Mitrēvics juhtis nominentide lõpusirgel duelliks kujunenud võistlust põhjusel, et on osanud käsitleda n-ö pehmeid väärtusi veenvalt ja jõuliselt. Ta allutab oma sõnumile nii tehnoloogia vastupanu, trash-foto esteetika kui maailmakodaniku positsiooni. Miks Mitrēvics on miniatuursete formaatide mees, ta lõikab fotodest välja kujutisi ja seab neist kokku võluvaid jutustusi, rahuldub videokaamera etteantud mälumahuga ning ehitab sellele üles võluva üldistusjõuga kontseptuaalse video. Miks Mitrēvics kirjutab kaunist päevikuteksti, kasutab rämpsfotot autobiograafilise narratiivi teenistuses, rakendab oma jutustuse huvides disaini, leidobjekte, tühja-tähja, tehes seda aga sellise enesekindlusega, nagu oleks ta eluaeg teinud näitusi Art Space’i laadis New Yorgi näitusekeskkonnas. Sealjuures on ta võluvalt melanhoolne, elutark ja elegantne. Seda on palju, sest sellised asjad satuvad ühte paketti üsna harva. Oluline on muidugi ka see, et Kumu üsna traditsioonilises muuseumikeskkonnas pääseb seda tüüpi jutustus väga hästi mõjule.
Mitrēvicsi kõige tõsisemaks konkurendiks võib pidada Rootsi kandidaati Alexander Vaindorfi, kes on sündinud Odessas, on Rootsi kodakondne, kunsti õppis aga New Yorgis. Vaindorfi kolmeosalist videot „Detour. One Particular Sunday” („Üks eriline pühapäev”), kus kujutatud ukraina võõrtööliste pühapäevast seltsielu ühes Rooma pargis, peeti selle suve „Manifesta” üheks peastaariks. Töö on saanud ka radikaalsete sotsiaalselt mõtlevate kunstiteoreetikute nagu Boris Budeni käsitluse osaliseks, Kumus jäi, tuleb tunnistada, Vaindorfile ilmselgelt kitsaks ja räme Rooma tegelikkus mõjub siin ehk liiga kokkusurutult.
Eestit-Leedut võiks selles omamoodi kunstiauhinna maavõistluses hinnata enam-vähem võrdsetena: nii Kristina Inčiūraitė kui Taavi Piibemann on head, olemata samas liiga head. Kuuldavasti žüriile nad siiski imponeerivad. Venemaa valik panustas soliidsusele: Igor Makarevitš ja Jelena Jelagina kuuluvad 1960ndate vene undeground’i ringi, 1970ndatel liitusid nad Moskva kontseptualistidega ja 1990ndatel sai neist Arte Povera vaimus tegutsev installaatorite grupp, nad olid möödunud aastal muuhulgas Gazprom Germania stipendiaadid. Nende projekt käsitleb nn vene ideed mingis sentimentaalselt metafüüsilises kontekstis, kus domineerib (vähemalt näituse algusnädalatel) värske leivalõhn. Leivapätse täis kuhjatud barokne kapp on raskemeelselt romantiline ja kuigi eriti kõva sõnumiga välja ei tulda, saab külastajale selgeks, kui armas on mõelda vene ideest. Kes veel Dostojevskit mäletab, seostab seda kontsepti pigem hüsteeriliste vaidlustega ja müstiliselt pimeda isamaa-armastusega. XXI sajandil hõõgub tuli tuha all, soojendab, kuid põletama vist ei hakka?
Lõpuks küsimuse juurde, mis huvitab paljusid radikaale ja millest tavaliselt räägitakse seoses pankade kunstipreemiatega. Kas pankadel on asja sotsiaalsesse kunstiruumi, mis on ennast alati vabaks pidanud? Vastuse võimalusi on loomulikult mitu. Ennekõike tuleks aga selget vahet teha professionaalse artworld’i käitumismudelite ja off-space-radikalismi vahel. Kui puudub ambitsioon globaalses kunstiilmas kaasa rääkida, on loomulikult lihtne valida kapitalivihkaja probleemitu positsioon ja panka kui sellist rünnata. See on täiesti arvestatav, aga mitte ainuvõimalik strateegia. Olemas on aga ka teistsuguseid positsioone, kunstimaailmas moodustavad need jõulise enamuse, mainstream’i, kui soovite. Eesti kunstiavalikkus on Swedbanki auhinnanäitusega igal juhul võitnud ühe tipptasemel kaasaegse kunsti väljapaneku ja säilitanud kunstipreemia näol Swedbanki rolli aktiivse agendina ka kohalikul kunstiväljal. Parem oleks õppida seda positiivset koostööd hindama ja miks mitte meie kunsti arengu nimel paremini ära kasutama. Vastupidised tendentsid on aga maailmas pead tõstmas: pangad kipuvad kaasaegse kunsti toetamisest-ülalpidamisest pigem loobuma. Deutsche Bank, näiteks, on juba ellu viinud oma ähvarduse lakata finantseerimast radikaalse kunsti brändiga sageli silma paistnud Saksa paviljoni Veneetsias.