Mida tähendab vabadus praegusel tervise- ja ähvardava ökokriisi ajastul? Kogu ühiskondlik debatt näib nii või teisiti keerlevat vabaduse mõtestamise ümber. Eraomaniku vabadus toimida oma metsaga oma suva järgi, maskivastase vabadus … (ah, aga mis sest kõigest korrutada!). 30. augusti Postimehes ütleb katoliku piiskop Philippe Jourdan, et oma vabaduse piiramine on eelkõige armastuse tegu. Ja et on olemas ka sotsiaalne armastus. Või kui mitte nii suurt sõna kasutada, siis võib rääkida vähemalt empaatiast. Nii isiklik kui ka sotsiaalne empaatia seisnevad omaenese vabadusekillukeste äraandmises. Igasuguseid vabadusi on meil ju tegelikult palju (kui see ununema kipub, rännatagu maailmas ringi).

Tallinna ülikoolis prantsuse kirjanduse kursust lugedes olen sageli keskendunud eksistentsialismile. Minu põlvkonnale oli Albert Camus’ „Sisyphose müüt“ öökapiraamat. Oma taandamatu mässumeelsuse kreedoga pakkus just Camus nõukogude ajal teatava sisemise vabaduse võimaluse. Seevastu kommunistlike vaadetega intellektuaal Jean-Paul Sartre ei kõnetanud tollast eesti lugejat. Praeguste üliõpilaste puhul on vastupidi: Camus ja tema üksildane eksistentsikuristik (ega isegi mitte mäss) ei huvita eriti kedagi, see-eest Sartre’i „Eksistentsialism on humanism“ leiab positiivset vastukaja ja kohati väga loovaidki tõlgendusi: mitte sõltuda välistest ootustest, valida iseennast, tegutseda vastutustundlikult, heas usus, et minu valik on hea ka teistele, olla igal juhul „angažeeritud“ … uskuda oma võimesse luua muutusi … päästa maailm. Nojah, see kõik pole küll enam päriselt eksistentsialism, aga mis siis sellest? Kui teos sellisel kujul kõnetab, on noore põlvkonnaga vist kõik hästi.