Eelnimetatud EP on poiste kaheksa aastat kestnud koostöö jooksul esimene kahekesi tehtud plaat. 17minutisel CD-l on kokku seitse lugu, ühe neist on kirjutanud Kriisa, ülejäänud Roots; kolm lugu on fännidele tuttavad viimase paari aasta laividelt. Kaks on uued, ning kaks pärinevad veel 1999. ja 2000. aastal Tartu tudengibändide konkursi võitnud ansamblite Yellowphant ja Green Bullfrog repertuaarist. Ometi oli selle plaadi poistele nii tavapärane Tartu esitlus tähenduslik Eesti bluusi suundumistes. Nimelt lõimis see esmakordselt Eesti rahu nimel korraldatava World Blues Festival’iga, mis toimub alates 2003. aastast ja seob bluusiüritusi 30 riigis Hiinast Argentiinani.
„Tundsin, et maailmas elavatel inimestel on tagumine aeg hakata omavahel sõprust sobitama, kui me vähegi tahame sõdadele lõppu teha,” põhjendab festivali loomist Jaapani muusik Stormy Masayuki. „Kui ma kitarril bluusi mängin, siis palvetan sellega maailmarahu eest; ma tahan katta terve planeedi suurepärase muusikaga, mida mängivad inimesed, kes usuvad, et maailmas saab valitseda rahu.”
Kes need poisid siis on, kes meie pisikese Maarjamaa maailmabluusiga kokku viivad? „Alar Kriisa – iga punkrokkar peaks oskama hinnata tema käredat laulu. Ta kõlab nagu maani täis Leon Redbone Alice Cooperi tribuutbändi eesotsas, ja see on hea, see on väga hea. Tekstid uitlevad häbitult nagu Dylanil, aga hilisemal Dylanil, „Love and Theft’i” Dylanil, ja jällegi – see on hea, see on väga hea,” kirjutab Bluesinlondon.com’i kriitik Eric Gebhardt. „Iga bluusipurist peaks oskama hinnata Andres Rootsi fantastilist kitarrimängu, mis on sama autentne kui Mississippi jõgi ise… Andres mängib hingega, mis tundub sama vana kui muusika, taustaks rütmisektsioon, mis meenutab kohati Tom Waitsi „Bone Machine’i”.”
Natuke bändi ajaloost
Alar Kriisa (1980) ja Andres Roots (1976) kohtusid Tartus 1999. aastal. Kriisa biitmuusika bänd Porthole oli „Peda folgil” valitud publiku lemmikuks, Roots oli võitnud Tartu tudengibändide konkursi punkjazz-trioga Yellowphant; aasta varem oli ta samalt ürituselt saanud ka parima instrumentalisti tiitli. Tutvusid nad Porthole’i ja Yellowphanti ühiskontserdil Raadi Kruusaaugus Khattra klubis tänu Siret Rootsile, bändi plaatide praegusele põhipalendajale, kes oli tollal alles Andrese girlfriend, aga ka Alari kursaõde Tartu kunstikoolis. Edasi on juba ajalugu: juulis 2000 asutati ühiselt ansambel Green Bullfrog, mis võitis sügisel taas parima tudengibändi auhinna. Pärast mitmeid koosseisu- ja stiilivahetusi sai Green Bullfrogist 2003. aasta alguses alt.blues’i viljelev Bullfrog Brown, kuhu 2008. aastani kuulus ka suupillimängija Üllar Kärt. Bullfrog Browni esimene kontsert festivalil „WintFest 2003” andis Rootsile veel ühe parima instrumentalisti preemia.
Bullfrog Brown on tänaseks tuuritanud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Slovakkias, Tšehhis, Inglismaal ja Šotimaal, esinedes koos selliste bluusi- ja alternatiivbluusi-kuulsustega nagu Honeyboy Edwards, Dave Arcari ja Black River Bluesman. 2005. aasta lõpust alates kõlavad albumilt „Snakes and Devils” ning EPdelt „Uncooked”, „Tundra” ja „Mother River Delta” pärit lood regulaarselt nelja mandri bluusisaadete eetris. 2005. aastal ilmus „Snakes and Devils’ilt” pärit „I’ll See You, Mr. Blues” Rahvusvahelise Resonaatorkitarri Ühingu kogumikul „Resophonic Players of Europe 2005”, 2006. aastal kandideeris „Uncooked” Tartu aasta teo aunimele ning sealt pärit laul „Meansalot” oli ainus pärast 1971. aastat ning väljaspool USAd salvestatud lugu, mis valiti Saksa Radio Melibokuse saatesse „Slaidkitarri ajalugu”. Võisteldes kahe aasta jooksul tuhandete rahvusvaheliste pop-, rock- ja hip-hop-esinejatega ning edestades kõiki osalenud bluusiartiste, tuli Bullfrog Brown 2007. aastal ubl.com’i konkursil „Ultimate Band” kuuendaks. Samal aastal võideti ka suurima rahvusvahelise bluusifoorumi „Blindman’s Blues Forum” konkurss 2004. aasta kontsertsalvestusega loost „Spider In My Bed”.
Uus lähenemine deltabluusile
Mida kuulukse siis poiste viimase plaadi kohta? „Tegemist on tugeva maabluusi vaimus tootega, mis viib kuulaja sügavale lõunaosariikide sohu ning kõigi asjade algallikale,” kirjutab Auvo Laaksonen Soome bluusiportaalis Blues-Finland.com. „Soovitan kõigile bluusihuvilistele, kes ootavad muusikalt midagi enamat kui lihtsalt kerget meelelahutust,” kinnitab Soome bluusiajakirja Blues News aprillinumbris ka Hurriganesi biograaf Honey Aaltonen. „Kuigi pikajuukselise ja kähedahäälse Alar Kriisa lavaimidžit on võrreldud ka Nirvana Kurt Cobainiga ning ajuti meenutab ta The Doorsi Jim Morrisoni, on Bullfrog Browni puhul tegemist puhtakujulise bluusiga. Andres Roots on oma tööd tundev kitarrist, kes valdab vabalt nii delta- kui linnabluusi slaidkitarristiile.”
Uue CD valmimise puhul andis Bullfrog Brown aprilli algul neli kontserti Londonis ning salvestas raadiosessiooni Hispaanias ja USA idarannikul leviva saate „Raven ’N’ The Blues” jaoks. Vähem kui kuu aega pärast Briti label’i Green Bullet alt lahkumist sõlmis duo uue kokkuleppe vast loodud Lazy Bear Recordsiga, mida veavad Green Bulleti endine boss Rod Jones ja seni NgaRo Recordsi alt.kantri tiiba juhtinud Martin Conroy. „Nende lühikese, kuid väga eduka Londoni tuuri ajal toimunud jutuajamiste tulemusena on Lazy Bearil au teatada, et meie esimene rahvusvaheline artist on fantastiline Bullfrog Brown Tartu linnast Eestimaalt,” kiidab Rod Jones Lazy Beari kodulehel. „Kui te otsite uut, täiesti originaalset lähenemist deltabluusile ja sürrealistlikke laulutekste, siis on Bullfrogi poisid teie jaoks loodud.”
Vestlus Alari ja Andresega
Loomaks lugu autentsemaks, võtsin ma linti paar tundi vestlusi Alari ja Andresega. Suvalisi noppeid siin neilt mõlemalt. Püünepoiss Alarile meeldib laiv rohkem kui lindistamine. Mõnikord ajab kümneline kuulajaskond paremasse esinemisvormi kui mitmetuhandeline. Enim on meeldinud esineda Šotimaal. Hea tunne, kui öeldakse: „Me ei usu, et te Eestist olete”. Teiste bändide puhul ei mingit kadedust, ei mingit vimma. Areaali laiendamisvõimalus ennem Saksamaal kui Rootsi suletuses. Ühe Londoni vähese kuulajaskonnaga kontserdi kohta – „London näitas hambaid”. Andresega koos, kuna ühine maitse ja seepärast, et nad aktsepteerivad üksteist. Kui talle öeldakse: „Laula nagu Morrison!”, siis ta laulabki, sest on eluaeg Doorsi fännanud. Praeguse stuudio ja helitehnik Jaan Tammega on väga rahul. Tulevikus tahab rohkem oma lugusid kirjutada. Enda poolt lubab igale esinemisele alati mingi nihke juurde.
Bändi mõtestaja Andres räägib selliseid lugusid: „See viimane plaat on mingis mõttes seotud ühe varalahkunud sõbraga – „Talkin’ Drinkin’ Man” näiteks jutustab sündmustest omaaegses Legendi pubis, mille tunnistajaks me mõlemad olime, ja „Nobody The Skull” räägib ühest konkreetsest pealuust, mida üks neiu ühikas kapi peal hoidis ning mille see härra talt väevõimuga käest ära võttis ja Saaremaal pühitsetud mulda mattis. Mängisime me seda lugu kahekesi juba 1997. aastal ning ma olin alati tahtnud seda temaga koos salvestada, aga… Heakene küll, teeme siis nüüd plaati, mina mängin tamburiini ära ja tahan stuudiost välja tulla – ei saa, uks on lukus. Topeltuks, veneaegse Vasara lukuga, mis pole 30 aastat lukku käinud. Mina olen ühel pool klaasi, helimees Jaan on teisel pool; hakkab võtmeid otsima. Otsib, otsib – ei ole, pole kunagi vaja olnud. Hea küll, murrame lahti – aga seda saab ka teha ainult väljastpoolt, ja tööriistad on kõik muidugi seespool. Otsime siis seina seest augu, kust juhe mikrofoni küljest arvutisse läheb ja kruvikeeraja, mis sealt läbi mahub. Jaan muugib ukse lahti, mina ronin välja ja hakkan mõtlema: aga äkki oligi kadunuke salvestuse juures?!”
Andres väidab, et ühegi plaadi tegemine pole veel nii lobeda
lt läinud. Polnud ei vaidlemist, ei arutamist ja ühtki rida polevat üle jäänud. Eelmiste plaatide puhul võtnud miksimine aega, selle plaadi puhul aga mitte. Võib-olla seepärast, et polnud kõrvalkiibitsejaid, kes oleks öelnud, et see pole bluusilik, et see ei lähe mitte. Ja plaat olevat meeldivalt tühi – eelmisel suvel oli neil harukordne võimalus mängida koos 92aastase bluusimehe Honeyboy Edwardsiga, neil Alariga tulnud sellest kogemusest mõte, et peaks tegema vähem ja jätma rohkem õhku muusika ümber. Soome Desibeli.neti arvustus kiitnudki nüüd, et „muusikale on jäetud mõnusalt ruumi kuulajat rabada”.
4. VII esineb Bullfrog Brown Lätis „Fontaine’i” festivalil, mille peaesinejateks on Jimmy Cliff ja Ten Years After ning kus eesti bändidest astub üles veel Pedigree, 5. VII aga Leedu festivalil „Bliuzo naktys”, mille naelaks on Paul Lamb & The Kingsnakes. Bullfrog Browni 2005. aasta kontserti „Bliuzo naktys’el” on täispikkuses näidanud ka Leedu riigitelevisioon LTV2. Juuli viimasel ja augusti esimesel nädalavahetusel järgnevad esinemised Pärnu suupillifestivalil ning Haapsalu „Augustibluusil” koos Briti suupillimängija Steve Luryga, septembris aga plaanib Soome kultuuriselts Etnokult ry ansambli esinema saata Vene Karjalas toimuvale festivalile „Carelian Faces”.
Nii et teele, poisid!