„Ma soovin, et kunagi saabuks aeg, mil Soomet tuntaks selle järgi, et see asub Eesti kõrval,“ põrutab disainer, disainerite liidu president ja festivali „Disainiöö“ korraldaja Ilona Gurjanova.

Ilona on eesti disaini suureks tegemise võtnud oma südameasjaks ning toetab disainereid nende loometeel mitmekülgselt ja väsimatult juba aastakümneid ning kujundab kindla käega disainimaailma telgitaguseid.

Üks tema eestveetav üritus, sügisene disainerite suursündmus „Disainiöö” on taas ukse ees. 20. – 26. IX on jälle võimalik tutvuda värskete disainisaadustega: külastada näitusi, töötube, osaleda aruteludel. Seekord keskendutakse elupäästvatele ja -muutvatele lahendustele, festivali tegevus koondub peateema „SOS disain“ alla.

Alljärgnevalt räägib Ilona saabuvast disainiööst ning meie disaini rõõmudest ja muredest.

„Disainiöö“ festival toimub sel aastal 16. korda. Kas see tähendab ühtlasi 16 aastat magamata öid?

Ilona Gurjanova: Hoopiski mitte. Olen aru saanud, et üksinda pole seda võimalik korraldada. Mul on nii hea professionaalne meeskond, et saan veel enne festivali algust rahulikult elada. See on midagi uut. Maani kummardus kõigile.

Muuseas, „Disainiöö“ korraldusmeeskond on kokku pandud just festivali ajaks. Me võtame lühikeseks ajaks parimad ja kui festival on läbi, siis naasevad kõik oma toimetuste juurde: kes audiitoriks, kes telleriks jne.

Kuidas on festival nende aastatega edasi arenenud?

Igal „Disainiööl“ on olnud oma teema. Kui neid tagasivaatavalt lapata, siis saame analüüsida, kas oleme n-ö õhus olevaid teemasid osanud ennustada. Sellel aastal on festivali peateema „SOS disain“. See ei puuduta ainult COVID-19 pandeemiat, vaid ka kliimamuutusi ning nendest johtuvalt ka majanduse ja vaimse tervise teemasid.

Jätkusuutlikkusest ja taaskasutusest rääkisime juba kümme aastat tagasi. Alles nüüd näeme, kui pikk on teekond, et üks teema jõuaks rahva meelde, keelde ja sõnavarasse.

„Disainiöö“ toimumispaigad on alati olnud hoolega läbi mõeldud, püüame esile tuua kohad, mis on olnud unustatud või linlaste mentaalselt kaardilt veidi väljas, kohad, millel on ajalugu ning mis pole veel üles vuntsitud. Esimeste festivalidega püüdsime vanalinnas elavdada Laboratooriumi tänava müüre. See mõjub nii eksootilise paigana, eriti välismaalastele. Eks me muidugi saime kiiresti aru, et hea ekspositsiooniruum see ei ole, raske oli näiteks kas või inventari treppidest üles viiendale korrusele vedada.

„Disainiöö“ on toimunud ka kultuurikatlas enne, kui see renoveeriti, kui seal oli veel paras n-ö pommiauk. Ka Noblessneris. Sel korral oleme Põhjala tehases Koplis. Avastamist väärivat, alternatiivset, vana tööstushõnguga arhitektuuri jääb muidugi iga aastaga vähemaks. Iga kord oleme raskema vastupanu teed läinud, sest sellistesse kohtadesse tuleb enamasti kaasa võtta nii elekter kui küte. Ometi ei taha disainituruga ka sooja kaubanduskeskusse minna, see pole päris see, ega disainerid seal ka eriti olla taha.

Me ei tee „Disainiööd“ iseendale, vaid selleks, et professionaalid saaksid end täiendada ning külastaja näeks, mida disain saab tema heaks teha. Kõik disainilahendused on loodud selleks, et meie elu mugavam oleks, et hoida aega kokku. Soovitan seega tungivalt tulla ja tutvuda.

Üle kümne aastat tagasi antud intervjuus unistasid, et Eesti disainil oleks oma pood. Praegu on selliseid poode tekkinud omajagu, ka suurtesse kaubanduskeskustesse ja need pole ainult disainerite liidu poed. Mõned unistused on täitunud.

Jah, meil on hästi läinud. 2010 avasime esimese eesti disaini poe. See oli tingitud sellest, et oli vaja välismaa delegatsioonidele koondada kokku Eestis tehtav. Enne seda sõitsime taksoga ühte kohta tooli vaatama, teise kohta lampi kaema ja kolmandasse vaipu silmitsema. Tervikmuljet polnud. Kui aga need esemed ühte ruumi panna, tekib aimdus sellest, mis see eesti disain siis on ja milline on meie kui riigi käekiri.

Eesti disain on moodi läinud. Eks see ongi samm-sammulise maine kasvatamise tulemus. Üks asi on müüa loomingut väikestes disainipoodides, teine asi aga see, kui kollektsiooni võtab sisse suur kaubamajakett. Kahjuks on nende tingimused tihti küll sellised, et disainerile tähendab see loomingu müümist alla omahinna.

Disaintoote hinna ja kvaliteedi suhe paistab olevat väga hästi paigas. Kunstiliselt kõrgel tasemel heast materjalist rõivaid, aksessuaare ja tarbeesemeid sellise hinnaga nagu siin pole New Yorgist, Viinist või Helsingit võimalik soetada. Mis on meie disainerite takistused välisturule minekul?

Ega need hinnad ka siin kõige odavamad ole, aga kui eseme maksumus osadeks lahti võtta, siis tuleb ilmselt paljudele üllatusena, kui vähe disainerile endale sellest palgarahaks jääb. Meil on väikesed tiraažid ja see tähendab, et tootmisprotsessi tõhustamiseks palju võimalusi polegi.

Võimekaid välisturule murdnud brände on tõesti vähe, aga siiski on. Disainerite liiduga püüame välisturge kompida ja avada nii palju uksi kui võimalik. Käime biennaalidel, messidel, disaininädalatel ja nii edasi. See on aeglane töö, aga jupp jupi haaval tasub see ennast ikkagi ära. Toon konkreetse näite. Solarise keskuse disainipoodi tuli suvel üks külaline, kes sattus meie juurde just seetõttu, et tal palus poodi tulla üks tema sõber, kes oli sattunud meie väljapanekut vaatama Veneetsia biennaalil.

Ühel aastal olime oma väljapanekuga Milanos, selle kaudu saime kutse Prantsusmaale Põhjamaade disaini­päevadele. Mind kutsuti muu seas ka loengut pidama ühte kunstiharidust andvasse kutseharidusasutusse. Sinna jõudes üllatusin: tudengitel olid meie väljapaneku kataloogid, rahvarõivaste näidised jms. Nende kursuse ülesanne oli olnud kujundada meie ekspositsiooniruum. Välja pakutud näituse­kujundused olid väga kõrgel tasemel, hingega tehtud. Selgus, et Eesti disainiga olid nad tutvunud just Milaanos ning sealt kataloogid ja näidised kaasa võtnud.

Hiljuti käisime oma väljapanekuga Pariisis. Kuidas me sinna sattusime? Pariisi disaini- ja moekeskuse Cité de la Mode et du Design juht on ERMi arhitekti Lina Ghotmeh’ sõbranna. Lina käis siin, nägi, mida tehakse ja soovitas tungivalt Eesti disain Pariisi tuua. Väga lühikese etteteatamisega olime seal, kust meid veel edasi teistesse Prantsusmaa piirkondadesse kutsuti.

Need tutvused ei kajastu kuskil ekspordiaruaannetes ega -prognoosides. Ometi on väikesed ootamatud kontaktid maine kasvatamiseks üliolulised.

Üks ekspordi tahk on müük, teine osa aga maine kujundamine. Tahaksime, et Eestit ei peetaks odavaks allhankemaaks, vaid võrdväärseks disainimaaks tuntud tegijate kõrval. Ma tahaksin, et mõne aasta pärast öeldaks tuttavalt noogutades: „Aa, see on see Eesti, jajaa!“ või et Soomet teataks näiteks selle järgi, et see asub Eesti kõrval, mitte vastupidi.

Mida selleks teha on vaja?

Me oleme väga väike rahvas. Isegi kui iga kolmas inimene kannaks Mare Kelpmani salli, Stella Soomlaisi kotti ja Tanel Veenre kõrvarõngaid, on meie endi turg piiratud ja ruum riidekapis saab otsa. Kui meie turg oleks üheksa miljonit inimest, siis me ei peaks välismaale kippuma. Ühest küljest peavad disainerid selleni jõudmiseks end ise ettevõtluse vallas täiendama, et nad teaksid põhitõdesid ja tunneksid kas või näiteks hinnastamise aluseid. Teisalt peab ka riik appi tulema ja selleks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

Näiteks käisime Jaapanis messil ja korraldasime kahepäevase disainituru. Arvesse peab võtma, et turud on erinevad. Jaapani ühiskond on väga hierarhiline. Selleks et sind seal tõsiselt võetaks tuleb kaasata autoriteete – suursaadikuid ja avaliku elu tegelasi. Seal peab uksi avama keegi mõjuvõimas isik. Ilma kohaliku käepikenduseta, kes tunneb kultuuri, turgu ja oskab kohalikku keelt, on välisturul raske läbi lüüa.

On ka teistsuguseid kogemusi. Mõni aasta tagasi nõudis EAS disaineritelt tagasi eksporditoetuse, sest taotluses toodud arvud, mis pidid tõestama potentsiaalset ekspordikäibe kasvu ei vastanud tegelikkusele. Aga kuidas teab üks disainer, kuidas tal Itaalia turul minema hakkab, kui ta pole seal varem käinud? Kõigepealt on ikkagi vaja turgu kompida, teha paar aastat turu-uuringuid ja tooteid testida. Disainer läheb enamasti välja parimas usus. Kui ta paneb taotlusse väiksemad arvud, siis ta ei saakski toetust. See on näide sellest, kuidas kabinetivaikuses tehakse programme ilma sihtgrupiga läbi rääkimata, nende vajadusi ja võimalusi arvesse võtmata.

Viimastel aastatel oleme oma energia pannud nendesse kutsetesse ja üritustesse, kuhu meid kutsutakse, sest me ise ei jõua suuri PR-kulusid kanda. Kui meie vastu on huvi juba olemas, siis on hea edasi tegutseda ning õnnestumise võimalused on palju suuremad. Viimati olime pikalt Pariisis, kus metrood olid Eesti disaini plakateid täis. Ilma kohaliku huvita ei saavuta me kunagi sellist kajastust.

Oluline on ka turundus. Elame ühismeedia ajastul, mil peaaegu tasuta on võimalik jõuda miljoniteni. Kui ma mõtlen sellele, kuidas me omal ajal, mil kodus isegi telefoni polnud, pidime loomingust märku andma, siis näen, kui palju võimalusi praegu on, vaja on end vaid turunduses veidi koolitada. Mõelge, kui hästi praegu on!

Soome puhul näeme, kuidas disainist on väga teadlikult kujundatud riigi visiitkaart. Näiteks lennukis jagatakse Marimekko mustritega joogitopse ja salvrätikuid. Millal meie selleni jõuame, et disaini riigi visiitkaardiks peetaks?

Selles osas on praegu suhteliselt hästi. Avalik sektor on üks suuremaid disaini tellijaid. Aga need pole ainult esemed – joogitopsid, kõrred ja muu säärane. Ühe asutuse kõik elemendid peaksid kokku klappima.

Meie kõige õnnelikumad aastad olid siis, kui Eesti pidas 100. aastapäeva. Tegime kolm suurepärast näitust kolmes maailmalinnas Pariisis, Londonis ja Veneetsias. Saime ükskord teha näitust nii, et eriala oli väärikalt esindatud, osalejad said honorari ning meil polnud häbi.

Hoopis suurem valupunkt on kultuurkapitali disaini sihtkapitali puudumine. Me oleme selle loomist kaua ajanud, kuid pidevalt saanud vastuse, et kultuurkapitali põhiseaduse kallale ei tohi minna, sest siis tahavad kõik midagi juurde saada. Juba 20 aastat on sellesse nii suhtutud ja me ei saa sellega enam nõustuda.

Disainiteaduskond on kunstiakadeemia suurim teaduskond, aga oma loomingule toetuse saamiseks pole neil justkui kuskile pöörduda. Millise sihtkapitali alla võiksid näiteks käia rõivadisainerid või teenusedisainerid? Nad ei saa toetust küsida arhitektuuri sihtkapitalist, nende tegevus pole ju mahuline. Arhitektuuri sihtkapitali seitsmest liikmest on pealegi ainult üks disainer. Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist pole disainerid peaaegu kunagi midagi saanud, sest seal on raha vähe ning taotlejaid ilma disaineritetagi omajagu. Tekkinud on ka palju uusi disainivaldkondi, näiteks teenusedisain või universaalne disain, need ei mahu praegu ühegi sihtkapitali ega toetusmeetme alla. Me ei jäta siiski jonni ning ajame oma sihtkapitali loomist edasi.

Eks vist arvatakse, et küll see disain saab hakkama, müüge lihtsalt rohkem.

Kui eestlasi oleks üheksa miljonit, siis ilmselt saakski. Enamik disainereid peab lisaks toote väljamõtlemisele selle ka ise tootma ja turundama. Tööstuses töötab meil praegu ainult ligi 15 disainerit, ülejäänud peavad ise olema väikeettevõtjad, sisustama töökoja, investeerima materjali, aksessuaaridesse ja nii edasi.

Eks tööstusdisaini valdkonnas on omad kitsaskohad. Meil on üks-kaks bürood, kes sellist teenust üldse müüvad. Mõned kasutavad välismaa disainerite abi. Selle taga on ilmselt turundusstrateegia, sest kuulus välismaa disaineri nimi müüb paremini. Näiteks Arne Jacobseni pojapoeg kõlab ju hästi küll. Mõnikord öeldakse ka, et Eesti disaineritel puudub tööstusdisaini kogemus, kuid ega tootjad disainereid väga praktikale ihka.

Kõigest hoolimata oleme ikkagi veel allhankemaa. Suurem osa masstoodangu tooteid sünnib endiselt nii, et käiakse messidel, vaadatakse katalooge ja siis hakatakse tootma.

Nüüd jõuame otsapidi plagiaadi teemani. Praegu on nii, et kui tootja muudab talle meeldiva disainiobjekti parameetreid, siis on see justkui uus toode ning originaalteose looja ei saa enam midagi intellektuaalse omandi kaitseks teha. Millised tuuled selles vallas puhuvad? Milliseid lahendusi on pakutud?

Seadustes on tõesti puudujääk. Tööstusdisaini omandi kaitse kehtestati valdavalt pärast Teist maailmasõda. Kuna toona oli puudu kõigest, siis tehti ka regulatsioonid võimaikult lõdvad. Kõige suurem probleem on see, et kaitsta saab vormi, aga mitte ideed. Seetõttu juhtubki, et kui keegi teeb disainilaua jalad viis sentimeetrit pikemaks, siis pole teha enam midagi. Nii olemegi olukorras, et pidevalt tuleb toota aina kiiremini ja rohkem, see on justkui ainuke võimalus millegi algupärasega silma paista ja saada esmane kaitse. Aga kes see jaksab Hiina firmadega kohtus käia?

Ka meil on siin üks markantne näide. Matti Õunapuu kokkupandava elektrirolleri Stigo koopia sai Aasias Red Doti disainiauhinna. Matti võttis ikkagi meedias sõna, Hiinas avaldatud artikli kaudu jõudis teema New York Timesi veergudele.

Selle probleemi lahendamisele peab hoopis teisiti lähenema. Ma tean Hispaania vannidisaini firmat, kes ütles, et niipea, kui ta enam patente ei taotlenud, lõppes ka kopeerimine. Selgus, et just patenditaotluse keskkondadest lekib infot kõige rohkem.

Tulevik võiks kuuluda ehk jagatud disainilahendustele: tootejoonised pannaksegi internetti üles. Prantsusmaa kaitseb oma loojaid sellega, et maksab neile tasu, mis kompenseerib võimalikud plagiaadijuhtumid, et nad ei peaks kontrollimisele ja protsessimisele aega raiskama. Ilmselt selline kodanikupalga laadne tasu disaineritele olekski üks lahendus.

Räägime natuke ka teenusedisainist, mis on viimastel aastatel kõige uuem disainisuund.

See omab tähtsust ka tootearenduse juures. Tänapäeval müüakse toodet koos teenusega. Näiteks lennuki mootori parandamine. Kunagi oli nii, et lennu­firma ostis uue mootori, kui see katki läks ja hoolitses ise selle eest, et mootor töökorras oleks. Nüüd ostetakse teenust. Teenusepakkuja uurib ja peab järge, mis seisus mootor on, millal on seda vaja hooldada, selgitab välja ohuolukorrad ning teeb ettepaneku, millal on mootor sootuks vaja välja vahetada.

Näiteks ka aksessuaaridisain liigub selles suunas: uue kotiga koos pakutakse võimalust seda hooldada, parandada või sellest hiljem hoopis uus ridikül või kosmeetikakott, käepael või miski muu teha.

Teenusedisaini rakendatakse ka mujal. Näiteks oli meil üks projekt, kus uurisime perearstikeskuse teenuseid ning otsisime kohti, kuhu aeg kaob. Olime patsiendi varjud, simuleerisime haigeks olemist, analüüsisime, kuidas toimub arstile aja broneerimine. Vaatasime ka ruumi: kas perearsti juurde saab autoga või ka ühissõidukiga, kas see on ligipääsetav lapsevankriga ja ratastooliga, kas infosildid aitavad kohale jõuda, on need üldse olemas jne. Jälgisime arstide teekonda hoones sees: kui pikalt tuleb kõndida analüüside kabinettide vahel, milline see teekond on. Lõpetades sellega, millised taimed on töökeskkonnas ja millised on kardinad. Nii sai lõpuks välja tuua, millised on töö tõhustamise kohad, et arsti aeg kuluks patsiendile, mitte kõrvalisele tegevusele.

Aina enam hakkab disain lähenema arhitektuurile hoopis uuest küljest. Ka disainis tegeletakse näiteks kodanikualgatuse ja disaini sotsiaalse poolega. See on keskkonnadisain kõige laiemas mõttes alates kaasamise disainimisest kuni lahenduste väljatöötamiseni.