Suurem osa eesti kirjanikke ei saanud töötada vabakutseliste kirjanikena. Nende argipäevad olid sageli seotud hoopis teistsuguse tööga: kes oli arst, kes ametnik, kes apteeker, kes ajakirjanik, kes diplomaat. Sageli kirjutati varahommikuti, öösiti või suviti puhkuse arvelt.
Mida ütlevad kirjanike elu kohta nende tarbeesemed? Näitusel on oma lugu rääkida näiteks Juhan Smuuli karvamütsil, Koidula käsitöökarbil, Lutsu kellal, Kreutzwaldi mälestusristil, Tammsaare rahakotil. Ja paljudel teistel asjadel.
Näitus on koostatud muuseumiaasta puhul ning liigub aasta jooksul läbi kõikide Eesti suuremate kirjanike muuseumide. Novembris Betti Alveri muuseumist oma teekonda alustanud näitus jõudis Tammsaare muuseumisse Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muuseumist ning rändab siit edasi Vilde muuseumisse.
Mis inimene on kirjanik? Sellele küsimusele ühest vastust anda ei olegi nii lihtne. Rahvaluule ei tunne sellist mõistet ülepea. Antiikajal oli kirjanik osav käsitööline, kes etteantud süžeedele erinevaid sõnalisi kattevarje konstrueeris. Keskaja Euroopas oli kirjanik Jumala tööriist, vahendades oma loominguga taevaseid müsteeriume. Uusajal hakkas tekkima ettekujutus kirjanikust kui indiviidist, kes ka ise oma loomingu sünni ja tähenduste tekke juures mingit tähtsust omab. See kulmineerus romantismis, kirjaniku kui geeniuse kultuses.
Sestpeale pole kirjaniku isiku tähtsust tema loomingu kõrvalt enam kaotada õnnestunud. XX sajandi keskel kuulutas prantsuse kirjandusteoreetik Roland Barthes lendlauseks saanud mõtet, et autor on surnud, üritades sellega teha senisest rohkem ruumi lugeja konstrueeritud tähendustele ja vähendada „autoritaarse”, üheainsa ja lõpliku tõlgenduse mõjuvõimu. See vähendas küll ehk usku autori kui oma teoste tõlgenduse ainutõe kuulutajasse, kuid ei ole ometigi kaotanud lugejate või kirjandusuurijate huvi tekste kirja pannud isikute vastu. Tänapäeval tuntakse kirjanikest paremini sageli meediastaare, kelle puhul on tõenäolisem, et inimene tunneb pigem ära tema näo, kui et oskab mõne tema teose pealkirja nimetada. Samas on nii alastipilt ajakirja kaanel kui ood võimurile ühtmoodi kirjaniku müügiedu strateegia. Kumb on õigem? Kas need, kes seda teinud ei ole, on sellepärast paremad kirjanikud?
Juri Lotmani mõttekäigu kohaselt on kommunikatsiooni eelduseks teate ehk teksti lahutatus tema saatjast ehk autorist. Kirjandusliku teksti puhul huvitab teate vastuvõtjat, lugejat, lisaks sõnumile ka autori isik. See tuleneb kirjandusliku teksti olemusest, mis nõuab lugejalt täielikku usaldust, erinevalt näiteks teadustekstist, mida loetakse pigem polemiseerivalt. „Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav – või kummutav – tekstilisa,” kirjutab Lotman.
Võiks aga küsida, kuivõrd kirjandustekst ja selle autor lugejate teadvuses ikkagi seostuvad. Kui kirjanik on inimesena halb või jõhker, kas see takistab teda loomast väärtuslikke tekste? Kas üle aegade kestev looming korvab looja ajalikud pahed?
Kirjanikumuuseumid on loodud selleks, et hoida alal kirjanikega seotud esemeid ja paiku, mis aitaksid huvilist nende loomingu mõtestamisel. Meil on olemas ligi 15 eesti kirjanike elu ja loomingut tutvustavat muuseumi, kus säilitatakse kirjanike käsikirju, neile kuulunud esemeid, püütakse edasi anda nende kunagiste kodude interjööri ja õhustikku. Neis muuseumides saavad kokku esemed ja lood, mis loovad kirjaniku tekstidele konteksti. Me loodame, et need aitavad tõsta ka lugeja usaldust kirjanduse vastu.
Sellele näitusele on välja valitud esemed, mis ühel või teisel moel annavad ettekujutuse kirjanike loometingimustest. „Loometingimused” on lai mõiste, mis hõlmab nii ainelisi kui vaimseid võimalusi ja piiranguid: ajastut, mil kirjanik tegutses, lähedaste ja mõttekaaslaste toetust või mõistmatust – lühidalt, seda, millistes oludes või isegi olude kiuste nad pidid kirjutama. Mõelgem, mis jäi neil elus tegemata selle pärast, et nad kirjutasid? Enamasti tuli seda teha ju oma vabast ajast, oma perekonna, seltskondlike meelelahutuste või niisama jõudeaja arvelt. Kas loobumised kirjutamise nimel tegid neid õnnelikuks?
Harva on kirjaniku elukutse olnud eesti kirjutajale esmane kohustus. Meie eepose looja Kreutzwaldi peamiseks kohuseks oli tema arstikutse. Koidulal tuli alluda tolleaegse naise peamisele kohustusele: olla majaproua ja osata teha peent käsitööd. Juhan Liiv on kirjanik, kes eesti kirjandusele on andnud mõõtmatult palju, kuid kellest ei ole järele jäänud mitte ühtki isiklikku eset. Paljudele eesti kultuuri suurkujudele, kelle loomingust on tänaseks saanud rahvusliku eneseteadvuse alustoed, on olnud kirjutamine pigem kui eralõbu. Tammsaare sai oma perekonna elatamiseks vajaliku sissetuleku põhiliselt tõlketööst, Vilde tegutses ajakirjanikuna, Luts oli elukutselt apteeker. Kui Smuulist ei oleks saanud kirjanikku, jäänuks ta tõenäoliselt tagasihoidlikuks maaharijaks. Kitzberg ja Jakob Liiv töötasid vallakirjutajate ning ametnikena. Isegi Betti Alver, keda siinsel näitusel esindab vahest kõige „kirjanikulikum” ese – tindipott –, pidi selle kirjatööks elementaarse töövahendi hankima sootuks kummalisi teid kaudu. Nii Under kui Tuglas püüdsid oma kaasaegseid harjutada mõttega, et kirjanik olemine võibki olla inimese ainus elukutse ja tegevusala, kuid lõivu ajale ja ühiskonnale tuli selle eest maksta neilgi.
Lõpetuseks veel kord Lotmani mõtet laenates: selle, kellel on õigus biograafiale, otsustab ajalugu; oma elu tuleb aga igaühel elada ikkagi inimesena.
