti valge aeg, inimene – sa öö poeg?“ Näeb aga omaenda piiratust: „Minul on oma rist, ma ei saa kõnelda mis tahan, mis ma kui lennates taban, selle ainult saan.“
Juhan Liivil ei ole teed, mis teda kannatusest vabastaks. Kuid tal on vilksatused, mida ta „kui lennates tabab“ ja sõnadesse valab. Lavastus tõstab neid võimsalt esile. Need on, esiteks, loodus, looduse taju, otse looduse sisse minek, mis on Liivile nii iseenesest olev ja kulgev ja niisugusena paistab talle täiuslik: „Ma tahaksin olla kui lill, kui õitsev lill.“
Iseäranis täiuslikult väljendub see Liivi vähetuntud luuletuses „Kitse visnapuu“:
Täis üleni lihavaid marju
üks kitse-visnapuu.
Tal lehedki jäävad varju,
pea kanda neid võimatu.
Ei küsi puu, miks ta neid kannab,
kes neid talt ihaldab.
Ei küsi, kellel’ neid annab,
ehk kes neist kasu saab.
Neid kannab, et marjade pärast
on kitse-visnapuu.
Ja marjad visnapuu pärast.
Ja mis – on siis kuskil muu?
Teine lunastusetee on Liivil armastus, mida lavastuses lastakse tunda tema kirjakatkendite kaudu Liivi elu armastusele Liisa Goldingule: „Kas niisugune ongi armastus – õnn, valu, rõõm, kurb meel? Täna käisin tohtri juures ja lasksin endale ühe rubla eest ütelda – et palju väljas pidada käima. Kui ma ühe nädala Sinu kõrval elaksin, siis oleksin terve. Kõik on õhu süü.“
Ega kõiki Liivi „budistlikke“ kirjakohti, mis Kudu lavastuses kontsentreerituna kokku pandud ja maha mängitud, saa ühes lühikeses kirjatöös uuesti korrata ja pole ju tarviski. Jääb veel vaid üle kajastada, kuidas Liivi rongiga alanud „viimne teekond“ sujuvalt zen’i kloostrisse suundub. Mida lähemale lõpule, seda vaiksemaks ja mõtlikumaks muutub Tammi mängitud Liiv. Ka tekstid muutuvad tasasemaks kuni selleni välja:
Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa… tasa…
Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtles tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind –
tasa, tasa…
Ja otse loomuliku jätkuna võtab peategelane etenduse viimastel minutitel seinalt hõredate piidega puureha ja hakkab sellega rehealuse põrandat katvasse liiva zen’i mõtlusaedadele omast rahu, korrastatust ja meeleselgust sümboliseerivat rehamustrit kujundama, ilusasti ümber liiva sisse juba mängu kestel nagu muuseas paigutatud kivide. Et publik selle etenduse lõppedes segi tallaks …
Seejärel teeb ta lahti rehealuse väravapooled, meile avaneb „tühi väli“ lokkava loodusega, kuhu Juhan Liiv rahulikult sammub ja millega kokku sulab. Et tulla mõne viivu pärast tagasi näitleja Etsina ja lugeda koos publikuga mõned Liivi luuletused ja jaapani haikud. Ja ongi kõik.
Kudu ja Kiwa rahvusvaheline teatriprojekt nullteater on lubanud seda lavastust talveperioodil ka Tartus (ja võib-olla mujalgi) siseruumides mängida. Loodame, et see tuleb. Ainuke küsimus, kuidas toimetada lavale etenduseks vajalik kogus liiva ja tekitada rehealuse väravast avanev „tühi väli“. Ilma nendeta jääb lavastuse katarsis ära. Tänapäeval lahendaks sellise tehnilise küsimuse muidugi videoinstallatsioon. Aga seda ootaks küll, et järgmisel suvel saaks see lavastus Liivi muuseumis taas mänguvõimaluse.
Lõpetuseks üks lavastuseväline suure tiibeti õpetaja Chögyam Trungpa (1940–1987) luuletus koos minu tõlkega, mis „budistliku“ Juhan Liiviga võiks õige hästi haakuda:
A flower is always happy because it is beautiful.
Bees sing their song of loneliness and weep.
A waterfall is busy hurrying to the ocean.
A poet is blown by the wind.
A friend without inside or outside
And a rock that is not happy or sad
Are watching the winter crescent moon
Suffering from the bitter wind.3
[Lill on alati õnnelik, sest ta on ju nii kaunis.
Mesilased laulavad oma üksildast laulu ja nutavad.
Kosel on alati kiire, et jõuda mereni.
Luuletaja viib tuul lihtsalt ära.
Sõber, kellel pole midagi ei sees ega väljas
ja kivi, mis pole ei kurb ega rõõmus,
vaatavad talvist kuusirpi
ja lõdisevad külma tuule käes.]
1 Linnart Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Ilmamaa, 1998/2003, lk 302-303.
2 Budismi pühad raamatud I. Lux Orientis, 2004, lk 13-14.
3 Vt http://www.poetry-chaikhana.com/Poets/T/TrungpaChogy/Aflowerisalw/index.html