Nendest keeruliselt sõnastatavatest, ent paljudele inimestele mõistetavatest ning ühistest tundmustest Priit Ruttas lavastuses „Samal ajal”1 räägibki. Tema tegelast saadab painav soov rebida ennast lahti argipäeva korduvusest, igatsus minna ära mõnda hurmavalt kaunisse paika, kogeda midagi suurt ja erakordset, unustada kõik maailmakorralduslikud pisiasjad, mis hinge rahutuks teevad. „Hirmsasti tahaks Gruusiasse sõita. Kogu aeg …” lausub mees unistavalt, samamoodi nagu kolm õekest, kes sajand tagasi õhkasid ideaallinna Moskva poole. Ja nii saab ka Jevgeni Griškovetsi kurbnaljakast monoloogist talumatult ehe ning vastupandamatult inimlik seisund.
Muutumatuid mustreid kätkevat eluringi sümboliseerib laval otsekui valatult endise korvpalliplatsi keskring2, mille ääres, sees ja ümber heitliku meelega tegelaskuju oma hüplikke mõtteid jagab. Laes ripuvad siia-sinna võbelevad õrnad paberlennukid, mis puhuri abil lendlema pannakse, et selgitada oma kaootilise liikumisega mehe seesmist kitsikustunnet. Mikrofoniga poodium tagaplaanil vabastab aga seal esitatavate muusikapalade kaudu tema allasurutud unelmad ning ilutungid.
Hämaras valguses näeme ebameeldivalt kõhna poolalasti keha, kes kogelevate vabanduste saatel oma sündsusetu oleku pärast riputab võnkuvasse nagisse inimese sisikonna ülesehituse skeemi, demonstreerides nõndaviisi organismi isetegevusliku toimimise mehhanisme. Ta püüab jutustada, mida see teadmine maailmaasjade regulatsioonist, see nähtuste tükkideks harutamine talle annab, või pigem, mida see ära võtab, millist ärevust tekitab. Illusioonid saavad lõhutud, kõigele leidub ratsionaalne seletus, kuid inimene tunneb ennast endiselt räbalasti, sest tema enda mina kohta pole lõppude lõpuks selginenud ju mitte midagi.
Priit Ruttase esitus mõjub tavatult siiralt, kuidagi pehmelt, ent ka kummastavalt valulikult. Temas puudub näitlejalikkus selle klišeelikus mõttes. Ka väga hästi mängitud rollid on tihtilugu üles ehitatud teatud korduvatele võtetele, s.t vaataja juba teab ning aimab ette, kuidas näitleja näiteks monoloogi esitab. Hea rollisoorituse puhul oodatakse sisemist pingestatust, intensiivsust, välist kammitsetust, tähenduslike sõnade rõhutamist jne. Kui need paljuski ebamäärased tunnused näitleja mängus avalduvad, tunneb vaataja, et on saanud elamuse, sest hea mängu ootused on täidetud. Ka Ruttase puhul võib rääkida intensiivsusest ja pingestatusest, aga tal sünnib see kuidagi teistmoodi, kuidagi ootamatumalt, inimlikumalt. Aeg-ajalt võib tabada end üllatusega mõtlemas, et oot-oot, ta ei teinudki nii, ta ei rõhutanudki seda sõna, ei kasutanud seda miimikat jne. Priit Ruttas on laval ääretult loomulik, kuid mitte psühholoogilise realismi mõttes, ta lihtsalt on, lihtsalt räägib ja vaataja usub igat tema sõna ja tahab samal ajal nutta ja naerda ja … Ta ei ela, vaid hingab oma rolli läbi. Kaob ära distants, mitte ainult lava ning saali vahel, vaid kaob ka see publiku hirm või aukartus laval toimuva suhtes, selle inimese, selle näitleja suhtes, kaob vaataja valehäbi. Ruttas silmitseb pidevalt saalis istujaid, kuid tema pilgus ei ole midagi väljakutsuvat, kimbatusse ajavat, mis paneks häbelikult pea ära pöörama, nagu see enamasti juhtub, kui näitleja satub vaatajat jälgima. Ruttase pilk on usaldav, tekib tunne, et ta peabki otsa vaatama, sest ta ju räägib seda kõike Sulle …
Ebaharilikule loomulikkusele vastandusid suurejoonelised, rõhutatud žestid muusikaliste vahepalade ajal. Valugrimassides nägu, käeselja hoidmine laubal, väänlev keha tekitasid kohati võõristust, kuid ei muutunud siiski melodramaatilisuse paroodiaks. Ruttas jutustab naeruväärsetest asjadest, aga pole ise naeruväärne; liigutab ülimalt ekspressiivselt suud nostalgilise estraadihõngulise „Ave Maria” järgi, kuid ei muutu seejuures küüniliseks; tõlgib vene tütarlastebändi Serebro pisaratest nõretava laulu „Dõši” sõnu ega mõju naiivsena. Selgitab tuksleva ööklubimuusika, vilkuva sinivalguse ning tuisklevate paberlennukite saatel seda, mis toimub just praegu tema peas ja hinges, ent ei tekita skepsist. Ta sammub hapral maitsetu koomika ja ülepaisutatud traagika piiril, nendesse äärmustesse laskumata, kinnistades niiviisi lavastuse kibemagusat meeleolu.
Saalist lahkudes jääb mällu kummitama pilt kulunud puitmõõga, rääsunud lendurimütsi ja soovunelmaid vallandava mikrofoniga kühmus olekuga mehest, kes vaatab ainiti värisevaid paberlennukeid ning palub arusaamist sellest seletamatust meeleseisundist, kus ta viibib: „Noh, just niimoodi just. Et te mind just niimoodi näeksite, ja saaksite kohe kõigest aru, ja kohe tunneksite, ja seejuures jääks veel mingisugune mulje, ja veel, et meeldiks või ei meeldiks, ja veel … kõik see, mis ma rääkisin, ja isegi veel rohkem … kõik kuidagi kanduks edasi, kuidagi hakkaks kõlama … ühe sekundi jooksul”. Mõista või mitte mõista, selles ei olegi küsimus, sest inimese põhjatusse hinge jääb endiselt valus igatsus millegi Teise, millegi Muu järele, millegi ilusa ja millegi suure järele ning seda kõike kogu aeg ja samal ajal …
Ireene Viktor on Tartu ülikooli teatriteaduse magistrant.
1 Jevgeni Griškovetsi teksti põhjal valminud Priit Ruttase lavastus „Samal ajal” etendus Tartus Athena keskuses 30. VI ja 1. VII 2008, oktoobris ning novembris mängiti seda Genialistide klubis.
2 Lavastuse etenduspaik Genialistide klubi asub endises spordihoones.