Juhuse tahtel sattus „Vabaduse platsi“ mõtteavalduse kirjapanek päevale, mil tähistasime Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva. Ometi ei suuda mõtted püsida kolme aastakümne tagustel augustipäevadel, vaid liiguvad kaugemale. Maailma tähelepanu keskpunktis on Afganistan.  

Seoses Afganistaniga meenub, kuidas Kabuli kesklinnas suunas USA ohvitser äkitselt kuulipilduja toru meie poole ja käratas: „Kaduge eest, muidu avan tule!“ Või teinekord, teel Bāmyāni, vihises Talibani leekkuul ööpimeduses maasturiaknast mööda mõne sentimeetri kauguselt. Miks? Kas üksnes seepärast, et mind ja mu reisikaaslast võidi pidada vabaduse ja demokraatia maaletoojateks?  

Püüan mõista islamivõitlejate tundeid, nagu ka nende tundeid, kes 1940ndatel ei rõõmustanud Narva jõe tagant saabuvate „vabastajate“ üle. Mõistmaks, kuidas võib ühest normaalsest muslimist saada radikaalne fundamentalist, ei pea olema politoloog. Soovitan lugeda Moshin Hamidi raamatut „Vastutahtsi fundamentalist“, mis ilmus mõne aasta eest Äripäeva kirjastuselt ka eesti keeles.  

Meis – eurooplastes, ameeriklastes, üldse lääne inimestes – on dogmana juurdunud arusaam, et demokraatia on parim valitsemisvorm ning peaks põhimõtteliselt sobima kõigile. Paraku ei saa öeldu teise poolega nõustuda: on rahvaid, kellele lääne demokraatia ei sobi või kes pole selleks veel valmis. Selle lihtsa tõega arvestamata jätmine on tekitanud maailmas tohutul hulgal segadust. Peaaegu kõikjal, kus valge mees on püüdnud tõmmata „õiglasi“ riigipiire ning ellu viia oma ideaalse riigikorra kuvandit, on asi lõppenud relvakonflikti, krahhi või lahendamata vastasseisuga. Näited on „Suur mäng“ ja Briti-Afganistani sõjad, kurdide küsimus, Iisraeli riigi rajamine, Briti India jaotamine Indiaks ning Ida- ja Lääne-Pakistaniks, kohati ajuvabad riigipiirid Aafrikas, tõmblused Vietnamis, Koreas jne. Lõpetagem vabastamine ja ärgem toppigem oma nina igale poole! Vabadust ja demokraatiat ei saa eksportida.