Loone Ots on kirjutanud paljudes žanrides, tema sulest on ilmunud nii luulet, dokumentalistikat kui ka aimekirjandust. Enim tuntakse Otsa kultuurilooliste näidendite autorina, mille eest on ta pälvinud ka hulga auhindu. Loone Otsa teoste hulk küündib juba üle poolesaja, näib aga, et romaani nende seas veel ei ole olnud – kuni tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud käsikirjani „Armastus“.
Kuidas sündis otsus valada „Armastus“ just nimelt romaanivormi?
„Armastus“ on Lugu. See eeldab juba iseenesest proosažanri. Lugu mängib suurelt jaolt Tartus. Näidendisse oleks raske põimida kogu selle 1942. aasta talve linnakaarti, nagu ka pikki sisemonolooge ja tagasivaateid. Novelli ei oleks mahtunud kõik, mida ma öelda tahtsin, lihtsalt ära. Niisiis romaan.
Ent Salme Niilendist olen juba ammu kirjutanud ka näidendi „Üksainus Araabia öö“. Selle tegevus toimub kolm aastat hiljem ja hoopis teisel maal. Siiski on neil puutepunkte, muu hulgas ka armastuse vallas.
Mil määral segunevad „Armastuses“ fiktsioon ja ajalugu? Mainisite Salme Niilendit. Kas tegelaste galeriis vilksatab ka teisi kultuuriloost tuntud (suur)kujusid, nagu teie varasemas loomingus?
Loomulikult. Kogu galeriis on välja mõeldud üksainus inimene ja üks … ma ei hakka põnevust ette paljastama.
Lool on kolm peategelast, kelle silme läbi seda jutustatakse: Uku Masing, Isidor Levin ja Salme Niilend. Kõrval tegutsevad näiteks Eha ja Agnes Masing, Rein Sepp, Kersti Merilaas, Jaak Taul – ja paljudest teistest on riivamisi juttu. Neljandaks tegelaseks võime lugeda seda, kes on väga tugevalt taustal – Salme armastatu Karl Ristikivi.
Kusjuures minult on küsitud just Salme kohta, et kas tema on välja mõeldud. Eesti kultuurilool on selle naise ees küll suur võlg tasuda, kui keegi teda ei mäleta, küll aga teatakse kõiki tema kaaslasi Veljestost ja üldse Tartust.
Romaanis tegutsevad need igati reaalsed, eesti kultuuriloole väga tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene. Põhimaterjali olen ammutanud Salme Niilendi kirjadest. Kasutasin ka teiste tegelaste kirjutisi, mälestusi ja loomingut. Kuid see, mida nad tunnevad päriselt, dokumenteeritult öeldut vormistades, mis mõtted ajendavad neid midagi kirjutama või rääkima meieni jõudnud sõnadega – see on minu väljamõeldis, nagu on olnud mu teisteski teostes.
Tõenäoliselt on „Armastuse“ vastu huvi tundnud mõnedki kirjastajad. Oskate ehk öelda, millal teos lugejate ette jõuab?
Usun ja loodan, et oktoobri lõpu poole. Üllitab Rahva Raamat. Kohe pärast suure romanisti Karl Ristikivi sünnipäeva.
+ Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Andrei Hvostovi kommentaar
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-loone-otsa-kasikiri-armastus/