Eesti iseseisvuse taastamise käsitlemisel konkureerib kaks narratiivi. Teleoloogilise mündiga vaate kohaselt on meie vabadus õigluse paratamatu võit. Kodunemas on teinegi vaade, et meie uuendatud rahvuslik iseseisvus on tegelikult suur ime. Viimane lähenemine märgib leppimist ka sellega, et 1991. aasta augustis ei teostunud mingi „ajaloo suur plaan“. Meist sõltumatult avanes hoopis äkki võimalus millekski, mis näis terve mõistuse ja poliitiliste jõudude paigutuse vaatenurgast võimatu. Teiste sõnadega: ei olnud mingit ajaloo ainuõiget kulgemist. 20. augustil Eesti iseseisvuse taastanud ülemnõukogu istungi käsitlemine mingite eestivaenulike (ja oma laste tuleviku suhtes reetlike) poliitikute ja vankumatute õiglusjõudude viimsepäeva lahinguna on kõike muud kui ajalooline vaade neile päevadele.

Seda, et reaalpoliitika vaatenurgast sai 1991. aasta suveks unistuslikuna tunduvast äkki reaalsus, võib iseloomustada imena. Sündmuste käigu serveerimine kes-keda-võtmes ei kõnele uurimuslikust huvist. Hoopis suurema seletusliku jõuga näib olevat nägemus erinevate jõudude ansamblist. Rein Taagepera on kasutanud ka sümfoonia metafoori. Seda ei tule mõista, nagu oleks ajaloo sümfoonia lihtsalt maha mängitud. Teos sündis alles selle esitamisel. 20. augustil sai taas tõeks filosoofide tõdemus, et ajalugu on „see, mida keegi tegelikult (just sellisena) polnud tahtnud ega oodanud“. Sümfoonias kaasa löönud peamised pillirühmad EKP, Eesti Komitee ja Rahvarinne ei esindanud mingeid kindlaid eesmärgistatud jõudusid, vaid olid sama „ajaloolised“, kui 20. augustil teoks saanud ime.

1988. aasta 16. novembril ülemnõukogus vastu võetud „Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest“ oli omas ajas kaalukas poliitilise kommunikatsiooni meistriteos. Hent Kalmo: „On tõsi, et sõna „suveräänsus“ mitmetähenduslikkuse tõttu võisid selle taha liiduvabariikides koonduda väga erinevate vaadetega jõud kohalikust võimuladvikust põhimõttekindlate vabadusvõitlejateni. Asja algatajad või läbiviijad olid peamiselt võimul olevad kommunistid, kes mõistsid „suveräänsuse“ all – üsna tagasihoidlikult – avaramat tegevusvabadust ja suuremat sõltumatust keskvõimu käskudest“.¹

Mitte vähem ei hoolinud see leninlikku ajaloofilosoofiat hinnanud seltskond omaenda tulevikust. Veel 1991. aasta kevadel olid EKP liidrid kindlad, et sel parteil on Eestis tulevikku ja kommunistidel täita ajalooline roll.² EKP lõhenes küll impeeriumi- ja eestimeelseks, ent Vaino Väljase juhitud viimasedki sidusid oma tuleviku kestma jääva NSVLiga. Partei tegevuskava rajanes mõistete „partei“, „iseseisvus“, „Eesti Vabariik“ jne ujuva sisuga kasutamisel. End „iseseisvaks“ parteiks kuulutanud rühmituse liikmed võisid jätkuvalt kuuluda ka NLKPsse, iseseisva EKP liidrid NLKP aparaati jne!

EKP liidrite tulevikukindlus siiski murenes ning 1990. aasta detsembris rõhuti vajadusele kiirustada liidulepingu sõlmimisega. Jaanuaris 1991 tõdeti, et „NSV Liit selle endisel kujul ilmselt püsima ei jää“. 1940. ja 1941. aasta sündmusi lihtsalt „vägivaldsena“ käsitledes välditi sõnu „anneksioon“ ja „okupatsioon“. Eesti tuleviku tagatist (ilma kordagi rahvusvahelise avalikkuse kaasamist mainimata!) näevad EKP liidrid „läbirääkimistes ja kokkulepetes“ NSV Liidu valitsusega. 25. märtsil 1990 vastu võetud EKP programmi kohaselt on läbirääkimiste aluseks „kõigile eestimaalastele võrdsete kodanikuõiguste tagamine“.³

Eesti poliitilise subjektsuse tekitamine toimuvat etapiviisilise kauplemisena. „Vastuvõetavaks variandiks teel omariikluse taastamisele“, nagu seda 1991. aasta kevadtalvel nähakse, võib üleminekuperioodil „olla Eesti riigi eristaatus rahvusvahelise õiguse subjektina ning tähtajalise kahepoolse riigilepingu alusel NSV Liidu või tema õigusjärglasega. Nimetatud staatus tagaks Eestile võimaluse väljuda praegusest majanduslikust ja poliitilisest kriisist, avaks perspektiivi lülituda ühineva Euroopa protsessi, katkestamata seejuures eluliselt vajalikke suhteid teiste praeguste vabariikidega“.

Ideoloogiapõhised arutlused kaalus üles pragmatism. Leedu näitel toonitati, et Moskva on valmis majandusblokaadiks. EKP ideoloogide Rahvarindele „verd nõudva mõttelaadi“ omistamine oli pahatahtlik väljamõeldis, mille eesmärk oli liikumise toetajate hirmutamine. Kaasatust Moskva võimuaparaati pareeritakse/pehmendatakse kinnitusega, et „me ei müü oma riiklusideed maha, kui seisame võimaluse piires hea kogu Nõukogude Liidu poliitilise liberaliseerimise eest“. Kuivõrd oli EKP juhtide võimuses impeeriumis käärivaid protsesse 1991. aastal mõjutada, on küsitav.

1990. aasta kevadel toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel pihustus EKP jälle. Sellest pudenenud Indrek Toome juhitud Vaba Eesti rühmituse vaates Eesti tulevikule jäid EKP positsioonid targu peidetuks. Ülemnõukogus „vabaeestlastest“ jt võimuparteist pudenenutest moodustatud „Sõltumatute demokraatide“ saadikurühma järjepidevus EKP eeskavadega oli ilmne. Maailmavaateliste eelkäijate taktikaga sidus fraktsiooni mõistete „Eesti Vabariik“, „sõltumatus“, „iseseisvus“, „suveräänsus“ jne kasutamise mitmekihiline muster. Sedakaudu jäeti avatuks palju­valentne sobitumine mis tahes tuleviku­stsenaariumisse.

Õigusliku fundamentalismi perspektiiv

Eesti ühe mõjukaima kodanikualgatuse, 1940. aastal annekteeritud Eesti Vabariigi kodanike esindusühenduse Eesti Kongress filosoofia toetus õigluse ja õiguse võidu paratamatuse alusideele ja seda ka rahvusvaheliste suhete kujundamisel (õiguslik fundamentalism). Moraalse ja poliitilise argumendina oli Eesti Kongressil (mille valimist EKP ja ühendus Vaba Eesti boikoteerisid) kaalukas roll Eesti rahvusriikluse taassünni võimalusse usu süstimises. Kongressi kokkuastumisega pidi algama viimsepäeva lahing, mis lõpeb „okupatsiooniorgani“, s.o ülemnõukogu laialiminekuga.

Eesti Kongressi alusidee lihtsuse veetlevuses peitusid aga ka selle peamised probleemid. Rein Taagepera on tõdenud, et kongressil puudus tegevuskava. Nn gorbamaania, aga ka poliitiline pragmatism ei toetanud kongressi alusideed, et rahvusvahelisest õigusest ja mõnede riikide (sh USA) poolt Baltimaade okupeerimise mittetunnustamisest saab Eesti taasiseseisvumise peamine hoob. Restitutsioonikava – Eesti kodakonduseta venelaste hiigelvähemuse vältimatu tekitamine – kohutas rahvusvahelist üldsust sedavõrd, et seda sisuliselt ignoreeriti.

1991. aasta kevadeks olid Eesti Kongressiga seotud illusioonid hajunud. Maailma avalikkus tunnustas partneritena vaid rahvaesindusi, mida tunnustas Kreml. Eesti Kongressi endagi usk oma missiooni murenes iga istungiga.⁴ Mart Laari 1991. aasta alguses Postimehes avaldatud juhtkiri „Uuel aastal uue hooga“ edastas tegelikult Hiiobi sõnumi. Nii ülemnõukogul kui Eesti Kongressil „tuleks tunnistada, et nad on oma ülesande – Eesti viimise iseseisva riigi taastamise teele ja selle teadvustamise nii itta kui läände – edukalt täitnud ning aeg on anda oma volitused uuele kõigi Eesti poliitiliste jõudude osavõtul valitud esinduskogule, mida võiks tinglikult nimetada Taastavaks Koguks“.

Uue esinduskogu ülesannet nähti kahe probleemi lahendamises. Kongressi ja ülemnõukogu nappiva koostöö kõrval tuli tõdeda peamist: õigusliku järjepidevuse kaal on hiiglasliku tuumariigiga võrreldes tühine. Samas tõdeti (valdavalt vaikimisi), et nn tsiviilgarnisoni Eesti riikluse taastamisse kaasamata pole riiklusele tunnustuse saamiseks just palju väljavaateid. Utoopilise, mitmikkodakondsuse võimalust avatuks jätva ning ka venelastelt heauskset NSV Liidu kodakondsusest lahtiütlemist eeldav konstruktsioon oli mõttemänguline asendustegevus.

Liia Hänni: „Läbimurret ei toimu enne, kui on toimunud muutus N Liidu enda õiguslikus seisundis. Eelkõige seondub see kavandatava uue liidu­lepinguga, kuhu ilmselt ühineb 9 Liiduvabariiki pluss keskus. Kuus vabariiki on jäänud seisukohale mitte ühineda liidulepinguga.“⁵ Sama kindlalt spekuleerib Hänni ka N Liidu majanduse allakäigu ärakasutamise võimalusega. „Eestile pakub ka praegune olukord, kus N Liit vajab teiste riikide majandusabi, teatud võimalusi. Kui abi seatakse sõltuvusse näiteks N Liidu ja Balti riikide vahekorrast, siis võib juhtuda, et väline surve N Liidule võimaldab muutusi. Ennustati, et N Liidu toiduvarud ja teraviljaressursid saavad otsa aprilli lõpuks.“

Panustatakse ka Jeltsinile. „Jeltsin on väljendanud selgelt toetust Balti riikide iseseisvumisele. Seda on kinnitanud ka leping, mille Eesti on sõlminud Vene Föderatsiooniga, kus kumbki pool tunnustab teise õigust realiseerida oma riiklik iseseisvus just sellistes vormides, nagu kumbki pool seda taotleb. Kui Jeltsin suudab jääda valimisvõitluses nendele positsioonidele, ja kui Jeltsin valitakse presidendiks, siis on lootust, et meie edasine suhtlus Venemaaga võib jätkuda joonel nagu siiani.“

Jeltsini toetus restitutsiooniprojektile oli välistatud. Pealegi oli Eesti Komitee lepingu Jeltsini Venemaaga raevukalt õigus­tühiseks tunnistanud. Putšikatse läbikukkumise järel vajus EV restitutsioonilise taastamise eelduste haprusele veel kord kinnituse andnud Taastava Kogu kava unustusehõlma.

Impeeriumi demokratiseerimine

1991. aasta kevad ja suvi kinnitasid, et Moskva ja lääne vahel on kujunemas konsensus. Maailma avalikkus ei varjanud, et nende eluline huvi on Nõukogude impeeriumi stabiilsus. Islandi tollase välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni mäletamisel püüti nn Balti küsimusest mööda vaadata isegi veel pärast 20. augustit. Sovetoloogide hulgas üle maailma süvenes aga veendumus, et suurriigi ebastabiilsusest pole pääsu. Kõneaineks oli ka Balti riikide võimalik tulevik.

Kõige tõenäosemaks peeti n-ö visisevat liberaliseerimist ehk järkjärgulist õigusriigiks kujunemist, kuid ei välistatud katastroofi (diktatuuri kehtestamist). Andrus Pargi 1990. aasta lõpul publitseeritud visiooni kohaselt oli NSV Liidu lagunemine möödapääsmatu. Selle käigus kujunevat midagi slaavi riikide konföderatsiooni taolist, millega Balti riike seovad lepingulised suhted. „Konservatiivide“ katsed perestroika’t tagasi pöörata lükkavat impeeriumi lagunemise üksnes 5–10 aastat edasi.⁶ Park nägi võimalust, et Baltimaad on juba kahe kuni nelja aasta pärast loonud omariikluse. Baltimaade „omariikluse“ mõtestus nii Pargi kui ka ülejäänud sotsioloogide töödes välistab restitutsiooni! Endastmõistetavalt käsitlevad nii politoloogid kui ka USA ametiisikud Baltimaade iseseisvumist „setsessiooni“ sõnavara kasutades. Balti rahvaste riikluse kandjatena nähti kogu elanikkonna poolt valitud ülemnõukogusid.

Nn reaalpoliitikas keskenduti aga jõuliselt status quo säilitamisele. USA valitsusnõunik Zbigniew Brzezinski sõnastas oma nägemuse Baltimaade tulevikust 1991. aasta juulis Tallinnas toimunud konverentsil. Brzezinski järgi võis „järgmise sajandi esimesel aastakümnel oodata sidemete edasist laienemist Euroopa ühenduse ja mõnede praeguse Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvate riikide, eriti Balti vabariikide vahel. Balti vabariigid lähenevad mitmel viisil Euroopale. Baltikumi ja ülejäänud Euroopa vahel kujunevad välja mitmekülgsed koostöösidemed. Nii kauget tulevikku on muidugi üpris riskantne ennustada.“⁷ USA presidendi Georg Bushi 1991. aasta augusti algul selge sihiga teostatud NSV Liidu visiit päädis Baltimaade liidreid vapustanud „natsionaliste“ hurjutanud ja separatistidega tõrelnud manitsuskõnega Kiievis. Seejuures vältis Bush avalikel esinemistel ja intervjuudes Baltimaadega seotud probleemide tõstatamist.

Euroopa poliitilised juhid ei välistanud Balti riikide lähenemist Euroopale. Vaikimisi (Rootsi valitsusjuht kinnitas seda Gorbatšovile expressis verbis) eeldati, et Balti riigid järgivad eraldumistaotlustes NSV Liidu seadusi. Seda, et riikluse ülesehitamisse kaasatakse kõik siinsed püsielanikud, peeti endastmõistetavaks. Ja mitte ainult seetõttu, et silme ees olid Jugoslaavia kodusõjad ja venekeelsete eestkostjaks Baltimaadel hiiglaslik tuumariik. Reaalpoliitikud ei suutnud kujutleda stabiilset tulevikku etniliselt lõhestunud riikidele, mille elanikest kolmandik või rohkem jääb pikemaks ajaks asukohamaa kodakondsuseta.

1991. aasta suve üha ilmsemaks saanud valmistumine riigipöördeks (neo­stalinistide retoorikas omandas ka Eestis üha tähtsama koha lubadus Gorbatšov võimult kõrvaldada) mõjus paljudele masendavalt. Ajalehtede kaastööd olid üha sagedamini kantud murest, et „iseseisvusrong võib ära sõita“. Üha usutavam oli, et suurriikide ja Kremli, Gorbatšovi ja Bushi nõuandjate ühisnägemusena Baltimaade tulevikust kujundavad Eesti riikluse realistid, s.o EKP ja selle mantlipärijad kõige tõenäosemana tundunud stsenaariumi järgi: väljapressimise, sundkauplemise ja mitmesuguste lepinguliste vahevormide jadana. Putši läbikukkumine tühistas kõik need eeldused ja sundis tülika „Balti küsimuse“ juurde naasma – ja seda kohati lausa läbi hammaste. Balti riigid seadsid nad valiku ette – omalt poolt olid nad oma iseseisvuse taastamiseks kõik võimaliku ju teinud.

Tollase poliitilise reaalsuse vaatenurgast on absoluutselt sisutu sõnastada Eesti iseseisvuse taastamise küsimus valikuna, millist riiki „keegi 20. augustil olevat tahtnud“. Eesti riikluse tuleviku osas valitses vähemalt 1990. aasta märtsist rahvuslik konsensus: Eesti Vabariik tuleb taastada. Režiimi kokkuvarisemine ja tekkinud võimuvaakum pakkus selle teokstegemiseks äärmiselt vähe tõenäose ja veel 1991. aasta suvel võimatuna tundunud väljavaate. Selles, et ülemnõukogus, kui silmas peetakse eestikeelseid saadikuid, sooviti elada vabal maal, sooviti endale ja oma lastele tulevikku Euroopas, pole kellelgi mõistuspärane kahelda.

Võti on NSV Liidu demokratiseerimine

Rahvarinde poliitilise strateegia alus­talaks oli tõdemus, et Eesti tuleviku võti on NSV Liidu demokratiseerimine. See kujundas ka Eesti riikliku iseseisvuse taastamise strateegia. Retoorikas leidub sel strateegial puutepunkte ka EKP perestroika-meelse tiiva poliitikaga. Kuid kui EKP rajas oma väljavaate suures poliitikas kaasalöömiseks integreerumisele NLKP struktuuridega, siis Rahvarinne keskendus koostööle opositsiooniga, millest kujunes liikumine Demokraatlik Venemaa. Selle üheks eesmärgiks sai aga NLKP lammutamine.

Rahvarindel oli keskne roll ka järjepidevuslik-õigusliku poliitika põhistamises. Just Eesti ajaloolis-õigusliku argumentatsiooni jõud Eesti iseseisvuse taastamiseks motiveeris Eestimaa Rahvarinnet koos teiste Baltimaade rahvaliikumistega nõudma Moskvalt Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist. Rahvusradikaalide kilbile tõstetud Eesti iseseisvuse taastamise õiguslik põhistatus omandas poliitilise kaalu (ka maailma avalikkuse silmis) MRP tühiseks ja kuritegelikuks tunnistamisega NSVLi Rahvasaadikute Kongressi poolt 24. detsembril 1989. aastal. Paraku osutus see ajaloo plaanis Balti rahvaste vabadusvõitluses kaalukaks osutunud murdepunkt ka pöördepunktiks Kremli valmisolekus Baltimaadega kokkuleppele minna. Rahvarinne säilitas kriitilise hoiaku sisenduse puhul, nagu oleks USA poolt Baltimaade okupeerimise mittetunnustamine meie iseseisvuse taastamise eest peetava võitluse peamine jõuõlg.

Rahvarinde poliitika lähtekohaks oli rahvusvahelises kontekstis ka kõigi suurriikide huvidega arvestamine. Balti­kumi iseseisvumise võimalus seostati rahvusvaheliste lepetega, millega suuriigid garanteerivad nii Balti riikide julgeoleku kui ka NSV Liidu huvide kaitstuse Läänemere regioonis. Deklaratsioon, et Eesti ei välista ka võimalust iseseisvuse ühepoolseks väljakuulutamiseks, kui NSV Liiduga läbirääkimistesse astumine ei peaks õnnestuma, teenis Moskva survestamist, kuid oli kavandatud ka praktilise vastusena läbirääkimiste üha enam ilmsesse ummikussejooksmisele.

Prognoos „seni, kuni Kreml suudab veel enda käes hoida reaalseid võimuatribuute, pole tal mingit põhjust isegi ainult deklaratiivselt vastu tulla Balti riikide iseseisvustaotlustele“ osutus paikapidavaks. Kremlit Baltimaadega tõelisi läbirääkimisi pidama motiveeriva jõuõla rolli seati horisontaalsidemete arendamine mureneva impeeriumi keskvõimuga üha enam huvide konflikti sattunud territooriumidega. Savisaare hinnangul võis ainult mõjukate liitlaste leidmine idas anda tõuke progressile „läbirääkimistel Eesti ja NSV Liidu keskvõimude vahel“.⁸

Iseseisvuse taastamise teine proovikivi oli muidugi venekeelse elanikkonna staatus. 1990. aasta märtsis heaks kiidetud Eesti Vabariigi taastamise kurss seda ei reguleerinud. Savisaarel jäi üle konstateerida: 600 000 mitte-eestlast on piisav jõud ja kuni neile pole midagi pakkuda, „ei ole poliitiliselt näha reaalseid võimalusi Eesti iseseisvumiseks. Sellest nõiaringist pääseb välja alles siis, kui õnnestub siinne Vene elanikkond kaasa tõmmata Eesti iseseisvumisprotsessi“.

Moskva lähistel Novo-Ogarjovos 23. aprillil 1991. aastal sõlmitud nn „9 + 1“ lepe andis tugeva tõuke impeeriumi murenemisele. Baltimaade esindajad keeldusid Gorbatšovi pakutud liidu­lepingut üldse arutamast. Kreml vastas pigistavate majanduslike ja poliitiliste meetmete kavandamisega. Poliitiline polarisatsioon suurenes ja võis iga igal hetkel lahvatada. Üheks selle vallandajaks peeti ka üldisemalt 12. juuni presidendi­valimisi Venemaal. Savisaare vaatenurgast oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine praktiline küsimus, seega ka küsimus, milline on Eestile iseseisvumiseks kõige sobivam aeg.

Vastus sellele anti 18. augustil alanud riigipöördega. Kõige mõjusamaks ja Eesti iseseisvuse taastamise seisukohalt kõige kaalukamaks strateegiliseks arvestuseks osutus panustamine impeeriumi demokratiseerimisse. Mitmete asjatundjate hinnangul etendas nn leping Jeltsiniga Eesti iseseisvuse taastamisel kaalukat, kui mitte otsustavat rolli.⁹ Eesti välisminister sai Jeltsini allkirjaga tunnustuse faksiga 21. augustil. Jeltsini kiire seisukohavõtt mõjutas otsustavalt Põhjamaade, Saksamaa, Prantsusmaa jpt Euroopa Liidu riikide seisukohta.

1 Hent Kalmo, Suveräänsusdeklaratsiooni väärtusest. – Delfi 25. XII 2009.

2 Vaino Väljas. Rmt: Eestimaa Kommunistliku Partei XXI kongressi materjalid. 2. osa, 1991, lk 50-51.

3 Vt Eestimaa Kommunistliku Partei programm. Vastu võetud EKP XX kongressil 25. märtsil 1990; EKP XXI kongressi resolutsioon Eesti riiklikust arengust. Rmt: Eestimaa Kommunistliku Partei XXI kongressi materjalid. 1. osa. 26. jaanuar 1991, lk 50-51.

4 Tiit Pruuli, Eesti Kongressi hiilgus ja viletsus. – Postimees 27. V 1991.

5 Liia Hänni, Poliitiline olukord kodumaal. Ettekanne. 6. jaanuar 1991. –Ajakiri 1990, lk 5–11.

6 Andrus Park, From Perestroika to the Cold Civil War: Reflections on Soviet Disintegration Crises. – Proc. Estonian Acad. Sciences. Humanities and Social Sciences 1995, nr 44(3), lk 260–270.

7 Zbigniew Brzezinski, Kõne laulusildade ajal korraldatud Ida-Lääne majandussuhete konverentsil. – Poliitika 1991, nr 1, lk 7–11.

8 Edgar Savisaar, Ettekanne Rahvarinde III kongressile. Raamatus: Eestimaa Rahvarinde III kongress 13.-14. aprill 1991. Materjalide kogumik. Eestimaa Rahvarinne, Tallinn 1991, lk 6–24.

9 Jaakko Kalela, Ring sulgus. – Postimees 14. VIII 2021; Lauri Mälksoo, Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus. Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a –1991. a ja pärast 1991. a. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.