Kõnealuse raamatu autorid Ken Kalling ja Erki Tammiksaar on valinud teistsuguse tee. Nende kirjutatud Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu vastab igati teaduslikkuse nõuetele, kuid on sellele vaatamata huvitav ja loetav. Raamat on igati tasakaalukas, kokku pole hoitud ka kriitiliste sõnade pealt ning tänu sellele ei ole tegemist „tüüpilise” juubeliväljaandega. Monograafia baseerub Eesti arhiivide ulatuslikel arhiivimaterjalidel (kahjuks mitte Moskva omadel) ning vastava kirjanduse, kaasa arvatud memuaaride põhjalikul tundmisel. Oma 222 leheküljega ei ole raamat siiski liialt laiaulatuslik või tüütavalt pikk. Selle tööga on autorid kindlustanud oma positsiooni juhtivate teadusajaloolastena Eestis.
Teksti olulisima osa moodustavad iseenesestki mõista akadeemia algusaastad. Nii akadeemia loomine Pätsi režiimi ajal 1938. aastal kui ka nõukogude akadeemia avamine 1946. aastal on paigutatud läbimõeldult ajaloolisse konteksti. Tänu põhjalikule uurimistööle saab lugeja teada palju uut akadeemia ajaloost, selle sovetiseerimisest, nn puhastamistest või ka teaduspoliitikast. Lähiaega puudutav tekstiosa ei ole enam nii tiheda koega ja raamat lõpeb aastaga 1997. Kaheksakümnendatel aastatel alanud muutusi ei ole piisavalt analüüsitud ja interpreteeritud. Autorite toimimisviis on siiski mõistetav: enamik tollal tegutsenud teadlastest ja poliitikutest on veel elus ja tihtilugu ka töiselt tegusad. Siinkohal oleks retsensent lootnud veidi enam kriitikat näha. Autorid esitavad veenvalt, et akadeemia nagu ka kogu Nõukogude Liidu teadus valis ekstensiivse arengu tee – kvaliteedi asemel kvantiteet. See sai võimalikuks vaid tänu Moskvast tulnud ulatuslikule finantseerimisele. Asjaolus, et pärast 1991. aastat pidi üles puhutud akadeemia koos oma arvukate institutsioonidega kahanema ja see tuli ümber struktureerida ning instituudid liita ülikoolidega, ei kahtle tõenäoliselt keegi. Samuti on selge, et nüüd pidi hakkama Eesti teaduses ja akadeemias domineerima kvaliteet kvantiteedi asemel. Retsensent oleks siiski oodanud kriitilist kommentaari teaduse kroonilise alafinantseerimise kohta, mida senini on teinud kõik Eesti Vabariigi valitsused.
Eesti teadusajaloost huvitunud lugejale on selle raamatu näol tegemist kindlasti suure võiduga, seda eriti akadeemia algusaastaid käsitleva osa puhul. Selgelt on välja toodud, kuidas kolmekümnendatel aastatel rahvusteadused domineerisid ning kuidas 1946. aastal eesti teadlased küll üritasid neile olulist rolli anda, kuid lõpuks said juhtiva osa siiski loodusteadused nagu terves Nõukogude Liidus. Lugeja saab teada paljudest taustalugudest ja seostest, mis olid varem teadmata. Targalt valitud tsitaadid rikastavad teksti. Üldine mulje on üdini positiivne ning seetõttu soovitan seda raamatut kõigile huvitatutele. Kahjuks ei saa raamatut osta tavalisest raamatupoest. Mulle on arusaamatu, miks on maksumaksja rahaga valmis tehtud väärtuslik raamat, mida seesama maksumaksja saab vaid raamatukogus lugemas käia.
Siinkohal tahaks teha veel kaks kriitilist märkust. Akadeemia nõukogude perioodi paremaks mõistmiseks oleks abiks süvenemine nõukogude teadusajalugu vahendavasse rahvusvahelisse teaduskirjandusse. Lisaks tuleks nõukogude akadeemia rajamist vaadelda ka nõukogude rahvuspoliitika kontekstis, mille formuleeris Stalin ning mis jäi põhijoontes kehtima kuni 1991. aastani. Igal liiduvabariigil pidi olema täielikult välja arendatud kultuuri- ja vaimuelu. Sinna hulka kuulusid ooperimajad, teatrid, emakeelsed ülikoolid, emakeelne kirjandus ja kindlasti ka oma teaduste akadeemia. Teisiti pole oma akadeemia olemasolu luksus kõige väiksemas liiduvabariigis mõistetav.
