9. jaanuarist alates näeb arhitektuurimuuseumi galeriil näitust Voldemar Herkeli loomingust (koostaja ja kataloogi autor Karin Hallas-Murula). Vähe on arhitekte, kelle loomingust annab teha sedavõrd panoraamse ülevaate üle poole sajandi kestnud loometööst, mis algas 1953. aastal ja kestab tänini (viimased projektid on valminud XXI sajandi alguses). Näitust kaunistavad märkehitisteks jäänud teada-tuntud Tööstusprojekti hoone, Kadrioru kohvik, Tartu Kaunase restoran, Tallinna reisisadama ootepaviljon ja Merepiiga omaaegsed fotod (Rein Vainküla), lisaks palju elamuid, teostamata konkursiprojekte. Küllap on paljudele üllatuseks Herkeli Ehituskomiteejärgne ning 1990.–2000. aastate looming, mis arhitektuuriajakirjade vaatevälja üldse pole ulatunud – jah, see on etteheide neile, kes meie arhitektuuriajakirjades hoiavad jooksvalt esil vaid üsna kitsast arhitektide ringi.
Voldemar Herkel alustas Tööstusprojektis, kus tema tööks sai arhitektide sõna maksmapanemine valdkonnas, kus domineerisid insenerid. Juba 1950. aastate teisel poolel pöörasid arhitektid oma silmad läände. Kogu Nõukogude Liidus hüljati vaata et päevapealt stalinistlik vormikeel ning hakati otsima modernset alternatiivi. Vastandina välismaalaste ja noorema põlvkonna stampettekujutusele Nõukogude Liidu totaalsest suletusest hakati siin juba 1950. aastate lõpul lugema välismaa arhitektuuriajakirju ja -raamatuid ning ka reisima. Herkeli esimene välisreis viis ta 1963. aastal Poola ja Tšehhi, kuid määravaks sai Soome ehitiste nägemine 1964. aastal, kui seal käis 30-liikmeline Eesti arhitektide grupp (ja see ei jäänud viimaseks sõiduks). Täpsuse huvides tuleb lisada, et Soome mõjud ilmusid Herkeli arhitektuuri juba enne Soome reisi.
Soome elamuarhitektuuri „laboratooriumi” Tapiola eeskujul said Eesti individuaalelamud kiiresti uue näo. 1960. aastate moodsa väikeelamu või suvila kindlaks tunnuseks said paksud horisontaalsed katusekarniisid, fassaad ehitati üles asümmeetriale ning naturaalsete materjalide, looduskivi, puidu ja klaasi kontrastile. Voldemar Herkel on projekteerinud väga palju eramaju ning suvilaid, koguni Brežnevi pojale endale. See arhitekti enamasti õhtune tegevus oli tasakaaluks päevatööle suurtes projekteerimisinstituutides, kus põhiline tüüparhitektuur. Eramute, suvilate-saunade ja kooperatiivelamute individuaalprojekteerimine säilitas sideme arhitekti ja tellija vahel, mida polnud nõukogude tüüptoodangus ja mida taas pole tänastes turule toodetud arendusprojektides.
Aastatel 1961–1965 töötas Herkel projektiinstituudis Tsentrosojuzprojekt, kus kavandati kooperatiivkauplusi ja kaubanduskeskusi, sööklaid ja restorane maa-asulatesse üle Eesti. Sel ajal valmisid Tartu Kaunase ja Tallinna Kadrioru kohviku projekt, hooned ise küll hiljem, 1969. ja 1972. aastal. 1965. aastal ehitati Herkeli projekti järgi mälestusväärne ja silmapaistvalt moodne Mies van der Rohe laadis Tallinna reisisadama ootepaviljon, kuhu Herkel projekteeris Soomest ihaldusväärsena meelde sööbinud elemendi – aatriumi, mida ei andnud teha Eesti eramutesse, sest nende maht oli väga väike (üksikuid katseid siiski oli).
Uue suuna tõi Herkeli loomingusse kohvik Merepiiga valmimine 1967. aastal (hävis 1992). Merepiiga pälvis 1967. aasta parima ehitise tiitli, jagades seda Valve Pormeistri Kurtna linnuvabriku keskuse hoonega. Taluehitiste rahvapärase arhailisuse sidumine julgetesse kontrastidesse 1960. aastate moevõtetega jäi Herkelile hiljemgi omaseks, mida näeme tema 1980. aastate romantilistes suvilates ja 1990. aastate moodsates taluehitistes. Maaehitised on olnud Herkelile alati lähedased, neis on ta üritanud tuletada moodsat elustiili vanast rehielamust, kus ühe katuse alla koondati mitme põlvkonna pered, elu- ning töö- ja majandusruumid.
Aastatel 1965–1988 oli Voldemar Herkel Ehituskomitee aseesimees, olles 23 aastat arhitektuuri suunaja Eestis – meie nõukogudeaegne riigiarhitekt. Samal ajal jätkas ta ka projekteerimist niivõrd kui see võimalik oli. Ametist vabanenud, jätkas ta tegevarhitektina, osales aktiivselt 1990. aastate konkurssidel ega jäänud kõrvale ka suurematest arendusprojektidest Maarjamäel ning Tiskres.
Herkeli põlvkonna arhitektid töötasid parimas usus, et nad saavad lahendada tõelisi sotsiaalseid probleeme ja on ühiskonnale kasulikud. See periood jättis meile monotoonse masselamuehituse kõrval palju heatasemelist unikaalarhitektuuri. Me pole osanud seda hinnata. Herkeli ehitistest on enamik kadunud või rikutud – Merepiiga, reisisadama paviljon, Tartu Kaunas, Tööstusprojekti hoone, Lembitu hoonele on ette ehitatud De la Gardie’ maja, Iru silla juures seisavad stiilse 1960. aastate metsamajandi 2007. aastal põlenud sauna varemed. Läinud suvel läks kopa alla Kadrioru kohvik ja kunstiinstituudi hoone on arhitektide kooli enda poolt lammutamisele määratud.
Võiks arvata, et loomingu karm saatus on teinud Herkeli kurvameelseks ja masendunuks. Kuid tema projekte vaadates avastame neis naerusuiseid päikesi – valguse kavandamine on olnud arhitektile sama oluline nagu hoone ülesehituse struktuurne selgus ja ratsionaalne põhjendatus. Ei leiaks me läbini tõsimeelse arhitekti joonistelt selliseid nägudega päikesi, mõnelt projektilt kohe mitu! Herkeli ellusuhtumises on tänini positiivsust, mis on omane loovatele, oma tööd tõsiselt armastavatele inimestele.
