1. augustil möödus 180 aastat eesti esimese feministi Lilli Suburgi sünnist. Seda tähistati, küll tagasihoidlikult, Pärnu Vallikääru pärnapuu istutamisega. Lilli Suburg oli kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog, kelle unistuseks oli rajada kool eesti tütarlastele. 1882. aastal asutaski ta Pärnusse eesti tüdrukutele mõeldud eraalgkooli, hiljem kolis kool Viljandisse. 1887. aastal täitus teinegi Suburgi unistus, tema käe all alustas ilmumist eesti esimene naisteajakiri Linda.
Lilli Suburgi ajastust saadik on naised väga palju vaeva näinud selle nimel, et maailm muutuks, ja muutunud ta ongi. Eriti suured, justkui kiirendis, on toimunud muudatused naiste õiguste ja nende tajumise osas viimastel aastakümnetel. Tähistame 20. augustil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva ning kui heita pilk taassünniaastasse, siis vanim praegu ilmuv naisteajakiri Eesti Naine kirjutas aastal 1991 näiteks nii: „Tänane Eesti naine on segasooliste ühiskonnast selgelt väsinud. Viimaste aastakümnete jooksul on talt kooritud mitu nahka ja nüüd soovib naine kodus olla ja haavu lakkuda, suppi keeta ja lapsi kasvatada.“
Tänapäeva Eestis on nii riigistruktuurid kui ka aktsepteeritavad ühiskondlikud normid, mis puudutavad naiste õigusi, arenenud valgusaastate kaugusele. Meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus, sotsiaalministeeriumis on soolise võrdõiguslikkuse osakond ning töötab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Ükski neist ei ole sündinud võitluseta, nagu ka lähisuhtevägivalla või ahistamise eraldi kuriteona käsitlemine.
Üks asi on struktuurid ja normid, hoopis teine aga sooline võrdõiguslikkus ühiskonnaelus ning arusaamade areng. Jah, meil on Eesti LGBT ühing, Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda!“ ning feministeerium. Siiski näitavad nii avalik arvamusvahetus kui ka kaine pilk tõsiasjadele, et minna on pikk tee. Ikka veel võib Eestis alaealisega, kes ei tohi poliitilises elus osaleda ega alkoholi osta, legaalselt seksida ning vägistamine on juriidilisest küljest vägistamine vaid siis, kui ohver saab kas peksa või on teadvusetu.
Lilli Suburgi ajast saadik on naised väga palju vaeva näinud selle nimel, et maailm muutuks.
Üritame 30 aastat Euroopa suurimat palgalõhet kinni mätsida, kuid see ei õnnestu kohe kuidagi ning meil on ajalehtedes pealkirjad nagu „Tokyo olümpia üks seksikamaid sportlasi on nääpsuke Ukraina judokas“. Jah, ikka veel on eduka naise trollimine oma keskpärasust tajuva inimese toimetulekustrateegia. Otsesõnu öeldes: vohab puhtakujuline seksism ja sellega käsikäes halvustav pisendamine.
Kui Tōkyō olümpiaks on maailmas jõutud niikaugele, et seal osalevad ka transsoolised ja LGBTQIA-sportlased ning selles ei ole midagi erilist ega iseäralikku, vastupidi, neile hoitakse pöialt ja nii mõnigi neist on medali võitnuna oma kodumaal kangelane, siis Eesti suhtumise võtab kokku olümpia puhul ilmunud karikatuur „Naiste autasustamine“, kus kujutatakse medalitseremooniat ning pjedestaalil eriti karikatuurselt rõhutatud joontega „musklis Meest ja „naiselikku Naist“, juures kiri „Kõik on õige, ta kõigest sündis mehena.“ Kahjuks on riigi tasandil sellise suhtumise vasteks tõdemus, et meil ei ole ikka veel kooseluseaduse rakendusakte ega abieluvõrdsust ning rohujuuretasandil jätkub „pedede“ kiusamine.