Teine raamat kannab üsna nunnut pealkirja „12 jõulujuttu”, kuid selle autor on üks juhtivaid eesti kirjandusnaturaliste Tarmo Teder. Värske jutukogu kätkeb aastate jooksul ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud jõulujutte. Kuid võib-olla tõestab Eesti Ekspressi veidi kiuslikult kõlav uusaastasoov detsembri teisel poolel levima hakanud kuulujutu paikapidavust – et Tarmo Tedre tänavune, just EE -le mõeldud jõulujutt oli küll õrn ja rõve nagu alati, kuid sedapuhku nõnda tugevalt rõhuga viimasel, et toimetus ei söandanud seda  avaldada?

Vahet ei ole ja aitab Eesti Ekspressist, sest meestekatest huvituva lugeja (mehe?) laual on nüüd kaks head raamatut juures. Lisaks on neil mitmeid sarnaseid tahke. Nii seob neid omavahel teatav ajas tagasi vaatav pilk. Nimelt alustab Sauter mõnusas taskuformaadis „Beibi bluud” tsitaadiga enda debüütromaanist „Indigo”, Tedre lood on aga kõik varem ilmunud. Seega võib mõlema teose puhul rääkida ka sünergiataotlusest. Annab ju Sauter lugejale märku, et „Beibi bluu” läheb edasi sealt, kus „Indigo” lõpeb. Ning Tedre lood  on ilmunud eri aastatel, olles nõnda ühtede kaante vahel loetavad tunnismärkidena autori kirjandusliku ja ühiskondliku vaate muutumisest.

Sarnane on ka kahe autori stiil: on ju nad mõlemad tuntud eesti naturalismi peamiste esindajatena ning nii „Beibi bluu” kui „12 jõulujuttu” kujutavad endast tõesti kirjandusliku naturalismi puhtakujulisi näiteid.

Sauteri lause on muidugi rõhutatult napp ja funktsionalistlik, võiks isegi öelda – täpne. Teder kirjutab mõnevõrra baroklikumalt, mis aga ei viita juhuslikkusele, vaid maitsele.  Samas on Teder oma proosaloomingus muidugi tagasihoidlikum kui luules, kus ta kaldub kohati tõelisse raskepäraste omadussõnade tulevärki. Lühijutukirjanik Teder on Mihkel Muti kõrval vaieldamatult üks meie paremaid novelliste ning „12 jõulujutus” tuleb tema talent väga hästi esile. Võiks ju mõne autori üheteemaliste ja samas ikka ajalehele või ajakirjale orienteeritud juttude lugemine muutuda igavaks. Kuid tosinas loos, kus Eesti elu tahke esindavad pea alati mõnevõrra õnnetud, kaotajalikud ja haledad kujud, kirjeldatakse igaühes lihtsalt erinevat tahku Tarmo Tedre kirjanduslikust kosmosest. Üleliigset ei ole küll midagi. Pigem aimub kirjeldatava tagant mingi laiem, oma rõõmudest ja muredest kindlalt teadlik, ühelt poolt talviste riiete niiskest lehast läbi imbunud, teiselt poolt kõikvõimalikesse aastavahetuse pillerkaaritamistesse bakhantlikult sukelduv imeilm à la Teder.

„Siisike, Rüüt, Rähm ja Dirgis istusid Kunstihoone büroos ja lürpsisid leiget glögi. Punase paberiga drapeeritud laual vedeles piparkooke, mandariine, kompvekke ja pooleks kistud grillkana fooliumil, mille kõrval rögises kohvimasin” (lk  92).

Nõnda algab jõulujutt „Ei me ette tea” – nagu lavaline situatsioon, mille lõhnu, tundeid ja õhustikku võib iga lugeja täiel rinnal endasse imeda.

Kehvem atmosfäärimeister ei ole ka Sauter. Ta alustab raamatut dialoogiga, teose esimene lause kõlab: „Me ei ole teab mis ajast keppi teinud”, ja kirjeldab vestluse toimumise olusid nõnda: „Lesisime ja ma mõtlesin, et kas sa teed midagi, et kepiga pihta hakata. Mingi liigutuse. Aga ei teinud sa mingit liigutust. Mõtlesin, et kas sa mõtled ka sama asja. Olin peaaegu valmis juba sulle käe jalgade vahele suruma,  aga õieti nagu ei viitsinud ka” (lk 9). Ka siin võib iga lugeja kujutada endale ette korterivaikuses hõljuvaid tolmukübemeid, aeglaselt-aeglaselt venivaid kellaosuteid ja väljapääsmatu lootusetuse tunnet, mis võib sugeneda inimeste vahele, kes on küll koos, kuid ei mäleta enam ammu, miks on üleüldse otsustatud kokku jääda. Niisiis ei mõju autori sõnutsi kaheteistkümne aasta eest kirjutatud lühiromaan (Vt Mari Peegel, Peeter Sauter: hädaorust pole pääsu. – Eesti Päevaleht 5. XII 2008.) vana või aegunu, vaid hoopis ajatuna.

Ometi on selles samuti omajagu Eesti elu sees. Kas see  mõjub just sarnaselt Tarmo Tedre vaatega, on muidugi iseasi. Võib öelda, et Sauter kujutab „Beibi bluus” Eesti elu en détail ja tegi pigem oma jutukogus „Vere jooks” jutustajapositsiooni vahetades ning ootamatuid ja šokeerivaid teemasid käsitledes laiemaid ühiskondlikke ja mentaliteeti puudutavaid üldistusi. Teder oli 2006. aasta lõpul ilmunud romaanis „Onanistid” aga kitsapiirilisem ning „12 jõulujutus” laiahaardelisem.

Seega on perspektiivi ja haarde küsimus nende autorite loomingus seotud suuresti žanrivalikuga. Elu räme-rõveda  käsitlemise osas ollakse üsna ühte meelt. Kummalegi on omane teatav, pigem tekstikoesse varjatult peidetud ja vaid täpselt valitud kohtades pealispinnale kerkiv huumor. Muus osas jääb Teder ka oma tegelaste puhul mingile äraootavale, nende üle kord naervale, üldiselt aga põnevuse, tihti ka kaastundega jagatud kõrvalt vaatavale positsioonile.

Viimane on alati teadlikult autori, kirjaniku, looja positsioon. Neid jõulujutte lugedes on selge, et need on loonud Tarmo Teder, et tema on puhunud hinge sisse oma kirjanduslikule loomingule. Mitte et see teeks tema tegelased kuidagi vähemusutavaks või kunstlikumaks, kuid looja ja loodu distants on tajutav. Kohati on see isegi vajalik – kes see ikka tahaks päriselt ja rõhutatult tunda ennast „Tammiku Liisi” nimikangelasena, kelle „rippuva keha selle sama krobelise tüve alla”, kuhu Liisi end oksa oli tõmmanud, „arendusmehed” maha lõikasid (lk 11). Samamoodi pole meelakkumine ka pisipoliitik Innar Pondi elik Sibi Innu elu „Sibi Innu jõululobis”, rääkimata muidugi punkar Jänese kurvast saatusest „Jõulujäneses”. Viimasesse juttu eksib muide minajutustajana ootamatul kombel ära ka autor … 

Peeter Sauteri puhul on esimese isiku perspektiiv „Beibi bluu” selgroog. Asi pole mitte ainult selles, nagu jätkaks see „Indigos” alustatut. Iseenese minast lähtuv refleksioon lihtsalt ongi Sauterile kui autorile omasem, mõjudes veenvalt ning sügavale loo atmosfääri ja selle tegelaste hinge lõikavalt. Ongi ju „Beibi bluu” ühe üksiku mina nukker mõtiskelu – olgu mõtisklusteks siis filosofeerimised jumala olemuse teemal (nt arutelu lk 109-110, kus sisaldub ka omapärane mõte, et „tõtt-öelda ei ole jumal veel päriselt jumal ja täiuslik, kuni ma pole jõudnud teha kõiki sigadusi, mida ma veel  elu jooksul teen, sest need saavad olemas olla, aga veel pole, aga jumala täiuslikkuseks on vaja, et tal või ta atribuutidel oleks olemas kõik, mida üldse saab olemas olla”) või pohmelusliku hommiku hingekriipivalt realistlik kirjeldus (lk 49 jj). Alati ja igal juhul seisab neis autor ise, kes mitte niivõrd ei loo maailma, kuivõrd kirjeldab seda.

Nii Tedre kui Sauteri kohati lohutud, kohati lihtsalt hoolimatu rämedusega kirjeldatud maailmad on muidugi üsna meestekesksed. Mitte et neis naisi ei olekski – on, ja kuidas veel! –, kuid naised esinevad kas meeste maailma kohustusliku,  teinekord rohkem, enamasti aga vähem soovitud osana.

Ja muidugi on nii Tedre kui Sauteri loomingus naised ikka need, kellest kirjutatakse, mitte need, kellel lastakse ise sõna sekka öelda. Kuigi see kõlab üsna macho’likult, ei ole muidugi ei Tedre ega Sauteri kirjandus seda. Pigem on tegu üpsilonmehe nukra eluga naiste maailma varjus või kõrval, tubli annus jobusust leidub ikkagi mõlemas teoses. Ilusad ja rikkad kas esinevad kuskil sootuks mujal (Sauter) või vilksatavad vaid harva üle lehekülgede (nt kuraator Neomees  Tarmo Tedre „Viimase idealisti piltides”). Lisaks on nii Sauteri kui Tedre üks kesksemaid probleeme meeste ja naiste omavahelised suhted. Kui paljudes Tedre juttudes kas probleem algab armastusest või laheneb sellega, siis „Beibi bluu” ju polegi mitte midagi muud kui nukravõitu lugu mehe ja naise kooselust ning armastuse võimalikkusest või võimatusest. Ja miks ei võikski mehed käsitleda ka selliseid teemasid? Ja kui juba, siis muidugi tuleb teha seda ka mehisel, võib-
olla veidi rämedal ja nii mõndagi naislugejat hirmutaval, kuid vaieldamatult ausal ja heal kirjanduslikul tasemel. Seega tõesti: loodetavasti jätkub trend kirjutada meestekaid!