Kuigi esmapilgul ei pruugi loomaõiguslus kliima soojenemisega haakuda, on need omavahel vägagi tihedalt seotud. Juba 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti, millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes nii põhjalikult ja laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel kohal. Mõni aasta tagasi teatas ÜRO, et maailmal on ainult mõniteist aastat aega reageerida, et ära hoida kliimasoojenemisest tingitud katastroof. ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Samal ajal suureneb aasta-aastalt loomade tapmine järjest halvemates tingimustes. Tänavu tapetakse umbes 80 miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, mis tähendab seda, et sajandi keskpaigaks peaksime olema jõudnud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise madala tasemeni. See plaan on saavutamatu, kui loomatööstus senisel kujul jätkab. Pealegi on loomatööstuse tekitatud kasvuhoonegaaside protsent tõenäoliselt suurem, kui on ÜRO raportis kirjas.*
Katsed loomatööstust reformida
Kuid mida siis teha? Kolme strateegiat, mida pakuvad nii loomaõiguslased kui ka tööstus, on oma esinemistes ja artiklites kritiseerinud Merceri ülikooli professor Vasile Stanescu.
Esimene neist on liikumine kohaliku, humaansema ja loomi vabamalt pidava tööstuse poole ning toetub osaliselt uskumusele, et sellised muudatused mõjuvad ka keskkonnale positiivselt. Stanescu väidab, et nii see siiski ei ole, sest kui eelistada väikeseid kohalikke farme, läheb vabamalt peetavatele loomadele rohkem toitu ja kasutatakse veelgi rohkem maad, ehkki juba praegu on kolmandik maismaast loomatööstuse kasutuses. Teine strateegia loomatööstuse vähendamiseks on nn in vitro liha, mis asendaks tapetud põllumajandusloomadelt saadud liha ja seeläbi vähendaks kliimasoojenemist. Tõenäoliselt see siiski nii ei ole, arvestades energia hulka, mis katseklaasiliha kasvatamiseks läheks, kui jutt on tõepoolest kogu maailma toiduvajadustest. Kolmas strateegia on kõikvõimalike lihaasendajate tootmine sojast, hernevalgust või muust taimsest materjalist, mis võiksid liha turult välja tõrjuda. Stanescu sõnul ei juhtu seda päris kindlasti. Muidugi rõõmustavad need tooted veganite südant ja rikastavad paljude toidulauda, aga peamiselt on tegu siiski veganluse haloefekti ehk nimbusega, mis varjutab teiste toodete küsitavat eetilisust. Turundusuuringud on näidanud, et kui tootja toob turule uue toote, nt Dr Martens hakkas tootma ja müüma veganjalanõusid, siis tõuseb ka tema tavapäraste nahast jalanõude müük. Samal põhjusel müüvad burgeriketid ka salateid, mida müüakse imevähe, aga mis jätavad mulje, et tegemist on rahva tervisega arvestava toidukohaga. Selle teooria kohaselt peaks kasvama ka nt Tere piimatoodete müük, kuna nad on välja töötanud terve sarja vegantooteid. Neid saab, muide, aeg-ajalt loosiga võita, aga loosimises osalemiseks tuleb ühismeedias kinnitada, et ettevõte meeldib.
Mugavaid lahendusi ei ole, võib küll rääkida tapmise vähendamisest või inimeste vabast valikust.
Aga loomade õigused?
Kuid loomi ei vabastata, kui ei leidu neid, kes seda nõuavad. Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida. Kriitilised loomauuringud (critical animal studies) on aga akadeemiline uurimissuund, mis esitab veganlust pooldavaid argumente. Need kaks tõdemust on loomaõiguste aktiviste ja teadlasi üksteisele lähendanud ja mitmed konverentsid ja kokkusaamised on korraldatud nii, et rääkijate ja kuulajate hulgas on nii ühtesid kui teisi.
Teistes valdkondades nii hästi ei lähe. Loomaõiguslus on uus asi – nii maailmavaateliselt, uurimisvaldkonnana, poliitikakujundamises kui ühiskondlikes aruteludes. Kahtlemata leiab loomaõiguslikku mõtet aegade algusest, aga laiemat, kõigile arusaadavat arutelu ju endiselt ei toimu. Ja ehk sellepärast on raske ka koostöö näiteks keskkonnakaitsjate ja loomaõiguslaste vahel, kuigi nii loomaõiguslased, keskkonnakaitsjad kui ka teised mõtlevad inimesed peaksid moodustama ühisrinde, sest muidu nii lühikese aja jooksul vajalikku muudatust ei tule.
Kuna kliimasoojenemise ja loomatööstuse vahel on väga suur seos, siis on ilmselt aeg neist erimeelsustest üle saada. Tõenäoliselt oskavad mõlemad pooled üksteisele nii mõndagi õpetada ja juurde anda. Millegi tõsiselt muutmiseks oleks vaja veel suuremat vastastikust toetamist ja koostööd. Vähemalt kaks nimekat Eesti literaati kirjutasid elevant Medi surma järel (Medi suri Eestis tsirkusetuuri ajal ja see kurb juhtum viis mõne aastaga metsloomade avaliku näitamise keeluni) temast luuletuse. Pole vist mõtet küsida, mis sellest kasu on ja miks nad hoopis meeleavaldusele ei tulnud. Ebamugavasse aktivistirolli ei saagi kõiki oodata, aga saab loota, et kirjutatakse veel ja veel ja ka loetakse kas või kriitilistest loomauuringutest, mõeldakse kaasa sellele, mismoodi loomi koheldakse, ja ka sellele, mis on kliimamuutuste taga. Kunagi soovitas Eesti aktivistidele raamatute lugemist ka üks loomaaiadirektor, nüüd sai see soovitus laiali saadetud.
Selle kohta, et veganlus kui poliitiline liikumine ka erudiitidele arusaamatuks jääb, nimetavad mõned loomaõiguslased vahetevahel Vseviovi sündroomiks (ärgu lugupeetud professor ometi haavugu), pärast seda, kui mõjukas arvamusliider ühes raadiosaates taimetoitluse kui liialduse kohta märkuse tegi. Asi pole mõistagi ühes ütlejas, olgu ta nii mõjukas kui tahes. Märkus jäi meelde, sest liiga tihti ei saada aru, et veganlus ei ole toiduvalik, vaid midagi palju laiemat. Seesama laiem vajab muidugi ise ka kriitlist vaatenurka ja radikaalset muutust, sest praegu on nii loomade kannatuste suurenemise kui kliimamuutuste valguses tegu pigem kõigile meele järgi olla tahtva, kapitalismi mustrisse sobituda sooviva naiivsevõitu kambaga.
Stanescu ei ole ainuke kriitiliste loomauuringute esindaja, kelle arvates läheks loomade eestkostes vaja sotsiaalsest õiglusest lähtuvat suunda, mille eesmärk on solidaarsus loomaõiguste ja teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumiste vahel ja mis töötaks vastu spetsietsismile ja antropotsentrismile.
Ühel konverentsil esitati Sydney ülikooli poliitikateooria õppejõule Dinesh Wadiwelile küsimus „mis teie silmad avas?“, pidades silmas hetke või sündmust, mil kriitiliste loomauuringutega tegeleja aru sai, kui ebaõiglane ja kannatusrohke on mitteinimloomade elu. „Nad ei olegi mul avanenud,“ ütles dr Wadiwel, „ma ootan, et tekiks intellektuaalne liikumine, milles ma saaksin osaleda, võib-olla siis avanevad.“
* Richard Twine, Emissions from Animal Agriculture –16.5% Is the New Minimum Figure. – Sustainability 2021, 13(11), 6276. https://doi.org/10.3390/su13116276
