Aita Kivi romaan „Nähtamatud traagelniidid“ kõneleb Kaarist, kes sai täiskasvanuks Nõukogude võimu viimasel kümnendil, ja tema vanemate mõneti hollywoodlikust (armastus)loost, mille tulem ongi Kaari.
Freudist ei piisa
„Nähtamatud traagelniidid“ meenutab päevikut: jutustaja analüüsib minavormis oma hirme, rõõme, suhteid, mõtteid ja kujunemist. Tema mõtiskluste vahele on pikitud kaldkirjas momendid, kus tegevust kirjeldatakse kõrvaltvaataja pilguga. Kirjanduslikult tunduvad kursiivis lõigud õnnestunumad kui ülejäänud tekst, mis on küll kaasahaarav ja ladus, kuid kohati ülemäära seletav, jättes lugeja ilma naudingust ise seoseid luua ja tõlgendada.
Kaari pöördub oma bioloogilise isa poole, kellega ta kohtus alles pärast oma ema surma ning kellest ema eluajal vähe teadis ja teada tahtis: „Miks ometi ei kirjutanud ma Teile varem, siis kui ema veel elas?“ (lk 14), „Ja ikkagi jaotub mu elu laias laastus kaheks: aeg enne ja aeg pärast Teiega kohtumist“ (lk 15). Loos on tähtsal kohal ka teised sugulased. Kui aga isa teietatakse, siis teistest sugulastest kõneldes kasutab jutustaja tihti deminutiive ja samuti hüüumärke: „vaene Memmeke“ (lk 99), „armas õeke“ (lk 135) jms. Kogu teos (v.a kaldkirjas lõigud) mõjub kui pihtimus, terapeutiline kirjutis ennekõike iseendale, kuid hellitava sõnakasutuse tõttu ka kui vabandus- või seletuskiri sugulastele, kellele on võib-olla haiget tehtud. Samamoodi leidub teoses ausaid hetki, mil kirjeldatakse lähedaste põhjustatud valu ja häbi: näiteks näeb nii heast kui ka väga halvast küljest jutustaja kasuisa Oskarit, samuti tädi, kelle hoole all ta suurema osa ajast viibis.
Just Oskari ja tema tõekspidamiste puhul oleksin tahtnud romaanist leida rohkem osutusi toonasele ühiskonnale. Oskari tegelaskuju kaudu saanuks lõhkuda eesti kirjanduses ja ühiskonnas üsna levinud „paha kommunisti“ ja „hea eestimeelse“ stereotüüpi ning pakkuda elule Nõukogude võimu all uudse vaatenurga. Kõik jutustaja mõtted tunduvad aga keerlevat bioloogilise isa ümber.
Psühhoanalüüsi mõttes on teos liialt lihtsustav, taandades justkui kõik elus tehtud valikud ja hirmud sellele, et noor naine ei kasvanud üles koos oma bioloogilise isaga. Hoopis huvitavam kui raamatu freudistlik kese on aga justkui möödaminnes antud ülevaade, kuidas noor naine pidi Nõukogude ajal n-ö tööturul hakkama saama, kuidas last kasvatas ja meestega suhtles.
Tekst pakub mõtteainet ka näiteks feministlikust vaatenurgast. Jutustaja arutleb selle üle, et ühiskond survestab naisi alati hea välja nägema. Ka Kaari on suurema osa elust muretsenud selle pärast, milliseid riideid ta kannab ning mis mulje ta inimestele jätab, olles nüüd, ilmselt 60ndates eluaastates, kestale kulutatud aja suhtes kriitiline. „Ja mille nimel? Mille nimel on kulunud need aastad – sest päris palju aastaid see kõik kindlasti kokku teeb, olen arvutanud! Täpsemalt, kui arvestada välimusele kulunud „tööaja“ pikkuseks kaheksa tundi, siis olen seda „tööd“ teinud kuus aastat oma elust! Selle ajaga võinuks ma saada veel mõne magistrikraadi teisel erialal …“ (lk 36). Jutustaja juurdleb ka ostlemissõltuvuse üle, oletades, et püüdis sellega kompenseerida midagi muud: „Millest või kellest ma siis puudust tundsin? Ikkagi Teist? Aga sel juhul pidi see olema alateadlik“ (lk 37). Ülimalt keerulised ja mitmetahulised sotsiaalsed, kultuurilised ja ajaloolised mõttemustrid on taas kord taandatud lihtsalt perfektsionismile, millega püütakse üle saada jutustaja hinnangul bioloogilise isa puudumisest põhjustatud alaväärsuskompleksist. Päris kõike siiski isa puudumise süüks ei panda: raamatus leidub ka tähelepanekuid selle kohta, kuidas pärsivad naiste enesehinnangut, suhteid ja karjääri edenemist soorollid. Näiteks kirjeldab jutustaja, kui vabastavalt mõjus ühe kursuse käigus saadud ülesanne „unustada oma sugu“ (lk 35-36).
Inspireeritud ehk Elena Ferrantest?
„Nähtamatutes traagelniitides“ on kesksel kohal mälu. Teos on kirjutatud koroonaajal, mil ühtäkki on olnud aega mõelda juba elatud elu üle: „Ning mälupildid laperdavad ringi nagu tormi poolt õhku paisatud kirjude lehtede kogum, mil pärast tuulehoo vaibumist pole enam varasemat kuju ja mustrit. Milline leht, milline mälestus mingil hetkel kõige peale jääb, on vist juhuse küsimus?“ (lk 15).
Kogu loos on midagi elenaferrantelikku. Tugevalt autobiograafiliste sugemetega teoses vaatab küpsemas eas jutustaja tagasi oma elule: kired, ambitsioonid, läbikukkumised, kaotused ja saavutused, mis nooruses äratasid ülevoolavaid tundeid, on nüüd lihtsalt lakoonilised seigad. Kivi raamat ei mõju aga sama veenvalt kui Ferrante teosed. Olgugi et jutustaja ei salga häbi, mida perekond temas tekitas, on Kivi oma tegelasi kujutanud valdavalt positiivselt ning nood mõjuvad seetõttu pigem pabernukkude kui isiksustena. Samuti on Kivi raamatus jäänud nõrgemaks ajalooline ja poliitiline taust, sest autor on keskendunud üksikisikule. Kivi jutustaja ei ole seejuures seksuaalkogemuste ja emarolli teemal sama avameelne kui Ferrante oma, kinnitades muljet, et raamatus on püütud kogu aeg kellegi tundeid säästa. Tervitatav on see, et raamatus käsitletakse põgusalt vaimse tervise probleeme (ärevushäiret).
Tõeliselt huvitava ja liigutavana, isegi klassikaliselt romantilisena mõjub Kaari vanemate lugu, mis esitatakse viimaks ema kaustikust leitud üleskirjutusena lühidalt mõnel leheküljel (lk 235–242), kuigi taustana läbib see kogu raamatut. Seda lugu oleksin tahtnud näha hoopis iseseisva, päriselt lahti kirjutatud teosena. Lugu ulatub Leetu, Venemaale, Eestisse ja Ukrainasse ning kõnetab (nagu kasuisa Oskari tegelaskuju) küllap paljusid sotsialismi kogenud „tavainimesi“. Või vähemalt on sellel lool potentsiaali saada kirjutatud keerukamalt ja huvitavamalt kui enamik lemberomaane: eestlannat ja ukrainlast, kes omavahel kõnelevad vene keeles, ühtaegu ühendavad ja lahutavad riigivõim ning kirjad, mis ei jõua kohale.
Aita Kivi romaan hõlmab palju huvitavat: (lihtsustatud) psühhoanalüütiline lähenemine minevikule, feminism, vaimse tervise probleemid, ajalugu ja omaaegne ühiskondlik olukord, suur armastuslugu. Kuid raamat on ehk liiga kokku pressitud, et kõiki neid aspekte saanuks elegantselt välja arendada. Liialt vähestesse lausetesse on kokku surutud liiga palju teemasid ja ideid, mis sumbuvad üksteise alla ja sisse. See pole küll alati raamatu nõrkus, kuid jätab kiirustamise mulje. „Nähtamatutes traagelniitides“ peitub rohkem kui üks romaan – ehk kasvab siit välja veel järgminegi?