Ma olen nõrk inimene, kärsitu ja alati valmis sukelduma internetiavarustesse, et midagi uut teada saada. Enamasti olen jõudnud halbade harjumuste toel uudisportaalidesse, kust justkui saab uut teada ja justkui mitte. Iga nädal leiab aset mõni (poliit)skandaal, keegi ütles midagi, keegi vabandas, miski on alati kõige häbiväärsem asjaolu terve taasiseseisvumise vältel, ja üldse – mitte keegi ei vastuta, kuigi keegi peab ju vastutama …  

Kord aastas käin ma Teravmägedel (saarestik kaugel Põhja-Jäämeres) välitöödel. Mul on seal püsikatse, käin iga suvi oma taimeruutudel lillekesi kokku lugemas. Elan Tšehhi polaarökoloogia baasis, mis on lähimast asustatud punktist piisavalt nii kaugel, et õhus ei levi mingeid üldkasutatavaid signaale, ei ole wifit ja telefon ei korja ka ühtegi levipulka üles. 

Naasnud pärast sealset nädalat tagasi tsivilisatsiooni, kipun kohe uuesti uudistesse sukelduma. Et mis siis vahepeal põrutavat toimunud on. Ja seni pole veel mitte kunagi midagi toimunud. Justkui oleks alati seesama nädal, kui ma olen end voogudest lahti ühendanud, hapukurgihooaja kulminatsioon. Tagasijõudnuna teistelt uurides siiski selgub, et ei ole. Ikka oli mõni ilge käkk, häbi ja vastutamatus. Nädalalõpu sisepoliitika raadiosaated jõuavad ikkagi vaid murdosa vajalikust maapõhja kiruda, aeg saab kogu aeg liiga vara otsa. 

Kui olla kõrvu- ja silmipidi pidevalt neis uudisvoogudes, siis tekib paratamatult düstoopiline illusioon, et kõik meie vabadused, nii need kõige põhilisemad kui ka „kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?!“ argiheitlustes välja võideldud väikesemad vabadused – et need on pidevalt tule all. Kogu aeg kaotsimineku serval. Mingid jõud on pidevalt valmis neid alla suruma, ära krabama. Ja mitte keegi ei vastuta …