Et Eesti edu on osutunud mõnevõrra virtuaalseks ja sisemised ressursid ammendunud, siis on ootuspärane, et ka uusi väljakutseid aduv peapiiskop manitses oma jõulukuulutuses inimesi väljastpoolt toetuspunkti otsima.
Tõsi, pakutud „väljaspoolsus” ei kehastu labastes rahanumbrites, see ei ole miski muu kui ülitäiuslik personifitseeritud Absoluut – humanistliku egoismi positiivne antipood, mis eeldab hoopis alandlikkust ja leppimist. Tõsi, ajuti kõneldakse ka armastusest, osadusest ja võrdsusest Looja palge ees, aga see on eksitus, mille põhjuseks on romantikute mõjul kujunenud komme tõlgendada pühakirja pateetilise humanismi vaimus. Nagu näiteks on juhtunud kuulsa fraasiga Pauluse läkitusest korintlastele: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?”. Selle tegeliku mõtte toovad järgnevad read: „Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” – „Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks!” Siit selgub karm tõde, et inimese maine kest on laenuks saadud ja tema tarkus on tühine – seega on tõesti põhjust alandlik olla.
Mis ongi mõistlik. Personaalselt omaks võetud ja üldisest otstarbekusest võrsuv alandlikkus on eksistentsiaalse ja ökoloogilise ilmavaate ning loodususundite loomulik osa. Paraku ei lähtu ükski monoteistlik usund, ka kaasaegne tarbimisreligioon, otstarbekusest, vaid võimust, mille annab raha. Ja võimu ideaalne sihtpunkt on inimene kui tühi anum, zombilaadne olend, mille täitmine on mingit laadi transtsendentsi maaletoojate privileeg. Muidugi, inimesed on kavalad, täidetust ehk usku ja veendumusi võib alati asendada: show, rituaalid ja butafooria. Pole erandiks ka kirik ise, mis liibub väljaspoolse superautoriteedi asemel andunult kivikujude, riigivõimu ja tema rahakoti najale, hoolimata sellest, et tolle riigi pühitsetud põhimõtteks on hedonistlik egoism: omaenese maise kesta piirideta, majandusedu vankri ette rakendatud, naudisklemisest enesehävituseni ulatuv ekspluateerimine ehk „Jumala templi rikkumine”. Selle templi huvides tasubki loota, et majanduskriis toob kroonukristlusega tsementeeritud ultraliberalismi mulli puhast õhku „väljastpoolt”.
Aga „väljaspoolsuses” vastupidises, superautoriteeti välistavas tähenduses peitub iva. Autoriteetidest distantseerumine, mõtteline kõrvaltvaade olevale on ülitähtis inimlik mõttetoiming. See on nii tõelise religioossuse kui ka ühiskondliku mõtlemise positiivne lähtepunkt. Erinevus on selles, et puhas religioossus, mida toidab isiklik teadmine olemise kummalisusest ja kosmilisest üksindusest, ja mis hõlmab arukat leplikkust, on täiesti võimalik mõistulugude ja tõlgendajateta, aga inimese kollektiivne eksistents vajab korrastamiseks suuri lugusid ja nende vahendajad.
Paraku hoiavad suured lood kõige kauni kõrval koos ka vaimseid impeeriume, tekitavad pimedaid, suletud kohti. Viimastel kümnenditel oleme kaelani uppunud mitme vana ja uue loo postmodernsesse segasousti, mille sideaineks on ultraliberaalne turufundamentalism. Seegi on suhteliselt hämar ja kitsas koht. See-eest on vahendajate seltskond värvikas: endised nõukogude bürokraadid, miilitsad ja julgeolekueksperdid, täienduseks noorema põlvkonna poliitkarjeristid, üksteist osavalt poriga pildumas ja meisterlikult isamaalis-klerikaalseid loosungeid turumajanduse ja eurosotsialismi mantratega põimimas.
Seda kõike võikski koduselt armsaks poliitkitšiks pidada, kui too seltskond ei kalduks liiga visalt ja maitsetult „väljaspoolsete” superautoriteetide nimel eetilise puhastumise talguid ja inimjahti korraldama. Õnneks on inimesel vähem soliidsete andide kõrval ka intellektuaalset ürginstinkti, mis käsib säilitada vaadet väljastpoolt – seda enam, mida rohkem show-juhte püünele kerkib.
