Kvantitatiivsed näitajad on kvalitatiivsetest teadagi kergemini haaratavad, pädevat kaaluv-kriitilist ülevaadet sellest teosest annab ilmselt oodata ja seda mitte ainult materjali mahukuse  tõttu, vaid ka põhjusel, et enamik selleks teoks esmasobivamana tunduvaist isikuist on ise asjaosalised. Ja viimasena ei mõtle ma ainult kirjandusteadlasi – ka mõned suurraamatus käsitlemist leidnud kirjanikud võiksid potentsiaalsete vaagijatena tulla kõne alla, kuid näiteks abielupaar Helga Nõu ja Enn Nõu on raamatus sedavõrd nähtavalt esil (esimene neist kuulub teoses veerandsaja kõige enam nimetatud isiku hulka, olles selles arvestuses võrdne A. H. Tammsaarega), et Enn Nõu võiks tunduda arvustajana erapoolik, liiga „asja sees”. Kuigi, raamatu esitlusel tõestas ta esinemisega oma silmapaistvaid eeldusi selletaoliseks  suurtööks.

Vana ja uus

Teos on küll just sellisena oodatud, kuigi pealkiri „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” pole täpne, sest raamatus ei käsitleta sajandi algupoolt, kui näiteks Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas lõid pagulaspõlves praegu kindlalt eesti kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid.

Esimene trükirida, mis jõuab raamatukaane avajani, on pisut salapärane: Collegium litterarum 9. Tegemist on muidugi teoste sarja nimetusega, mis tänaseks on jõudnud kahekümne teise  numbrini, seejuures käesolevale n-ö eelnenud, kaheksanda numbrina ilmunud teos nägi ilmavalgust tosin aastat tagasi! Osa selles sarjas varem avaldatud käsitlustest on selles suurraamatus taastrükitud. Kas ka ajakohastatud/parandatud kujul? Mõnevõrra kindlasti, näiteks võiks tuua kriitikapeatüki sissejuhatuse, kus nüüd käsitlust iseloomustatakse lühidalt ja selgelt: „Rõhk asetub pagulaskriitika üldistel suundumustel ja enesemõtestamisel” (lk 679). Esmailmumisel 1995. aastal oli samasse lausesse lisatud: „ja pagulaskirjanduse tulevikuperspektiivide ennustamisel”. Ennustamine aga ei kuulu teaduslikkuse poole  pürgiva käsitluse traditsioonide hulka ja ega praegune planeetide seis ei paku eesti pagulaskirjanduse horoskoobi koostamiseks kuigivõrd loovaid võimalusi … Sama peatükk pakub näite sellest, et tarbekorral võib vaid ühe sõna varasemast tekstist ärajätmine näidata ajas kindlamaks muutunud, selgunud vaateid. Nii on nüüd kirjas: „„Mana” tekkimise eelduseks oli noorema generatsiooni rahulolematus pagulaskirjanduse üldise olukorraga …” (lk 691), aastatetaguses tekstis aga lisandus siia sõnake „arvatavasti”, mis andis otsustusele kõhkluse varjundi.

Loomulikult on pagulaskirjanduse teisenemine viimase tosina aasta kestel andnud alust, kohati aga avaldanud lausa survet varem avaldatu täiendamiseks. Nii oleks Ilona Laamani loojapalge iseloomustamine jäänud puudeliseks tema luulekogu „Mulle ei meeldinud su nimi …” kaasamata. Tekst on saanud vajaliku täienduse, napi, kuid olulisemat noteeriva (lk 500).

Muuseas, viimati nimetatud teose ilmumisel tekkis mul kõhklusi, kuivõrd see üldse on pagulaskirjandus: Eestis üllitatud kogu, kodueesti kunstniku kujunduses, avaldatud Eesti Kultuurkapitali toel ja levitatud põhiliselt Eestis – võib-olla on  pagulaskirjandus üldse lõppenud/lõppemas? Suurraamat andis vastuse sellelegi küsimusele, kuigi alles viimases tekstiveerandis (oleksin eeldanud sellist teadaandmist küll sissejuhatuses), kinnitades mulle kategooriliselt: „Pagulus on lõppenud ja eesti kirjanikkegi on välismaal vaevalt kümmekond, kusjuures uusi eesti kirjanikke juurde ei tule” (lk 630).

Mõnel puhul on täiendusvõimalused küll kahetsusväärselt kasutamata jäetud. Isiklikult mõtlen eelkõige Ilmar Laabaniga seostuvale – juba 1994. aastal oli selge, et see tekst, mis nüüd on muutumatult (välja arvatud lõpulõigu lausestus) taastrükitud  (lk 522–530), ei ava küllaldaselt poeedi loomingu seoseid teda vaimselt vorminud kultuurihoovustega. Seda ilmsem on nüüd, et iseenesest hariva sissevaatega psühhoanalüüsi põhitõdedesse ning Freudi ja Zarathustra abiga ei seleta poeedi eripära. Lähemalt selgitamata jääb prantsuse orientatsiooni osa selles, kaks eesti keelde tõlkimata tsitaati (Marcel Duchamp, Paul Éluard) ja üks lause André Bretoni – Charles Fourier’ liinilt on selleks liiga vähe. Rroosi Selaviste mõistmiseks on aga hädavajalik minimaalnegi pilk Marcel Duchamp’i Rrose Sélavyle. Muidugi suunavad minu hajamõtteid subjektiivsed hoiakud:  olen üks neist vähestest, kes on Marcel Duchamp’ist selges eesti keeles midagi kirjutanud, seejuures ka Ilmar Laabanile viidates (seda ajakirjas Looming 1987. aastal).

Kuigivõrd ebamääraseks jääb pagulaskirjanike mitte-eestikeelse loomingu käsitlus. Õieti viimane pea puudub, vaatlust väärivaks seda ei peeta. Ivar Ivaski inglise keeles kirja pandud „Balti eleegiad” on küll kahel korral (lk 491 ja 622) nimetatud, kuid pole üldse sisuliselt seostatud tema loominguga. Ometi on see pagulaskirjandus ja nimelt just eesti pagulaskirjandus. Kuna viimast võimalust akadeemiline suurraamat nagu ei tunnista,  siis peaks seda väidet kuidagi tõestama. Püüan seda teha (mitme võimaluse vahel valides) kirjaniku enda sõnadega, mis antud vastuseks minu selleteemalisele küsimusele 1989. aastal (ja mis Sirbi ja Vasara veergudel ka ära trükiti): „Kuid 1986. aasta, Tšernobõli katastroof ja teie fosforiidi kaevandamise vastased protestid tõid kaasa tõelise vapustuse, mulle tundus, et Eesti mitte ainult ei venestata, vaid ka kiiritatakse ära. Ma leidsin, et pean midagi ütlema Balti rahvaste saatuse ja võimaliku hävimisohu kohta ja tegema seda inglise keeles. Ma ei otsinud seda uue võimalusena, vaid see sündis hädast”. Jah, eestlasena  ilmale tulemise hädast on sündinud palju pagulaskirjandust ja ilmselt mõneski keeles.

Võrdlustest ja võrdsusest

Võrdlused kuuluvad loomupärasena kirjandusteadusliku ja -kriitilise käsitluse juurde, on vajalikud. Kui aga need on eri autorite käsitlemise puhul pealetükkivalt seotud ühe ja sama nimega, siis ei pruugi selline võrdlus enam süsteemse mõõdupuuna toimida. Olgu niisuguse udusevõitu sedastuse seletuseks toodud näide võrdlustest Juhan Liiviga. Lugedes, et liivilik samastumine isamaaga tuleb jõuliselt esile Marie Underil, Bernard Kangrol ja  Asta Willmannil (lk 377), noogutan mõttes nõustuvalt. Kui Kalju Ahvenat ja Asta Willmanni võrreldakse Juhan Liiviga (ja ka K. E. Söödi ja G. Suitsuga) märksõnade „äärmine lihtsus ja selgus”, „tundepuhtus” ja „emotsionaalne avatus” (lk 394) kaudu, siis see võtab pisut kahtlevmõtlikumaks. Henrik Visnapuu mõnede luuletuste otsesuhetes eesti isamaalüürika traditsiooniga ei saa kahelda, kuid eelnevate (ja muidugi ka järgnevate) võrdluste taustal selle väite sidumine „eriti Juhan Liivi luulega” (lk 412) tundub liigne. Edasi antakse teada, et Bernard Kangro jälgib rohkem Juhan Liivi kui Koidula traditsiooni (lk 430), seostatakse  ja siis vastandatakse Juhan Liivi ja Aleksis Ranniti loomingut (lk 487), rinnastatakse Arvo Mägi võrdluse kaudu Juhan Liiv ja Hendrik Adamson (lk 659), nimetatakse, et Aleksis Rannit on tõmmanud paralleele Juhan Liivi ja Heiti Talviku loomingu vahel (lk 660) ja et Ilse Lehiste on leidnud Jaan Kaplinski loomingus paralleele Juhan Liivi, Uku Masingu, Ilmar Laabani ja teistega (lk 661). Lõpuks tekib küll tunne, et võrreldakse võrreldamatut – Juhan Liiv lendab üsna kõrgel taevaavarustes, siis tuleb tükk tühja õhuruumi ning alles allpool parvlevad temaga võrreldavad. 

Biograafilised andmed 158 isiku kohta (lk 767–789) on napid, kuid täiesti asjakohased. Enam võrdsust tahtnuks küll näha kirjarahva nimesegadiku harutamisel. Kui Harald Parresti puhul antakse teada, et ta perekonnanimi oli 1940. aastani Paukson, siis miks pole tehtud sama Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher), Leonid Treti (1955. aastani Tretjakevitš) jt puhul? – näidete rida annaks mõlemale poole venitada üsna pikaks. Kummastavat leidub eesnimedegagi piirduvas: Voldemar Mettu
s vääristatakse lisaks ka sulgudes antud eesnimevormiga Woldemar, Rutt Eliaseri puhul aga ei viidata tema  tegelikule eesnimele Agnia jne. Kirjarahva puhul ei saa nuriseda nimede õigesti kirjapanemise osas, muu rahva esindajate puhul aga küll. Õige taunitavaks pean tuntud helilooja Kreegi eesnimetamise Cyrilliuseks (lk 278) õige Cyrilluse asemel. Kirjandusinimestele mõistetavamasse võrdluskeelde tõlgituna on see samasugune pühaduseteotus, kui poeet Visnapuu eesnimeks kirjutada Hendrik.

Nimeprobleemide keerulisust sobib iseloomustama isik, keda raamatus on mainitud kaks korda: esiteks Mihkel Helzerina (lk 663), teisel puhul (lk 733) eesnimevormidega  Michael (Mihkel). Mõlemad variandid on põhjendatud: esimene on autori eestikeelsete publikatsioonide tavaline pseudonüüm, teisel puhul on esikohale tõstetud tema tänane kodanikueesnimi. Tegelikkus on aga veel mitmepalgelisem – kes tahab jälgida selle isiku käekäiku tema Eestis elamise perioodil, peab lähtuma nimevormist Mihhail Lvovitš Helzer.

Pagulaskirjanduse raamatus on ta esile tõstetud ajakirjas Tulimuld avaldatud A. H. Tammsaare näidendite ajaloolis-kultuurilisel tagapõhjal käsitlemise eest. Kunas, kus ja mis ajendil tekkis aga tulevasel ajaloodoktoril ja Haifa ülikooli professoril huvi meie kirjandusklassiku isiku ja tegevuse vastu? Üldteoses pole teiseste faktikeste esitamine kohanegi, tänane tõsiteadus püüab biografismist võimalikult distantseeruda ja sestap on just siinkohal paslik paik avaldada esmakordselt vastus eelesitatud küsimusele: see juhtus 1950. aastate esimesel poolel Pärnu linnas, põhjuseks see, et kõnealune isik sattus elama Tammsaare tänavale. 

Huvitavaid hetki pakub raamatu eri osades ühe ja sama asja kohta esitatud otsustuste võrdlemine. Olgu näiteks toodud Artur Adson ja tema mälestusliku „Siuru-raamatuga” seonduv. Memuaristika peatükist saan kõigepealt teada, et kirjanik oli „pagulaskirjanduse algusaja viljakaim ja edukaim memuarist” (lk 263). Järgmisel leheküljel heidetakse väidetud edukusele küll mõnevõrra varju teadaandmisega, et ilmumisel teenisid tema memuaarid rohkelt kriitilisi märkusi. Kirjandusteaduse peatükis aga rõhutatakse juba Juhan Talve autoriteedile toetudes, et isikuhinnangud „Siuru-raamatus” on kahtlased (lk 733). Küllalt karmisõnaliselt on Artur Adson süüdistanud  Siuru rühma kohta keelepeksu levitamises Albert Kivikat viimase teoses „Nimed marmortahvlil” II. Iseloomustades Albert Kivika nooruslikku uusromantismile vastandumist („Maha lüüriline shokolaad!” jm), kasutab ta solvavat retoorikat, küsides: „Kas neis hüüetes ei kajastu omal viisil Peipsi-tagused Majakovski röögatused ja Marxi kooli jütside värske tarkus?” „Nimed marmortahvlil” II tundub mulle taolisel foonil palju leebem, pahatahtlikkuse varjundita. Asja uurides selgub, et ka pagulaskirjanduse ajalugu kinnitab viimast, teatades et „eri vaatepunkte, poliitilisi ja kirjanduslikke vaidlusi esitatakse ajalookirjutaja kohusetundega” (lk 42). 

Memuaristika osas on raamatu tegijad loobunud ühest vajalikust võrdlusest. Käsitletud on Saksa okupatsiooni aegse Eesti Omavalitsuse sisedirektooriumi juhi Oskar Angeluse mälestusteraamatut „Tuhande valitseja maa”, vaatlusest on jäänud aga täiesti kõrvale Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe memuaarid „Kuidas kõik teostus”. Viimane oleks oluline ka ses mõttes, et raamatust anti Eestis mõni aasta tagasi välja kordustrükk. Mõlema raamatu keskmes on aastad 1941–1944, mõlemad memuaristid tegelevad usinasti eneseõigustusega, mõlemas on varjamatult esil teineteise vihkamine. Kuid nende kahe kirjatöö võrdlemine oleks  andnud võimaluse ka praegusest täpsemalt iseloomustada Oskar Angeluse teost. Näiteks väidetakse tema kohta: „Samas on suhtumine Saksamaa poliitikasse ja sakslaste tegevusse Eestis järjekindlalt kriitiline” (lk 288). Ent mõlema raamatu läbilugejale peaks küll selge olema, et mõlemal juhul on tegu ebajärjekindla kriitilisusega, misjuures Oskar Angelus teeb panuse baltisakslastele ning näeb hädade põhjustajaina eelkõige riigisakslasi ning Hjalmar Mäe arvab vastupidi, et riigisakslased ehk suudavad eestlaste muresid mõista, baltisakslased aga kindlasti mitte.

Kummaline viga on tekkinud vana teksti asjatu muutmise läbi, Kangilaski eesnime tähistanud initsiaali O. asendamisel J-ga (lk 488). Aleksis Ranniti (siis küll alles Aleksei Dolgoševi) Kaunases ilmunud esikkogu „Akna raamistuses” rikkalikult illustreerijaks on ikkagi Ott Kangilaski. Nimeloend, mis algab Kangilaskiga ja peaks teksti kohaselt tähistama selle kirjaniku raamatute illustreerijaid, on isemoodi segadik. Ei E. Wiiralt ega L. B. Alberti pole Aleksis Ranniti teoseid illustreerinud (viimase kunstniku vabanduseks on muidugi asjaolu, et ta elas aastail 1404–1472) ja kirjanik on vaid nende kunstitöid kasutanud enda raamatute kaunistamiseks.

Üldiselt pööratakse vajalikku tähelepanu ka raamatute kujundusele,  tekstis mainitud kunstnike nimeloend saaks küllalt pikk, kiiduväärselt on raamatukaante reproduktsioonide puhul märgitud ka kujundajate nimed. Sellekohane võrdlus aga näitab, et üldse kõige kuulsama, rahvusvaheliselt tunnustatuima kunstniku tegu eesti pagulaskirjanduse illustreerimise alal on jäänud täiesti tähelepanuta. Selleks tööks on kahtlemata Austria kunstiklassiku Oskar Kokoschka (1886–1980) tehtud palgeleht Marie Underi „Kogutud luuletuste” nummerdatud eksemplaride tarvis. Eelöeldu on konstateering, mitte etteheide. Vastupidi, ilmselt see viitab kõnesoleva suurraamatu väljaandja tagasihoidlikkusele (mis üldteada määratluse  järgi on voorus), kuna illustratsiooni üliväärtuslik originaal kuulub neile, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele.

Kooda

Raimond Kolk, üks neist veerandsajast vaadeldava raamatu kangelasest, keda mul on olnud õnn kohata, on öelnud kriitika kohta järgmist: „Kriitika ülesandeks on öelda tõde, kuigi võibolla subjektiivset, niihästi loojale kui publikule. See eeldab, et arvustaja oleks vaba ja iseseisev” (lk 685). Vaagides selle määratluse valgel oma võimalusi suurraamatu arvustamiseks pean tunnistama, et minu sõltuvus pagulaskirjandusest (eriti luulevormis esitatust) on suurem  kui vabale ja sõltumatule kriitikule kohane. Raamatut esimese läbilehitsemise järel sulgedes kangastuvad juba järgmise võimaliku samalaadse teose kontuurid: väiksem maht, vähem autoreid, vähem käsitletavaid kirjanikke, selgemad väärtushinnangud, rahvuslikkuses mitte ainult loomingu lätte vaid ka piirava teguri arvestamine … Käesolev suurteos oma laialt kokkuvõtva haardega on aga uue, täiuslikuma käsitluse loomiseks vältimatu alusmüür. Teose sissejuhatus lõpeb niiviisi: „Kokkuvõttes on koguteos „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” kummardus kõigile neile,  kes eksiilis eesti kultuuri ja kirjasõna elus hoidsid”. Selle töö eest on autorid ära teeninud siinkirjutaja sügava kummarduse, millega kindlasti varsti ühineb palju lugejaid.