Ukraina dokumentaalfilm „Vuntsidega funk“ räägib Ukrainas 1960. – 1970. aastatel viljeletud muusikastiilist, kus seoti lääne psühhedeelne rokk, funk, nõu­kogude estraad ja ukraina rahvamuusika. See stiil oli omal ajal populaarne, värske ja isegi ekstravagantne. Esitajad kandsid rahvariietest inspireeritud kostüüme ning peale traditsiooniliste estraadiorkestri pillide kasutati ukraina rahvapille. Käputäis kollektiive lasi Nõukogude plaadifirma Melodija all välja kokku paarkümmend albumit, mis tänapäeval maksavad head raha.

Ukrainlastel oli Nõukogude Liidus ambivalentne positsioon. Ühelt poolt olid ukrainlased venelaste järel suurim slaavi rahvas ja nende „lähimad vennad“. Ukraina on andnud lugematul hulgal Nõukogude Liidu eliiti kuuluvaid inimesi: tuntumad nimed on kas või Nikita Hruštšov ja Leonid Brežnev. Teiselt poolt on venelased ukrainlastele ja nende kultuurile alati ülalt alla vaadanud, pidades ukrainlasi „väikesteks“ või „nooremateks“ vendadeks. Ukraina keelt ja muusikat on peetud vene keele ja kultuuri värdversiooniks. Ukrainlased omalt poolt on alati üritanud rõhutada oma rahvuslikku omapära ja erinevust venelastest. Samamoodi oli Nõukogude ajal ka ukraina popmuusikaga. See oli populaarne ning meeldis ennekõike venelastele, ent kuigi tõsiselt venelased sellesse ei suhtunud.

Eestlased kipuvad arvama, et Nõukogude ajal olid nemad ainukesed, kes said otseallikatest värsket lääne muusikat. Soome televisiooni ja raadio mõju ei saa ülehinnata, ent teistel Nõukogude Liidu vabariikidel olid omad allikad ja uus muusika jõudis ka nendeni. Ukrainlaste peamine lääne muusika allikas olid kõrvalasuv märksa liberaalsem Poola: sealses raadios mängiti rohkem kapitalismimaade muusikat ja seda anti välja isegi plaatidel. Teine oluline allikas oli Odessa, suur sadamalinn. Peale välismaa turistide, kes tõid endaga teine­kord kaasa uut muusikat, töötasid paljud ukrainlased laevadel ja käisid ka välismaasõitudel. Ka nemad tõid kaasa värsket muusikat. Seega olid ukraina melomaanid suhteliselt hästi ajakohase pop- ja rokkmuusikaga kursis.

Peale selle võib väita, et ametlik nõukogude rokkmuusika sündiski Ukrainas. Selle üle, kas ja kuidas rokk oli Nõukogude Liidus keelatud, võib palju arutleda. Üks asi vastab tõele: enamikus Nõukogude vabariikides ei tohtinud avalikult kasutada sõna „rokk“. Sellepärast hakati rokilaadset muusikat tegevaid ansambleid nimetama vokaal-instrumentaalansambliteks (VIA). 1966. aastal tuli see mõiste kasutusele üleliidulises meedias. Ent esimene ennast VIAks nimetanud kollektiiv oli Donetski punt Avangard, kes oli pannud mõiste „vokaal­instrumentaalansambel“ oma plakatitele juba 1964. aastal. Avangard mängis oma versioone selliste lääne artistide nagu Elvis Presley, The Beatles, The Rolling Stones, The Hollies ja The Shadows lugudest. Lääne artistide lugude töötlusi esitasid ja lindistasid ka tolleaegsed Eesti artistid. Ukraina nn vuntsidega funk erines teiste liiduvabariikide estraadist selle poolest, et seal oli aluseks võetud ukraina rahvamuusika.

Teatavasti oli Nõukogude Liidus rahvuskultuuridesse kahetine suhtumine. Ühelt poolt valitses leninlik poliitika ja selle järgi oli igal rahval õigus arendada omakeelset kultuuri. Teiselt poolt tõi liigne kiindumus omakultuuri tihti kaasa süüdistuse natsionalismis. Ega seal, kus omakultuuri arendamine läks üle natsionalismiks, mingeid kindlaid reegleid olnudki. Nii oli tegevus omakultuuri valdkondades – olgu see siis rahvamuusika, kirjandus mittevene keeltes, etnograafia ja folkloristika – tihti piiripealne balansseerimine. 1960. aastatel leidis tolleaegses Ukrainas aset rahvuslike meeleolude tõus, mille otsene ja kaudne põhjus oli Nikita Hruštšovi kuulus sula. Sulaajal avaldati Nõukogude Liidus mõned Lenini seni avaldamata kirjutised, mille seas oli ka enamlaste suure juhi esseed rahvuspoliitikast. Lenin kirjutab seal, et kõigil nõukogude rahvastel on õigus oma kultuuri ja keele arengule ning kultuuriautonoomiale. Need kirjatükid pälvisid suurt tähelepanu just Ukrainas, eriti sealsetes vägagi venestunud idaoblastites. Kommunistlikud noored lugesid Leninit, arutlesid nende artiklite üle ja avastasid, et rahvusidentiteet ja -kultuur ei olegi sotsialismiga vastuolus. Samal ajal hakkasid Ukrainasse tagasi jõudma oma aja ära istunud rahvuslased, kes olid Teises maailmasõjas sõdinud Punaarmee vastu Ukraina vastupanuarmees ja keda tuntakse rahva seas bandeeralastena. Kuna neid ei lastud Lääne-Ukrainasse, kust enamik neist pärit oli, siis leidsid nad tihti elukoha Ida-Ukraina tööstuslinnade tehastes ja kaevandustes. Nende kahe grupi kokkupuuted panidki aluse noorte ukrainlaste rahvuslikule eneseotsingule. Vuntsidega funk oli oma identiteediotsingute väljendus popmuusikas.

Nõukogude aja muusikast ja subkultuuridest on tehtud vähe dokumentaalfilme. „Vuntsidega funk“ on neist filmidest, mida olen näinud, konkurentsitult parim. Pakun välja, et sel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks, Vitalii on Nõu­kogude ajal üles kasvanud ja n-ö teemas sees. Väga tihti kipuvad nõukogude muusikakultuurist tegema dokumentaalfilme inimesed, kes ise seda aega ei tea ja tihti ei taba nad seetõttu nõukogude kultuuritööstuse spetsiifilisi nüansse. Teiseks, autor ei ole filmitegija, vaid DJ ja muusikakollektsionäär. Nii nagu muusikafänn läheb oma uurimistes sügavuti, nii läheb ka see Ukraina etno-funk’ist rääkiv film detailidesse, mida tavaliselt sedalaadi dokumentaalfilmides ignoreeritakse.

Vitalii Bardetskõi, hüüdnimega Bard, on Kiievi DJ, muusikakollektsionäär, raadio­hääl ja muusikaprodutsent. Tema on ka filmi „Vuntsidega funk“ autor. Intervjuus räägib ta filmi tagamaadest.

Kuidas tekkis idee teha dokumentaalfilm Ukraina etno-funk-muusikast?

See lugu sai alguse ammu. Ma olen üles kasvanud Lääne-Ukraina väikelinnas ja minu isa oli meie linna keskastme kommunistist ametnik. Tema töö oli kultuuri arendada ja me elasime kultuuri­maja kõrval. Kuna mu isa oli aparatšik, siis mind lasti kogu aeg kontsertidele, isegi kui olin ainult seitse-kaheksa aastat vana. Käisin kõigi nende filmis esinevate ansamblite kontsertidel. Need kollektiivid pidid peale suurte linnade ja staadionide esinema ka väikestes kohtades. Teinekord oli järelpidu ja kõik need muusikud tulid meie juurde hruštšovkasse pidutsema. Niisiis teadsin noore poisina mitmeid tolle aja tähti, kusjuures mulle endale see muusika tol ajal eriti ei meeldinud. Mu vanemal vennal oli tollal sõber, kes töötas Kaug-Idas meremehena. Ta käis ka Jaapanis ja tõi sealt kaasa muusikat. Mulle meeldis tol ajal pigem progressiivne ja hard rock, kõik need saksofonide ja puhkpillidega bändid mulle ei meeldinud. Kui sain suuremaks, hakkasin rohkem kuulama džässi ja USA musta­nahaliste muusikat ja avastasin, et mul on ka Ukraina bändide plaadid olemas. Hakkasin neid kuulama ja olin täiesti sillas: imelikul kombel olid ukraina bändid väga sarnased sellele Ameerika muusi­kale, mida tol ajal kuulasin. Peale selle oli mul Kiievis 2000ndate keskel alternatiivne ööklubi, kus mängiti techno– ja ka house-muusikat.

Väikeses ruumis mängiti diskot ja vahel mängisin Ukraina plaate. See oli kuulajatele tundmatu muusika, 20aastased tulid minu juurde ja küsisid, mis super­uus lugu see on, seda pole isegi interneti andmebaasides. Siis sain aru, et tänapäeva noored, kes kuulavad palju lääne muusikat, saavad hästi aru ka 1970ndate ukraina popmuusikast. Tol ajal ei mõelnud ma veel dokumentaalfilmist, kuid sellest muusikast rääkisin kogu aeg. Ükskord ütles mu režissöörist sõber, et tee sellest kõigest film. Meil annab riik sellisteks asjadeks grante. Andsin avalduse sisse ja üllatuslikult saingi riiklikult kinokomiteelt filmi tegemiseks grandi.

Kuidas leidsite fotosid, inimesi ja salvestisi?

Olin selleks kõigeks mingit pidi valmis. Mul olid kõik teemakohased vinüülplaadid, teadsin vanast ajast mitmeid muusikuid, mõnega olin koostööd teinud. Esimene pool aastat tegime uurimistööd ja kui avastasin, et arhiiviülesvõtteid esinemistest peaaegu ei ole, sattusin mõnevõrra masendusse. Käisime mitme­sugustes arhiivides, aga 1960ndate ja 1970ndate kohta ei leidnud midagi. Kuna tegemist on ikkagi dokumentaalfilmiga, mitte raadiosaatega, siis oli meil vaja visuaalmaterjali. Õnneks leidsime mõningaid amatöörfilme. Kuna see oli aga videokaamerate-eelne aeg, siis nähtavasti rohkem ülesvõtteid pole.

Olen teinud uurimistööd Lvivis just selsamal teemal. Nõukogudeaegsed rokitegelased rääkisid mulle, et Eestiga võrreldes oli Ukraina Nõu­kogude ajal väga kontrollitud ja konservatiivne. Filmi vaadates nägin, et Ukraina ansamblid võisid vabalt esitada lääne mõjutustega muusikat. Kuidas teie seda seletate?

Mina olin sel ajal laps. Isa oli kommunistist ametnik ja seetõttu teadsin, kuidas süsteem töötab. Julgeolekuorganid tegelesid rohkem luuletajate ja dissidentidega. Muusika jaoks neil eriti aega ei olnud. Juhuslikult oligi umbes viie­aastane periood aastatel 1967–1972, kui oli suhteliselt palju vabadust. Sel ajal juhtisid vabariiki Ukraina-meelsed kommunistid, samal ajal mindi ka raadios üle ukraina keelele. Just nende viie aasta jooksul loodigi vuntsidega funk, millest film räägib. Arvan, et Moskvas eriti ei mõistetud Ukraina olukorda. Moskvas võideldi lääne muusikaga, ju nad siis mõtlesid, et pakume neile seal Ukrainas asendusmuusikat, midagi sellist, mida Ukrainas nimetatakse šarovarikultuuriks (šarovarid on kasakate laiad püksid – A. V.). Moskvas vaadati, et jah, nad laulavad rahvalaule, on riides nagu mägilased ja kõik on imeliselt korras. Moskvas ei saadud aru nüanssidest – et sisult oli see kõik nõukogudevastane muusika. Kui 1972. aastal hakkas Ukrainas ideoloogia eest vastutama Valentin Malantšuk, siis see mees sai kõigest suurepäraselt aru. Kommunistlik partei hakkaski mitmesuguste meetoditega seda muusika­skeenet lammutama ja tegi seda küllaltki edukalt.

Nõukogude kultuuri kohta on suhte­liselt palju teaduslikke uuringuid. Mulle on jäänud mulje, et estraadi­muusikat ja vokaal-instrumentaal­ansambleid peetakse seal teisejärguliseks. On käsitlusi Nõukogude Liidu bardidest ja põrandaalusest rokist, aga ametlikust kultuurist on vähe. Peavoolumuusikat peetakse ideologiseerituks ja võimu poolt täiesti kontrollituks. Filmis öeldakse ka, et „tegime seda muusikat ametlike raamide sees, ent nii loominguliselt kui võimalik“. Veel räägitakse filmis sellest, et vuntsidega funk sai otsa, sest tema aeg sai läbi. Mis oli selle põhjus?

Esiteks, kommunistlik partei hävitas selle. Osa muusikuid vallandati ja kui nad olid juudi päritolu, siis läksid nad välismaale. Ansamblitel ei lastud televisioonis esineda. Osa muusikuid läks Venemaale ja sai sealse estraadi osaks. Umbes 50 protsenti vene estraaditähtedest oli tol ajal pärit Ukrainast. Filmis räägime ka sellest. Tol ajal toimus tehnoloogiline revolutsioon: muidugi oli kasulikum teha kontserte kollektiivile, mille koosseisus on laval viis-kuus inimest, mitte kaksteist. Osteti klahvpillid ja puhkpillisektsiooni polnud enam vaja. Ka 1970ndate saund kaotas aktuaalsuse ja külgetõmbe. Teatud mõttes oli vuntsidega funk’i allakäik ka metropoli ehk Moskva kultuuriekspansioon. See oli juba teiste rütmidega muusika, mille järgi tantsiti teistmoodi. Ma sain rütmierinevusest aru, kui olin hiljem 1990ndatel DJ, mängisin USA funk’i ning nägin, et inimesed ei oska selle järgi tantsida.

Praegu on Eestis huvi just nõu­kogude­aegse funk’i ja džässi vastu. Kas nii on ka Ukrainas?

Muusikahuvi käib kuidagi spiraalselt. Noorus kuulab tänapäeval palju muusikat ja see on palju seotud Ameerika vana funk-muusikaga. Noorus hakkab Ukraina vana funk’i kuulates mõtlema ka oma identiteedi peale. Tuleb välja, et 1970ndate muusika resoneerib väga hästi selle muusikaga, mida noored praegu kuulavad. Paljud Ukraina DJd mängivad 1970ndate muusikat, seda remiksitakse palju. Kui film „Vuntsidega funk“ läks Ukrainas kinolevisse, siis mind üllatas see, et filmi tuli vaatama väga palju noori inimesi. Sõitsin filmiga läbi peaaegu kogu Ukraina ja pean ütlema, et noortele kõlab filmis käsitletav muusika tänapäevaselt, isegi futuristlikult. Nõukogulikkust nad isegi ei märka. Tegemist ei ole nostalgiaraadio muusikaga nagu omal ajal. Kogu kõnealune muusika oli omal ajal värske popmuusika, artistid olid staadionidel esinevad staarid. Muidugi on siin tegemist ka rahvusliku identiteediga: kes me oleme ja kus on ukrainlaste juured. Arvan, et kui NSV Liit poleks olnud suletud riik, siis oleks Ukraina 1970. aastate muusikal olnud head võimalused saavutada edu välismaal.

Kas Ukraina 1960–1970ndate kollektiivid olid kuulsad ainult Ukrainas või tunti neid üle Nõukogude Liidu?

Ka mulle oli see avastus, et Nõukogude majandussüsteemi raames oli täiesti arenenud show business. Kõige kuulsam Ukraina ansamblitest, Kobza, alustas esimest tuuri Lääne-Ukrainas ja lõpetas Kaug-Idas. Kogu tuur kestis poolteist aastat ja nad andsid selle aja jooksul umbes 300 kontserti. Seda võib võrrelda Ameerika kuulsate artistidega.

Kuna Eestis on nõukogudeaegne funk-jazz moes, on osa vanade Melodija vinüülplaatide hinnad laes. Kas Ukrainas on samamoodi?

Muidugi, sest me elame ajal, kui hindu dikteerib Discogs. Õnneks on mul kõik need plaadid vanast ajast olemas, aga need albumid, mille tiraažid olid väikesed, on muidugi kallid nagu igal pool. Kokku lasti välja paarkümmend selle stiili albumit ning mõned on väga kallid. Mul on Kiievis väike baar koos plaadipoega ja inimesed, eriti noored, otsivad väga innukalt sellist muusikat taga.

Selliste filmidega koos on väga hea ka muusikat uuesti välja lasta. Kas te plaanite Ukraina vuntsidega funk’i kogumiku üllitada?

Me isegi mõtlesime seda teha enne filmi. Materjal on koos, aga stuudiolindistuste emalintide ja ka õigustega on probleeme. Juristid praegu tegelevad sellega, sest osa õigustest on Melodija käes ja me ei tea, mida edasi teha. Analoogemalinte on väga raske leida, aga ilma selleta hea kvaliteediga muusikat välja ei lase.

Filmis väidetakse, et esimene Nõu­kogude Liidu rokifestival toimus 1967. aastal Lvivis. Eestlased usuvad, et esimene nõukogudeaegne rokifestival oli hoopis Tallinnas (biit­ansamblite kontsert 1968. aastal kinos Kosmos – toim). Grusiinid väidavad, et esimene ametlik rokifestival oli hoopis 1980. aastal Thbilisis. Me võime niimoodi välja kuulutada võistluse esimese nõukogude rokifestivali tiitlile!

Jah, hakkame selle nimel võistlema.