Suvine vabadus on täiesti teistsugune kui talvine. Me vabaneme riietest, kinnastest ja kinnistest kingadest, konventsioonidest ja kohustustest (vähemalt osast), vajadusest vara üles tõusta ja vara magama minna, vajadusest iga päev triigitud-kammitud olla. Suvel võivad isegi küünealused mustad olla – see on pühendunud aiainimese maniküür. 

Suvised kellad käivad aeglasemalt. Suvel on aega, ja siis pärast on veel aega, ning lõpuks on ikka veel aega. Suvi on heledate pilvede ja lõputu silmapiiri vaatamise aeg, mõlemas on palju vabadust, veel enam piiritut igatsust selle järele. Ja muidugi Linnutee ja see, mis sealpool – kes seda muul ajal kui suvel vaataks. Suvi on see aeg, mil öösel üleval ollakse. Üks noorusaja öine suplus Võrumaa järves on tänini meeles: sest läksime paljalt, riieteta, vabalt. Lainetes saab ka iseenda keharaskusest vabaks. 

Suvel saab mõelda maailmaasjadest, ilma et need väga muret teeksid. On vabadus mõelda mõtteid, mis kuhugi ei vii, vabadusest näiteks. Või siis „negatiivsest vabadusest“, millest kavatsesin algul kirjutada. See on huvitav mõiste, mis muidugi ei tähenda vangistust. Niipalju kui on tähendusi vabaduse mõistel endal, on neid ka sellel vabadusel. Aga eks sügisel jõua sellega edasi minna. 

Teine mõte oli kirjutada asjalikult strukturalistliku arhitektuuri vabadusest, aga kes seda praeguse kuumaga viitsiks lugeda! Strukturalistidest arhitektid õpetasid: mida rangem struktuur, seda piiritum on vabadus. Nagu malemängus. Või muusikas, kus range distsipliiniga saavutatud meisterlikkus jõuab relvitukstegeva iluni.  

Suvi on aeg, mis õigustab selliste tekstide kirjutamist nagu see siin. Lühike ja kerge, ei mingit ranget probleemipüstitust, argumenteeritud seisukohti ega sügavat sõnumit. Ainuke mure, et kõigest sellest on ka enne mind väga palju kirjutatud, luuletatud, räägitud, joonistatud ja maalitud. No mis seal ikka. Kirjutasin, sest lubasin. 

Vastutustundetult lubada ja siis ennast vabana tunda ei sobi isegi suure suve ajal.