Mängufilm „Vee peal“ (Filmivabrik, Eesti 2020, 106 min), režissöör Peeter Simm, stsenarist Olavi Ruitlane, operaator Manfred Vainokivi, kunstnik Eugen Tamberg, monteerija Kersti Miilen, produtsendid Marju Lepp ja Manfred Vainokivi, põhineb Olavi Ruitlase samanimelisel romaanil. Osades Rasmus Ermel, Marko Matvere, Aarne Soro, Aurora Aleksandra Künnapas, Kalju Orro, Maria Klenskaja, Evelin Võigemast, Hilje Murel, Indrek Taalmaa jt.

Viimaste nädalate kuum teema on riigi filmirahastusse kavandatud hiigelkärbe. Kultuuripoliitilist idiootsust on hämmelduse ja ahastusega tümitatud ühelt ja teiselt poolt, Filmirežissööride Gild on seda nimetanud eesti filmi lõpuks. Kaemaks, mille hukku vaagitakse, tasub seada sammud kinno, kuhu on augusti ja septembri jooksul järjest jõudnud mitme põlvkonna filmitegijate linalood – „Öölapsed“, „Kratt“¹ ja nüüd lõpuks juba mullu Pimedate Ööde filmifestivali võistlusprogrammis ilmavalgust näinud „Vee peal“.

Eesti filmi tohutu tõus nii kohaliku publikumenu kui ka rahvusvahelise tähelepanu poolest on kaasnenud õigupoolest põlvkonnavahetusega, üha uute andekate filmitegijate pealekasvuga. Nullindate lõpus tulid Ilmar Raag oma „Klassiga“ ja Veiko Õunpuu „Sügisballiga“,² sealt edasi on Balti filmi- ja meediakooli toel hakanud kaela kandma üks talent teise järel. Tasub meeles pidada, et palju räägitud „EV 100“ filmidest pea kõigi lavastajatoolis istusid debütandid.

Noored lavastajad on lainetena varieerinud eesti filmi kuvandit ja „Tujurikkuja“ pilkealusest on saanud tõsine konkurent välismaisele toodangule. Mõnevõrra varju on see aga sundinud need, kes eesti filmi lippu olid ka keerulisematel aegadel püsti hoidnud, tõstatades küsimuse, kas ja milline koht neile veel praegu on jäänud.

Üheks selliseks on eesti filmi elav legend Peeter Simm – juba 1980ndate alguses sageli üheks paremaks kodumaiseks linateoseks peetava „Ideaal­maastikuga“³ endale nime teinud lavastaja, kelle arvel on nüüd viiekümnele aastale läheneva karjääri jooksul 11 täispikka linateost, lisaks hulk dokumentaal- ja lühifilme. 2012. aasta „Üksiku saare“ ja „Vee peal“ vahele jäänud kaheksa-aastane paus on seejuures pikim kahe Simmi linateose vahel.

„Vee peal“ viib vaataja 1980ndate aastate alguse Nõukogude Eestisse, Võru külje alla Tamula järve kaldale, ehkki filmitud on suur osa tegevustikust hoopis Peipsi ääres. Venemaal kaduma läinud isa ja Rootsi pagenud ema on jätnud vanavanemate hoolde varateismelise Andrese (Rasmus Ermel). Poisi meelistegevuseks on ühes sõber Kollaga (Aarne Soro) – „kõige targema lollipaberitega mehega“ – kalal käia. „Kui sa sinna hullumajja tagasi lähed, siis siia hullumajja ei jää mulle kedagi,“ sõnab peategelane ise nukralt, kirjeldamaks keskkonda, kus kasvada tuleb. Ja „nii kui vee pealt ära astud, saab elu kätte“.

Elu viskabki Andrese teele kõik puberteediga kaasneva – eneseotsingud, esimese armastuse, tärkava seksuaalsuse, esimese südame murdumise. Seda kõike armututes tingimustes keset koolikiusu ja raskusi õpingutega, hüljatustunnet ema poolt ja pahura vanaisa tervisemuresid. Ümberringi lokkab aga üldine minnalaskmismeeleolu, poissi ümbritsevad joodikutest naabrid ning isegi kodus käratatakse talle ebaõnnestunud malekäigu peale „loll!“.

Eelnev võib kõlada kohutavalt trööstitult ning melanhoolseid noote ongi filmis küllaga, ent „Vee peal“ tasakaalustab neid elulise huumori ning inimliku soojusega oma tegelaste suhtes, olgu nad kui tahes ekslikud. Isikupäraseid detaile ja ehedaid karaktereid koguneb sedavõrd palju, et kerge on aimata toimuva autobiograafilisust. Lugu põhinebki Olavi Ruitlase 2015. aastal ilmunud sama pealkirjaga lapsepõlvemeenutusel. Ruitlane on kirjutanud ka filmi stsenaariumi.

„Vee peal“ ongi rohkem rida pildikesi elust ühes kindlas kohas ühel kindlal ajahetkel, kuid Andrese sirgumine seob need selgeks ja lihtsasti jälgitavaks tervikuks. Kerged on meenuma teised hiljutised suurekssaamislood – Janno Jürgensi „Rain“ (2020) ja Lauri Randla „Hüvasti, NSVL“ (2020). Ometi mõjub „Vee peal“ värskelt ja isikupäraselt, olles jutustuslaadilt märksa vähem vaoshoitud kui esimene ja tagasihoidlikum kui teine. Ruitlane ja Simm on targu hoidunud võimalikest äärmustest, kuhu võinuks kergesti langeda – nii nõukanostalgiast kui ka kujutatud eluheidikute kritiseerimisest.

Kunstnik Eugen Tamberg on loonud väheste visuaalsete detailidega – vorstisaba, jäätisekohvik – selgelt äratuntava ajastupildi. Samal ajal on tegelaste sügavamas olemuses üldistusjõudu, tänu millele võiks sündmustik aset leida ka ükskõik millisel muul ajal. Kolmas võrdluspunkt võikski olla Katrin Lauri „Surnuaiavahi tütar“ (2011) – ükskõik, kui keeruline või vägivaldne kasvukeskkond ka pole, annavad need filmid edasi noore inimese maailmatajumise vahetust ja esimeste kogemiste imet.

„Vee peal“ karakterite galerii on kirju ning näitlejad sõiduvees. Andrest kehastab 16aastane Rasmus Ermel. Nõndanimetatud lapsnäitlejatega töötamine on kurikuulus riskantne ettevõtmine, ent hiljutiste eesti filmide õnnestumisprotsent „Seltsimees lapsest“ ja „Eia jõuludest tondikakul“⁴ „Raini“ ja „Öölasteni“ on muljetavaldav – enamik debütante ei ole pidanud nimekamate ekraanikaaslaste kõrval piinlikkust tundma. Ka Ermel täidab Andrese veenvalt eale iseäraliku trotsi, skepsise, väljapääsu ja vastuseid otsiva sisemise segadusega.

Kollana astub ekraanile Ugala näitleja Aarne Soro, kes särab viimasel ajal igas rollis, olgu tegemist koomilise kõrvalosaga Kinoteatri suvelavastuses „Bäng!“ või vaikiva sooritusega tudengifilmis „Kuningas“.⁵ Andrese vanavanematena moodustavad eheda tandemi Maria Klenskaja ja Kalju Orro. Küllap meeldejäävaima ja juba mitmelt poolt karjääri parimaks tunnistatud rolliga on maha saanud Marko Matvere naabrimees Valterina – vangis istunud elupõletaja, kellest kujuneb Andresele omamoodi mentor ja isafiguur, kellelt saada rohkem või vähem asjakohaseid õppetunde nii vastassugupoolega suhtlemise kui ka enesekaitse kohta. Matvere sooritus on filmis sedavõrd füüsiline, et gravitatsioon näib tema järgi kohanevat.

Operaator Manfred Vainokivi on püüdnud tegelased, tegevuspaigad ja sündmustiku pilti petlikult lihtsate ja rahulike kaameraliikumistega. Lumised väljad ja laiuvad veekogud annavad filmile avara mõõtme ja heleda koloriidi, mis lisab helgust. Meediast on juba läbi käinud võrdlusi „Kevadega“.⁶ Kas „Vee peal“ kujuneb ligilähedaseltki sama palju räägitud klassikaks, on kaugelt liiga ennatlik arvata, aga senine soe tagasiside näitab, et hoolimata aja- ja ruumispetsiifikast on Simm tabanud midagi universaalselt hella ja tähenduslikku.

Väiksemaid konarusi on filmil ka. Katse lugu viimase stseeni abil poeetiliselt kokku siduda mõjub eelneva naturalismi kõrval võõrkehana. Sama kehtib Andrese ema üksikute viirastuslike ilmumiste kohta. Üldpilti see aga ei kõiguta. Kui tulla tagasi alguses viidatud kodumaise filmi hetkeseisu juurde, siis on ülimalt muljetavaldav, et kõigi noorte lavastajate pealetungi järel pole Simm kaamerat kappi toppinud, vaid on vastanud ühe oma kuulsusrikka karjääri parima filmiga. See on järjekordne võimas märk eesti filmi tasemest, rikkalikkusest, kõnetamisvõimest ja usaldusväärsusest. Jääb üle loota, et lõpp jääb kaugele veepiiri taha.

1 „Öölapsed“, Priit Pääsuke, 2021; „Kratt“, Rasmus Merivoo, 2021.

2 „Klass“, Ilmar Raag, 2007; „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

3 „Ideaalmaastik“, Peeter Simm, 1981.

4 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018; „Eia jõulud Tondikakul“, Anu Aun, 2018.

5 „Kuningas“, Teresa Juksaar, 2021.

6 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969.