Samas on ilmselt tänapäeval just galeriinäituse kaudu kõige ohtlikum nendel teemadel kõnelda, sest pisikeste netikommijate pisikeses ühisajus on kunstnik ju nagunii püsti segaseks tembeldatud tegelane või kuidas?
Mul on näituse avamise järel olnud mõned teemat puudutavad vestlused tuttavatega. Arvatakse, et see oli „hull” kontseptsiooninäitus. Ise Tarmo Salini kõrvalt kuulates ei ole mul seda muljet jäänud. Teda huvitab rohkem ikka oma mina taastamine ja kunst on talle kõige lähem vahend, mille kaudu seda teha. Üks arvamus oli siiski väga tabav: Tarmo Salini hästi tundvatele inimestele on asi liiga lihtne ja neile, kes teda ei tunne, liiga keeruline.
Näib, et oled Saliniga neid kahte näituseprojekti ellu viies üsna teadlikult tagaplaanile asunud.
Vaatan asja ise kohati rohkemgi „vaimse tervise töötaja” kui näituse kaaskunstniku seisukohast. Minu meelest on kõige tähtsam just asjaolu, et Tarmo Salin, tulnud endaga toimunuga nüüd teiste ette välja, on asetanud enda ka ise oma haigusest mingile uuele distantsile. Tegelikult distantseerus ta alles praegu haiguse puhkemise perioodist, ajast mõned aastad tagasi. Teatavasti on skisofreenia haigus, mis võib taas puhkeda. Tarmo Salin on läbinud kohanemise faasi, ta suhtub haigusesse kriitiliselt ja sellele saab üles ehitada tervenemise. Kohanemise faas sisaldab esialgu tunnistamist, aga ka mäletamist, rekonstrueerimisvõimet – seejärel ilmselt leppimist, mõistmist, ümberhindamist. Tean, et just seda ongi Tarmo Salin viimase poolteise aasta jooksul näitust ette valmistades teinud. Olen näinud, millise vaevaga on tegelikult kokku saadud need pealtnäha pisikesed jutulõigud raamatutes, mis avavad tema kogemust. Ja maalid on omamoodi justkui lisaillustratsioonid nendele raamatutele, ainueksemplaridele. Nägin, millist pingutust nõudis temalt sündmuste taastamine või mõne lause lihvimine. Sisuliselt tähendas see rasket valikut: mida ma soovin mäletada ja mida ma tahan teistega jagada.
Paljud haiged räägivad, et nende mina ei tundu psühhoosist väljumise järel enam täpselt samana, mis ta oli enne. Maailm ei ole enam samasugune nagu varem. „Mina” ja tema maailm tuleb järele jäänud meelekildudest uuesti kokku panna ja üles ehitada. Tarmo Salin teebki seda praegu. Ja minevikust saab lahti laskma hakata alles siis, kui see saab reaalseks: siis saab seda ümber sõnastada, mõtestada ja aktsepteerida osana endast, maha jätta ning edasi minna.
Niisiis, see kõik oli rohkem kui lihtsalt kaunite kunstide viljelemine Tallinna vanalinna prestiižses galeriis?
Tarmo Salin ütleb, et tema eesmärk on saada tagasi selleks, kes ta oli enne haigestumist. Ta tahab jätkata oma elu sellelt kohalt, kus see „katkes”, ja peab ära tegema suure töö iseenda kallal. Algus oli näitusel „Kohtumine”, mille maalid (kollased kujundid mustal taustal) kajastasid varasemaid nägemistaju häired ehk seda, et psühhoosi tõttu kadus võime tajuda maailma värvilisena. „Skisofreenia” näitusel kajastuvad juba konkreetsed psühhoosiperioodi sündmused: see, mis juhtus, kui ta püüdis psühhootilisena olla ja tegutseda nii-öelda tavamaailmas. Muidugi on teisel inimesel end psühhoosis inimesega peaaegu võimatu samastada. Kui „mina” on purunenud ja killustunud, muutunud ebapüsivaks, ongi tegemist psühhoosiseisundiga. Sümptomina on näha, et inimesel on reaalsuse kogemise ja meelelise tajumise häired. Isiksuse tuum puruneb ja nagu kaob ära, indiviidi meele struktuur laguneb. Lihtsustatult võiks psühhoosiseisundit võrrelda olekuga, mis on arenguliselt normaalne, kui tegemist on alla poole aastase lapsega. Selles vanuses on inimese meelel psühhootiline struktuur, mina kui sellist veel ei ole. Pole tekkinud eraldumist ühest suurest universaalsusest, pole „mina” ja selle vastas „teist”, kõik on lapse jaoks üks. Täiskasvanu sattumine säärasesse eraldumatusesse ei ole muidugi millegagi võrreldav. Pole mitte mingit teadmist kohast või seisundist, kuhu sa kaduma hakkad. See on teadvuse-eelne koht, mida pole mina jaoks lihtsalt olemas. Meil ei ole sellest teadmist ega mälestust, sest mäletada saab ainult „mina”. Ma ei tea, miks tekib vahel psühhoosis ka niisugune asi nagu isiksuse muutumise taju ehk mõte või tunne, et sa oled keegi teine, millest Tarmo Salingi räägib. Aga mulle näib, et inimene peab tundma, et ta on keegi, sest vastasel juhul on ta psühholoogilises surmas. Endaks saamine oligi „Skisofreenia” teema.
