Tammsaare muuseumi ruumid saab jagada kaheks: ühes tiivas on ajalooline korter, teises tiivas elu ja loomingut käsitlev väljapanek.  Ometi on muuseumi funktsiooniks olla enamat kui lihtsalt staatiline pilk ühe kirjaniku elule. Tõsi küll, iga muuseumi esmane ülesanne on esemete, mälu ja info säilitamine. Mitte vähem oluline pole aga see, kuidas muuseumis säilitatav meie kultuuriruumis toimib, kuidas seda infopanka kasutatakse. Muuseum ei ole kirjaniku surimaskile tolmukogumise koht, vaid koht, kus muuseumi spetsiifikat arvestades toimub minevikupärandi pidev taastõlgendamine. 

Püsinäituse tegemisel oli seega eesmärgiks olla mitte ainult ülevaatlik, vaid ka intrigeeriv.

Ajaloolise korteri näol on muuseumis olemas juba väga isiklikud ruumid: kirjaniku kodu, tema väike kuningriik, mille hõng, esemed ja nendega seotud lood peegeldavad Tammsaare isiksust ja elu omal krüptilisel moel; midagi meile kõneldes, midagi igaveseks enda teada jättes. Vahemärkusena olgu öeldud, et isikumuuseumid seisavad teatud määral alati ka küsimuse  ees, kui palju sellest isiklikust ruumist ja inimese elust on muuseumil õigus eksponeerida. Samas on just privaatse ruumi olemasolu kogu isikumuuseumi alus – ilma konkreetse kohata, kus Tammsaare elanud on, oleks muuseumi eksisteerimine üsna keeruline. Majadest, kus Tammsaare Tallinnas pikemalt elas, ongi alles ainult Koidula tänava maja. Kui seegi oleks 1944. aastal tulekahjus hävinenud (kõrvalmaja sai pommitabamuse ja põles maha), oleks  Tammsaare isikumuuseum võib-olla olemata või oleks mõnes „asenduskohas”, millel puudub ehedus ja ainulaadsus.

See, et meil on säilinud kirjaniku mööbel, käsikirjad, isiklikud esemed, raamatukogu ja palju muud, on tegelikult üsna ainulaadne – väga paljudes isikumuuseumides Euroopas on näiteks loodud lihtsalt ajastupärane interjöör, mis sarnaneb sellega, millises kirjanik elas. Isikumuuseumide kogud on üldse omaette nähtus:  kui teiste muuseumide kogude ajaloolisi esemeid saab vajadusel asendada (kui ei ole tegemist erilise haruldusega), siis isikumuuseumides on see võimatu kuskilt ei ole võimalik hankida uusi Tammsaare prille või Vilde sulepead.

Tammsaare koduse ja intiimsema ruumidimensiooni kõrval on aga oluline esile tuua ka teistsuguseid ruumi- ja ajasuhteid. Uue ekspositsiooni puhul loobusime peaaegu täielikult kirjaniku elu kronoloogilisest käsitlusest,  kuigi teemade järgnevuses on mõistagi oma loogika. Püsinäituse lähtepunkt on maastikud ja Tammsaare suhe tema elus olulist rolli mänginud paikadega, millest üks on loomulikult tema sünnikodu ümbrus. Tammsaare suhet ümbritsevaga peegeldavad ka ülejäänud teemad: Tammsaare ja linnad, Tammsaare ja inimesed tema ümber, Tammsaare ja ühiskond, Tammsaare looming. Kui ajaloolises korteris muutub Tammsaare n-ö kirjanikust inimeseks,  siis püsinäitus peaks andma sellele inimesele laiema ajalise ja ruumilise dimensiooni, mingi reaalsema ettekujutuse, millises (mõtte)maailmas ja milliste inimeste keskel kirjanik elas.

Ekspositsiooni üks osa on eraldi ruum näituste jaoks. Üheks isikumuuseumide väljakutseks on kahtlemata see, et inimesed, kes kord juba muuseumis on käinud, sinna jälle tagasi tuleksid. Ka kõige andunum Tammsaare austaja ei käi ju tema korterit ja püsiekspositsiooni lõputult  kaemas, tagasitulekuks peab olema põhjus. Selleks sobib hästi näituse külastamine. Möödunud aastal alustas Tammsaare muuseum näituste sarja, kus käsitletakse Tammsaare kaasaegseid või temaga mingis mõttes seotud kirjandusklassikuid (sest oma muuseum on ju vaid vähestel eesti kirjanikel). Esimesena peatus Tammsaare juures Mati Unt (näitus „Poiss ja liblikas. Mati Unt Tammsaare juures”), selle aasta veebruarist avame näituse August Gailitist. Nii  ei tekita muuseum mitte ainult uusi kirjanike dialooge, vaid tegeleb mõneti ka teadustööga: igal näitusel on uurimuslik lähtealus. Sellised näitused pakuvad võimaluse läheneda kirjanikule ja kirjandusele loovalt ning tõestada, et näitus kirjanduse teemadel ei pea tähendama üksnes raamatutega klaasvitriine. Muidugi, võrreldes kunstnike ja heliloojate isikumuuseumide spetsiifikaga on kirjaniku loomingut pisut keerulisem eksponeerida. 

Kunstnike ja heliloojate loomingut on lihtsam vahetult nähtavaks ja kuuldavaks teha, kirjanduslik tekst on aga paratamatult raskemini kättesaadav. Eriti raske on eesti kirjandust ühes kirjaniku muuseumis seetõttu tutvustada turistidele (liiatigi on muidu üsna palju tõlgitud „Tõde ja õigus” siiani inglise keelde tõlkimata). Sealjuures võib turistide ainus kokkupuude eesti kirjandusega ollagi see, et tullakse vaatama meie kuulsaima kirjaniku muuseumi. Veel üsna  hiljuti oli olukord selles mõttes täbar: 1978. aastal loodud – ja omas ajas väga kaasaegne ja põhjalik ekspositsioon – oli mitmes mõttes aegunud, lisaks vajas maja korralikku remonti. Eks selles peegeldus omal moel ka ühiskondlik suhtumine muuseumisse kui institutsiooni.

Muuseumi tähendus meie kultuuriruumis on ju tõusma hakanud alles viimastel aastatel, kuigi veel praegugi on paljud inimesed veendunud, et muuseumid on igavad, väheolulised ja tolmused  kohad. Tänu Kumu ja paljude teiste jõuliste muuseumide tegevusele on suhtumises siiski tunda muutust. Muuseumi eduka funktsioneerimise üks alus on ju see, et tal on ühiskonnas kõlapinda, et ta eksisteerib n-ö inimeste peas ja on teadvustatud osa meie kultuuriruumist.

Selleks peab muuseum eksisteerima ka väljaspool oma asukohta, tulema oma ruumidest välja ning tegutsema kultuuriruumis teinekord pealtnäha üsna muuseumikaugetes valdkondades. Ning samal ajal loomulikult looma ja hoidma muuseumis traditsioone ja ettevõtmisi, mis on vajalikud ja elujõulised. Tammsaare muuseumis on väikestest ettekandeõhtutest kirjaniku elutoas välja kasvanud näiteks oma sügiskonverentsid. 2007. aastal avaldas Tammsaare  muuseum „Tõe ja õiguse” konverentsi ettekannete kogumiku, mis on esimene muuseumi oma teadusväljaanne. 2008. aastal nägi ilmavalgust kogumik „Teistmoodi Tammsaare”, kuhu on koondatud 2006. aastal välja kuulutatud Tammsaare-teemalised koomiksivõistluse tööd. Koomiksivõistlusega seoses sai aru, kui kinnistunud on inimeste arusaamine nii Tammsaarest kui ka muuseumist (rääkimata koomiksist) ja  kui ootamatu tundus mõte, et Tammsaare võiks olla piisavalt mänguline, et temast teha koomiksit, ning muuseum piisavalt julge, et klassiku nime koomiksiga siduda. Kuigi võistluse algidee oli ülimalt traditsiooniline: kutsusime üles Tammsaaret lugema ja teda ise avastama. Tulemused avardasid kirjaniku loomingu tõlgendusvälja.

Oma tegemistes on kahtlemata kergem nendel isikumuuseumidel, mis on mõne suurema muuseumi osa: näiteks Adamson-Ericu muuseum  kuulub Eesti Kunstimuuseumi alla ning Tammsaare (ja Vilde) muuseum on Tallinna linnamuuseumi filiaalid. Pärast Tammsaare ja Vilde muuseumi ühinemist Tallinna linnamuuseumiga 2005. aastal said mõlemad muuseumid uue hingamise, seda nii materiaalsete võimaluste avardumise kui ka visioonide ning kogemus(t)e näol, kuidas peaks toimima üks kaasaegne muuseum. Kui Tammsaare muuseum uut ekspositsiooni  tegema hakkas, tuli välja, et Euroopas ei ole kuigi palju kirjanike muuseume, mis oleksid n-ö uuenenud ning kust oleks saanud eeskuju võtta. Kafka muuseum Prahas välja arvatud, kuid see avati enam-vähem samaaegselt Tammsaare muuseumi uue väljapanekuga. Seetõttu pole põhjust väga imestada, et isikumuuseume peetakse kohtadeks, kus aeg on seisma jäänud. Sageli jäetakse aga tagaplaanile see, kuidas muuseumid ajaga kaasas käivad. 

Eelkõige peaks muutuma muuseumi kuvand eesti meediaruumis, kus sageli kajastatakse kaasaegsete reaalsete muuseumide asemel just nagu kellegi mälestusi mõnest ammusest muuseumikülastusest. Võiks ju loota, et alanud muuseumiaasta puhul teiseneb see kuvand asjakohasemaks. Millal teie viimati Tammsaare muuseumis käisite?

Konverents „Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa” korraldati koostö
ös kirjanike liiduga  8. XII 2006.