Poliitiline vabadus käib koos kunstivabadusega. Sellega liitub arvamus, et palju vabadust – hea, vähe – halb. Ja kui poliitilist ja ühiskondlikku vabadust on palju, saavad kõik oma arvamuse kuuldavale tuua, kunstnik ei ole erand. Meenub episood 1987. aastast Siim-Tanel Annuse performance’ilt, mille katkestasid miilits ja tuletõrje. Autoril ei olnud poliitilisi taotlusi – need olid hingestatud aiarituaalid, pooleldi religioossed ja šamanistlikud. Siiski seostatakse selle sündmusega võimu ja kunsti selget põrkumist. 

Väljaspool tavapäraseid kunstiruume esitatav kunst on justkui eelduste kohaselt norme ja reegleid rikkuv, vabadusi kompav, olgu eraaias või linnatänaval. Üheksakümnendatest oli normivastasus ja vabadus linnatänava kunstisündmustel pigem oodatud. Tallinnas olnuks kõik magegi, kuid Kuressaares, Rakveres, Paides ja Pärnus valdavalt Tallinnast saabunud kunstnike puhul selge osutus purustatud piiridele ja kunstile võidetud vabadusele.  

Kuigi linnaruumi tagasivõitmine on näidetes nagu „Tour d’ÖÖ“ või Autovabaduse puiestee sillutamas teed jalgratturile ja jalakäijale kuuluvale linnaruumile ning päädib ehk autode vähenemise ja rendiliikluskultuuri süvenemisega, ei usu ma selle täielikku teostumist meie vihmasel ja külmal laiuskraadil. Poliitilis-kunstiliste vabaduspiiride kompamisel tuleb au anda 2010. aasta „Ühtse Eesti suurkogu“ projektile, kui NO99 võttis ette 44 päeva kestnud poliitilise teatri projekti, mis peegeldas retoorikas ja programmis parteide taunitavaid jooni. Sel viisil on kunst ja mänguline tegevus nakatanud kõik Eesti ühiskonna kihistused privaatsfäärist kõrge profiiliga pseudopoliitilise avalikkuseni. Hoolimata pahameelest ja hämmingust, mida kunsti mängulisus ühiskonnas ajuti põhjustab, on see eluterve ja mitmekesise mõttemenüü tagatiseks.