Vana teater on emotsionaalne ja meloodiline. Proovid on ratsionaalsed ja eesmärgipärased, aga laval puudu­tatakse vaataja hingekeeli ja pannakse hullu. Uus teater paneb proovides hullu, on emotsionaalne ja meloodiline, ent laval ratsionaalne ja eesmärgipärane.

Vahel tehakse ka institutsionaal­setes teatrimajades trupile ettepanek, et anname teile aja, ruumi ja inimesed ning laseme hullu panna. Trupile ei seata tingimusi ega eesmärke, käed on vabad, tehke mis tahate. Asutaksegi õhinal tööle – muidugi ainult need, kes tahavad. Proovid on emotsionaalsed, tulvil vaidlusi. Õhtud venivad pikaks, igaüks võtab sõna. Näitlejad käratavad lavastajale, et ära sega – kui meil on proov, siis las ma proovin. Keegi pole kindel, milline lahendus on parim. Veelgi enam, keegi pole selget sihti seadnudki.

Vanas teatris on selline asi luba­matu. Proovis võib proovida ainult seda, mis viib lavastuse eesmärgile lähe­male, otsitakse toimivaid asju. Oi-oi, kui palju on kurdetud, et täna­päeva lavastajad tulevad proovi tüh­jade kätega ega tea ise ka, mida nad tahavad. Vene teatris töötades sai mulle selgeks, et klassikalises teatris on lavastaja see, kes teab. Kui aga julged öelda, et ma ei tea, aga küll ma ära tunnen, siis on su autoriteet kohe põrmu tallatud. Koostöö lõpeb, kuna lolliga pole mõtet proovi teha. Nii nagu vana teatri kuulsates kaklusstseenides hoiavad näitlejad jõudu kokku. Jõudu küll kasutatakse, aga ei kulutata. Nad plahvatavad hiljem, siis kui publik juba saalis.

Uues teatris näeb laval aga pide­valt higiseid ja hingeldavaid kehi. Hingel­damine ei ole hea tava, näitavat nõrkust ja materjalile allajäämist. Järelikult ei ole neil, paganatel, ei materjali ega oskusi sellega tegeleda. Seejuures, kui keegi hakkab rääkima tavast, siis räägib ta kindlasti vanast asjast, sest uuel ei ole veel tavasid. Inimeste harjumused, mida ekslikult kipume tõeks nimetama, moodustavadki kokku tava ja traditsiooni.

Kui ääristada sõnapaar „hullu panema“ jutumärkidega, siis räägib see mõjust, mis jõuab vaatajani. Näib, nagu tegelane oleks vihane, mis sest, et ta ei vehi agressiivselt kätega. Eriti mõjust just siis, kui ta ei vehi kätega. Näivus ongi teatris paganama tähtis. Teatris on näivus tõde. Traditsioonilisele vaatajale uue teatri higi ei näi, vaid on. Viga! Räpane prooviprotsess on lavale toodud. Oma kogemusest nad teavad, et kui kaevata kraavi, siis higi lihtsalt tuleb. Higi ja hingeldamine on tüütud kõrvalnähtused, mida tuleks varjata.

Uues teatris, kus füüsis ja keha on teadvustatud, ei ole higi kaasuv nähtus, seda tekitatakse metoodiliselt, seda tahetakse. Päriselu paralleeli tõmmates mõtleb vaataja, et oot-oot, kas siis tõesti on ükstakama, kas kaevata kraavi, visata sõnnikut või treenida keha jõusaalis, peaasi, et higi jookseks. Milleks? Ma ei saa aru, mida nad teevad, ma ei mõista motiive. Ta teab omast kogemusest, et higi ei saa ju olla ometi peamine sõnum. Igal juhul ei näi see teatrina. Ja siinkohal tegeleb nii uus kui ka vana sama fenomeniga: näivusega.

Kunagi ütlesin ühe uue teatri tegija kohta, et ta pani hullu, tegi midagi, mida ta päris elus ei teeks. Vastu­vaidleja väitis, et nii see küll ei olnud, sotsiaalseid tabusid ei murtud, aga siiruse žestina toimis küll. Tõsi, see ainult näis mulle nii. Kuna näivus ongi teatri tõde, siis võib sama hästi öelda, et ta tegi teatrit ja tegi seda usutavalt, sest ma ei suutnud uskuda, et ta päris elus nii teeks.

Näib, et minu arutluse käigus on mu algne hüpotees muutunud. Peab ütlema hoopis täpsemalt, et vana teatri proovides ollakse mõistlikud, aga laval näib, et pannakse hullu. Uue teatri proovides pannakse hullu ja laval näidakse mõistlikud.

Seega ei ole asi etenduses ega ka vaatajas, sest mõlemal puhul on tegemist näivusega. Uue ja vana teatri erinevus joonistub välja proovides. Iseenesest ei ole mõistlikkus ega ka hullu panemine hea ega halb. Alati sõltub, kuidas paned ja miks paned. Uues teatris on proovid tulised ja emotsionaalsed, kuna seal otsitakse tundmatut, ollakse siiras, seega nõrk, sageli lollakas, hoitakse võimalused viimase hetkeni lahti. Kõik selle nimel, et laval näida tark. Vana aga seevastu teeb kõik selleks, et olla proovis tark ja laval näida loll.