Tuna on mulle erakordselt sümpaatne väljaanne, kus on peetud vajalikuks järjekindlalt teha ajalooteoreetilist ja -filosoofilist valgustustööd. Vastavaaineliste tõlgete ja tutvustuste kõrval on pea igas Tuna numbris ilmunud ka üldhuvitav ajalooaineline essee, autoreiks sellised suurkujud nagu Mart Kivimäe, Jaan Undusk, Ilmar Vene ja Enn Tarvel. Regulaarselt on ajakirjas oma huvivaldkondi tutvustanud orientalistid ja traditsionalistid. Tuna kaastööliste ja teemade ring on märkimisväärselt lai, ulatudes skinhead’ide etnograafilisest vaatlusest lähiajaloo põletavaimate teemadeni. Marek Tamme väitel on Tunas ilmunud uurimustest saanud möödapääsmatu lektüür vastavas valdkonnas.
Mina ei ole kompetentne otsustama ajalooajakirjade sisulise taseme üle. Ma ei arva ka, et kõik istikud, mis kultuuripõllul kunagi ükskõik mis asjaoludel elujõu on saanud, peavad nui neljaks igavesti elama. Kuigi mulle tundub vastupidi, on võimalik, et meil on ajaloopublitsistikat liiga palju ja Tuna on nimetatud valdkonna halvim ja küsitavaim esindaja. Paraku niisugused rehkendused meie kultuuripoliitika taga puuduvad. Mitte keegi kultuuriministeeriumis, kulkas ega viimaste palvel ei ole võrdlevalt ega muidu analüüsinud eesti ajalookultuuri olukorda ega kõrvutanud Tuna ja Ajaloolist Ajakirja Acta Historica Tallinnensias ning Akadeemias jm avaldatuga, leides esimesed ülearused olevat. Ajalooajakirjade hinguselemineku ohu taga on kaudsed põhjused nagu majanduspeetusest tingitud üldine rahanappus ning kulka nõukogu liikmete soov seista kitsal ajal eeskätt oma valdkonna asjade eest. Tuna toetuseta jätmise juures oli otsustajatel küllap kerge südant rahustada, et tegu on ju otsast teadusega, mis on juba kellegi teise asi.
Ajalooajakirjade juhtum on õnnetu juhus, mille puhul on otse raske kedagi süüdistada. Võib kahetseda, et ajaloolase taustaga või ajaloo vastu huvi tundvate inimeste nagu Ilmar Raag ja Kalju Komissarov ning teoreetiliste huvidega Märt Kivise kuulumine kulka nõukokku pole taganud seda, et ajalooajakirjadele oleks leitud parem lahendus kui saatuse hooleks jätmine. Väga näotu on, et keegi meie kultuuripoliitika juhtidest olgu kulkas või ministeeriumis ei pidanud vajalikuks isegi mitte teavitada ajakirjade toimetajaid jt asjaomaseid inimesi ees ootavatest probleemidest, rääkimata võimalike lahenduste pakkumisest. Vahemärkusena – küsimus on mõnesajas tuhandes kroonis, mis võrdub tühise episoodiga äsja linastunud ajaloopropagandistlikust seebisarjast või mõne kultuuriametniku paari kuu palgaga. Väikesegi ettevaatamise ja hoole korral oleks mõnest isamaalisest kirjastamis- või kultuuriprogrammist see raha loomulikult leitud. Näiteks toimisid kultuuriministeeriumi eelarves kuni viimase ajani jõudsalt rahvuskirjanduse toetamise miljonid, millest aegade jooksul, jumal paraku, on rahastatud kordustrükke raamatute puhul, mille osas antikvariaatideski kesine nõudlus. Ettenägelik ja ajalookultuuri tähendust mõistev kultuuripoliitik oleks leidnud väärt traditsiooni edasikestmise tarvis lahenduse.
On ilmne, et küsimus on pigem hooletuses, hoolimatuses ning otsest halba pole soovinud ajalooajakirjadele keegi. Kultuuriministeeriumgi näib Tuna ümber tekkinud olukorra pärast kahetsust tundvat ning soovitab vastuses Sirbile, et „Eesti Arhivaaride Ühing esitaks kultuurkapitali järgmisse taotlusvooru kirjanduse sihtkapitalile uue taotluse, et pika ajalooga ja väga sisukas ajalooajakiri Tuna saaks oma ilmumist ka sel aastal jätkata”. Esiotsa tuleb sellestki lootusest kinni hakata, kuigi sisuliselt kaasneb sellise lahendusega nii või teisiti ebameeldivat. Emb-kumb, kas jäetakse ajalookultuuri saatus ühe sihtkapitali igakuiste otsuste kanda ehk võetakse ajakirjalt igasugune kindlus tuleviku osas, või süveneb veelgi ääretult taunimisväärne tendents, et kultuurkapital on järjest vähem oma otsustes vaba ja järjest sügavamale surutakse igasuguseid ette ära otsustatud püsikulusid.
Tuna mure on tema ebamäärane staatus. Ajakirja on rahastatud arhiivide ja kulka koostöös. On selge, et kulka tänase ülesehituse juures, kus iga valdkonna esindajad peavad kui luik, haug ja vähk oma kunstiala eest seisma, lappides ka üldise kesise kultuuripoliitika ja kultuuriministeeriumi nõrga kultuuri eest seismise tagajärjel tekkinud auke, on püsitoetust vajava valdkondadeülese ajakirja sellise kogu hoolde jätmine rulett. Samas võiks olla arusaadav, et Tunal on ajalooteaduslikule nišile ka väga vajalik kõrgetasemeline üldkultuuriline esseistlik kalle. Nii on mõistetav, et lisaks ajalooinstitutsioonidele teostab väljaannet ka kultuurimaailm. Sellise toetuseotsuse peaks tegema ent ministeerium, mitte iga valdkondliku sendi pärast sundkaitses kulka. Sama kehtib põhimõtteliselt ka kõigi teiste kulkast rahastatavate valdkondadevaheliste jt püsitoetuste kohta.
Tuna juhtumiga ilmnevad meie kultuuripoliitika kitsaskohad. Kõigepealt juba osundatud kultuuriotsuste juhuslikkus ja suvalisus. Keegi ei kaalu ega analüüsi kultuuris toimuvat, et teha kärpeid kaalutletult kokkuhoiu või lisakulutuste vajadusest lähtuvalt. Teine samalaadne halb suundumus on, et kultuuriministrid veeretavad pikaajalist hoolt ja kultuuripoliitilist otsustust nõudvad küsimused üha enesestmõistetavamalt hägusa vastutusega kulka kanda, kust neid on siis ka vastutust hajutades ja poliitiku tasemel lausa mitte võttes kerge maha kanda. Tuleb lauluhuviga minister, surub omad asjad eelarvesse, nagu laulupeoaastal näha saime. Juhtub kunagi ministriks saama rallifänn, toob jälle omad teemad kulka nõukogusse. Vahelduseks tõmmatakse mõned asjad, olgugi pikaajalised ja sisukad, poolkogemata ja kommenteerimata lihtsalt maha. Noh, meil trobikond inimest arutas, ei leidnud toetust, igaühel oli oma asi ja valdkond hingel ja tirida.
Ajalooajakirjade valguses tundub, et kultuurirahastamine vajab reformimist. Süsteem, mis sobib üksiknäituste ja luulekogude teostamiseks, ei ole mõistlik pikaajaliste, konkreetset kultuuripoliitilist hoolt ja vastutust nõudvate projektide puhul. Meie kultuuriministrid on seda loogikat kahjuks järjekindlalt eiranud, vähendades pidevalt kulka iseseisvust ja suunanud ministeeriumi kaalukama eelarve eest seismise asemel üha enam suuri püsikulusid kulka kanda, tuues ministeeriumi inimesi sinna nende kulude eest hea seisma.
Kultuurirahastamise reformi ja tagasikäänet kulka iseseisvuse poole on siiski raske loota, kuna see nõuaks jõulist, mõtlevat ja parteipoliitilistest huvidest üle olevat eestvedajat, keda kultuuriministri toolil sel aastatuhandel pole nähtud. Usaldamatuse õhkkonnas, mida kultuuriminister kesise kultuuri eest seismisega külvanud on, kaasneb igasuguse struktuurimuutusega hirm raha vähendamise pärast ja vajadus oma pisku eest võitlusse minna. Nii jätkub kardetavasti olukord, kus muutusi tehakse pigem välise suva kui pikaajalise sisulise läbimõelduse ajel ning kultuuriotsustajate hetkelistest impulssidest johtuvate kohitsemiste eest pole kaitstud keegi.
