Linnakultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“ 5. – 7. VIII.
„Station Narva“ on nelja aasta jooksul järjepanu vahetanud oma asukohta. Esimesel aastal hõivati Kreenholm, teisel Vaba Lava ning möödunud suvel Narva jõeäärne ala, millest tõotab lähitulevikus saada linna peatänav, kui sinna loovus ja noorus lõpuks peale lastakse. Nüüd aga rullis festival end lahti Narva muuseumi territooriumil. Asukoht maagilise keskaegse Hermani kindluse ja hoogsalt voolava jõe ääres, mille taga kumamas suure tumeda varjuna mõõtmatu Venemaa, on juba omaette nauditav väärtus. Lisaks kvaliteetne programm ja muusikasõprade siiras rõõm. Sellist pidulusti pole XIV sajandi algul rajatud Narva kindluses nähtud ilmselt 1700. aasta hilissügisest saadik, kui Rootsi kuningas Karl XII siia appi tõttas, et linna piiranud Vene väed minema peksta ja Liivimaal „vana head“ Rootsi aega kümne aasta võrra pikendada.
„Station Narva“ toimus mitmes mõttes piiri peal. Esiteks poliitilis-geograafiline, nn tsivilisatsioonide piir, teiseks meditsiiniline (loe: poliitiline) olukord. Tuleb tunnustada korraldajaid, et nad piirangutest hoolimata ei andnud alla ja otsustasid festivali ellu viia. Kel vaktsiinipassi polnud, see sai teha tasuta kiirtesti. Kohal oli ka Narva haigla vaktsiinibuss, kus kõik soovijad said enne pidu kindluse mõttes sutsaka ära teha. Omamoodi veider on see, kuidas töötas sõel: sisse sai kas vaktsiinipassiga või negatiivse testitulemusega. Kuigi me teame, et vaktsiin ei kaitse meid haiguse ega selle levitamise eest, vaid aitab seda kergemalt läbi põdeda. Seega tekib küsimus, miks ei kontrollita vaktsineeritud inimesi. Valitsuse läbimõtlemata otsused tekitavad paratamatult kahtlusi ja tunnet, et oled juhitud loll.
Festivali programmis andsid kohalike esinejate kõrval tooni kaks peamist jõudu: Briti saarte elektroonika ja Venemaa uus tuus muusika. Kui Briti saared on tuntud innovatsiooni ja mõjukuse poolest alates 1960ndatest, siis Venemaal on asi huvitavaks läinud just viimase kümne aasta jooksul. Sealt tuleb uusi köitvaid bände ja muusikat, nii et niidab. Võiks kohe vastu küsida: kust ei tuleks? Aga igalt poolt ikka ei tule, vähemalt mitte sellise purakaga. Isegi Eurovisioonile on venelastel julgust saata feministlik versioon Tommy Cashist. Jah, täpipealt, erinevalt meist, „Eesti laulu“ fännidest, kes me loodame visa järjekindlusega, et suudame Filipp Kirkorovi vaimust kantud atleetvokalistidega maailma põlvili suruda. Kui kuskil peaks meditsiin sekkuma, siis just siin.
Narva kindluses oli üles seatud neli lava: põhjaõu ehk pealava, sisehoov, dormitoorium ning salapärane refektoorium, kus gurmeekontsertidega esinesid reedel Sven Grünberg ja Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel ning laupäeval Kristjan Randalu. Öiste järelpidude päralt oli jõeäärne Ro Ro klubi, kus sai laupäeva hommikul kell kolm ka kontsert antud, kui Saint Cheatersburgi ridades lavale astusin. Ideed kitarri-techno’st olen kandnud kaua, nüüd olime selle kuuldavaks tegemisele lähemal kui eales varem. Positiivse emotsiooni kontserdist ei loonud aga vaimne rahulolu oma idee võimalikust teostamisest, vaid vana hea kella-kolme-rahvas, alkoholiaurudest ja festivalimelust ulakaks pidutsenud seltskond, kes on valmis esinejale palju rõõmu vastu kinkima, kui natukegi pingutada ja anda tükike endast, et pidu võiks kauem kesta.
Narva jõud ja palsam hingele
Laupäevane hingepalsam oli rinnast hellaks võttev Holy Motorsi americano-maitseline kitarrisupp. Bänd oleks justkui saanud uue hingamise: algliikmete Lauri Rausi ja Eliann Tulve-Ojaveega on liitunud Ivar Mägi, Villem Sarapuu ja Sven Liba. Sujuv kokkumäng kinnitas omavahelist keemilist elektrit.
Poolkogemata dormitooriumi sattudes avastasin end rahvast pungil saalist, kus publik nautis mulle seni tundmatut bändi. Kohe sain aga teada, et tegu on YEga, kohaliku Narva pundiga, ühega läbi aegade kolmest kohalikust bändist, kes kõik olid esindatud ka festivali programmis. Lisaks YE-le on vana tegija AveNue kõrvale tekkinud ka teine, Pale Allison. YE poisid kurtsid lava taga, et kõik bändi liikmed peale ühe on Tallinna kolinud ja käivad Narvas vaid proovides, ning leidsid, et ka viimane kutt peaks kiiremas korras pealinna kolima. Kui YE ja Pale Allison sobisid programmi särtsaka joonega, siis AveNue kontsert mõjus laupäeva õhtul pealaval üpris raske suutäiena. Veerandsada aastat kaasahaaravat folkrock’i viljelevat kooslust pureb sama häda, mille käes on vaevelnud suur osa vene muusikast – igavesti tüütu estraadi paatos, millesse on segatud liiga palju isamaalist sentimenti ja emast lahtioleku hirmust kantud teatraalset rõõmu. Sentimentaalsust kui enesehaletsuse nooremat õde on kunstis ehk raskemgi taluda kui moraliseerimist, teatraalsus kontserdilaval on aga sama haarav nagu poliitiku jutt kohaliku omavalitsuse tulumaksubaasist.
Teisest küljest on mõistetav korraldajate soov mitte pakkuda pelgalt eksootilist kultuurielamust Kalamaja hipsteritele, vaid kaasata võimalikult palju kohalikke jõude ja anda neile võimalus end kuuldavaks teha. See on pidu Narva elanikele ja korraldajate üks missioon on tõsta nende eneseteadvust – et vahi värki, Roni Size meie linnas, peab ikka lahe koht olema, kus elada!
Meeli köitis ka soome poppar New Ro, lavaliselt atraktiivse olemise ja tugeva häälega laulja, kellesarnaseid maailma mastaabis leidub siiski küllalt palju ja kelle muusikat võiks iseloomustada kui maneerlikku Skandinaavia r’n’b-poppi, mis viimasel kümnendil on Balti riikideski tüütuseni hoogu kogunud. Siiski kandis New Ro oma etteaste välja veidi värskema saundipangaga ja pingestatud piiripealse keel-põses-attitude’iga.
Oluliselt jõulisema süntesaatoriheli ja rütmitekstuuriga duo Aigel ei lasknud end ignoreerida. Skandinaavialiku hõõrutamise asemel käratas siin ulakas slaavi-tatari temperament. Venemaa vokaalelektroonika duo moodustavad tatarlannast laulja-laulukirjutaja Aigel Gaisina ja Peterburi produtsent Ilja Baramia. Tundub, et tunded ja kogemused muusika taga on ehtsad – biitidesse pikitud isiklik ja poliitiline verbaalne sõnum kanti välja jõuliselt ja samas sundimatult.
Peaesinejad meilt ja mujalt
Festivali peaesinejad olid Briti artistid – reedel A Guy Called Gerald ja laupäeval Roni Size. A Guy Called Geraldi (kodanikunimega Gerald Rydel Simpson) etteaste oli väga, väga vali. Ja kuigi nii vali heli tekitab tavaliselt probleeme, hoidis siin tõeline helimaag selle puhta ja sillerdavana. Sellise kaliibriga artistil on raske millegagi üllatada, kuid elupõlise futuristina tuntud Gerald suutis seda siiski teha oma vaba kompromissitusega: muusika ei jäänud lihtsalt intellektuaalseks tembutamiseks, vaid oli siiras ja läks otse kerre.
Roni Size mängis aga hitte üksteise otsa – populistlik ilming, mille kallal võiks ka nokkimata jätta, kuid truehead-fännina oleks tahtnud vägagi paksude värvide ja kohati juba EDMilike elementide asemel rohkem kuulda vana head „New Formsi“ (1997) tämbrit, millega Size kuulus on. EDM (elektrooniline tantsumuusika ajudeta massidele) on üks kõige hingetumaid nähtusi muusikas ja nutikas oleks sellest võimalikult suure kaarega mööda käia.
Ka Vaiko Eplik esitas häbenemata oma vanu hitte juba reedel põhjaõue laval, sekka kostis nii „Venus“ kui ka „Maiu on Piimaauto“. Paekivimüürile nõjatunud välismaa ajakirjanikud, kes ei teadnud midagi Vaikost ega tema hittidest, pomisesid vaid habemesse, et vot see on songwriting’u maailmaklass, ja imestasid, miks mees ei ole oma oskustega juba üleilmne superstaar.
Lõpetuseks jääb tänada festivali meeskonda suurepärase korralduse eest. Erakordne on teie julgus kutsuda siia esinema maailmamuusikasse olulise jälje jätnud tegijaid! Ja tuleb nentida, et „Station Narva“ on festival, mis leiab kahjuks aset liiga harva.