Projektis „ELU mõõde Maarjamäe mälumaastikul“ uurisime, milline võiks olla Maarjamäe ala kasutus tulevikus.1 Sel tundlikul mälualal asuvad eri rahvusest inimeste matmispaigad ja mälestamiseks loodud mõjusad arhitektuurivormid. Võib-olla polegi see tulevik kuigi kaugel, sest Maarjamäe memoriaali korrastamisest on viimasel ajal olnud senisest rohkem juttu.
Kvalitatiivse uurimuse käigus tegime kaheksa intervjuud. Maarjamäe ala kohta jagasid oma arvamust ajaloomuuseumi esindaja, ajaloolane ja veteranide esindaja, arhitektuurivaldkonna esindaja, ruumiloome ekspert, õigusvaldkonna ja kultuurivaldkonna ametnik ning Eesti mälu instituudi ekspert. Küsisime intervjueeritavate enda kogemust Maarjamäe alaga, uurisime nende arvamust, kuidas peaks ala tulevikus kasutatama, ja pakkusime välja kaks tulevikustsenaariumi, mille abil teemat põhjalikumalt edasi arutada. Vastajad olid Maarjamäe ala suhtes hästi meelestatud. Suurem poolehoid kuulus meie välja pakutud esimesele narratiivile, mille järgi sobib Maarjamäe alale kõige paremini vaikne mõtisklusala, kuid toetati ka teist lugu, mille kohaselt Maarjamäe ala võiks toetada aktiivset liikumist.
Ootuspäraselt olid paljud vastajad, eriti ametnikud, napisõnalised, valisid hoolikalt väljendeid ning suunasid küsijaid teiste ametkondade (nt maaomanike) poole. Intervjueeritud pidasid väga tähtsaks, et Teise maailmasõja mälestust, mälestusmärke ja sõjahaudu koos seal peituvate säilmetega austataks ilma uute lugude, valede ja kallutatud tähenduste loomiseta.
Tuleb tunnistada, et töögrupi teekond oluliste küsimuste esitamise ja vastuste saamiseni oli põnev ja pikk. Projekti sisse elades selgus, et meie eri vanuses grupiliikmetest suuremal osal ei seostu Maarjamäe ala ideoloogiliste teemadega: seda nähti kõige sagedamini kui üht Tallinna maastikku, kuhu ei olnud seni kuigi palju asja olnud. Emotsionaalsemad mõtisklused seostusid Maarjamäe alaga eelkõige eestivenelastel, keda oli projekti osaliste hulgas kaks ja kes andsid tänuväärse sissevaate tänapäeva eestivenelaste ajalookäsitusse.
Uurimus hõlmas kogu Maarjamäe ala, kuhu kuuluvad Saksa sõjaväekalmistu, nõukogudeaegne memoriaal koos obeliskiga (arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi, obeliski arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli, 1975 ja 1960) ning 2018. aastal avatud kommunismiohvrite memoriaal (arhitektid Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, skulptor Kirke Kangro ja maastikuarhitekt Lidia Zarudnaja).
Maarjamäe ala väärtus
Intervjuude põhjal nähakse sel alal väärtust eelkõige kvaliteetarhitektuuri ja maastikuarhitektuuri seisukohalt: Allan Murdmaa juhtimisel rajatud memoriaali nimetatakse üheks kogu nõukogude perioodi ja XX sajandi maastikuarhitektuuri parimaks näiteks, aga ka maailmatasemel unikaalseks tippteoseks. Miks on see hea näide? Sest nõukogude ideoloogia survele vaatamata on suudetud luua neutraalne, sümboliteta mälestuskompleks, kus on tähtsal kohal puhas geomeetria, maastik ja ruum. Erinevalt enamikust nõukogudeaegsetest idabloki (sõja)mälestusmärkidest ei ole seal ideoloogilisi sümboleid (sirbid-vasarad, viisnurgad, automaatidega musklis sõdurid, nutvad naised jne, ja nagu juhtis tähelepanu üks intervjueeritutest, puuduvad ka uuel kommunismiohvrite mälestusmärgil Eesti Vabariigi visuaalsümbolid). Mõningaid figuratiivseid elemente ja sotsialismi vaimus tsitaate pidi lisatama pärast avamist ning rohkem skulptuure võib näha samuti memoriaali järgmise, ent teostamata jäänud ehitusetapi joonistel.
Kuna juba praegu käiakse Maarjamäe ala vaatamas eelkõige arhitektuuriväärtuse pärast, siis nähakse selle tulevikku vaatamisväärsuse ja turismiatraktsioonina. Isegi kui praegu ala veel laialdaselt ei väärtustata, leitakse, et see tuleb kindlasti praegusel kujul säilitada, korda teha ja selle eest hoolitseda, et järgmised põlvkonnad oskaksid seda rohkem hinnata, seda võib-olla ümber mõtestada ja selle teadmise ühiskonnas laiemalt edasi anda. Intervjueeritavad nimetasid Maarjamäe ala suisa võimalikuks õppevahendiks ja ideaalseks kohaks, kus rääkida totalitaarsest režiimist.
Mitu intervjueeritavat tõid välja, et just tänu Maarjamäe alal paiknevale memoriaalile ja kalmistule on Lasnamäe klindist mereni säilinud meeldiv ja kvaliteetne avalik linnaruum, mis on ideaalne puhkeala, kus vaadata merele ja linnale ning pidada piknikut. Ajal, mil taas on kerkinud arutelu vähesest avalikust ruumist mere ääres, pole see sugugi vähetähtis. See ei ole küll enam looduslik, vaid kunstlikult kujundatud maastik, ent siiski on ala säilinud avatuna ja püsinud hoonestuseta.
Loomulikult on Maarjamäe alal väärtus vaikse mõtiskluspaigana, kuivõrd seal on ikkagi koos eri võimude ajal rajatud kalmistud ning 2018. aastal avatud uus kommunismiohvrite memoriaal. Selle asemel et maastikusse sobitatud eri osi vastandada, leiti aga, et Maarjamäe alal on potentsiaali olla vastanduvate huvigruppide ühendaja. Ala ja seal paiknevad objektid on ju tähtsad kommunismiohvritele ja nende lähedastele (sh eri rahvastele, kes kõik on olnud totalitaarsete režiimide ohvrid), ajaloolastele ja ajaloohuvilistele, arhitektuuriasjatundjatele ja -huvilistele, aina enam ka lihtsalt vaatamisväärsusena oma inimestele ja turistidele, samuti mõnusa puhkealana, nagu seda juba praegu ilusa ilmaga kasutatakse.
Maarjamäe ala muutuvas monumendikultuuris
Meie püüd Maarjamäe ala mõtestada sattus huvitavasse aega, sest parasjagu mõtestab monumente ümber kogu maailm. Peetakse tuliseid arutelusid, kas on õige mäletada ajalugu just nõnda inetuna ja isegi solvavana, nagu see meile seni teada oli, või peaks eemaldama kõik visuaalsümbolid, mis meile pahategusid ja -tegijaid meelde tuletavad. Eestis, nagu mujalgi, ei ole monumentide eemaldamine midagi uut, sest kõik uued võimud on end kehtestanud vanade monumentide eemaldamise ja uute püstitamise kaudu. Eesti iseseisvuse taastamise ajal eemaldati üldjuhul isikumonumendid – Leninid, Stalinid, Pöögelmannid jt –, kuid omal kohal on säilinud mõned maailmasõja abstraktsed monumendid, näiteks fašismiohvrite memoriaal Kuressaares või „Kivijüri“ (skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp, 1966) Kärdlas. Meil on ka üsna värske pronkssõduri teisaldamise kogemus. Vahest ongi järgmine küsimus, kas mõistame, et iga okupatsiooniajastul tehtud monumentaalobjekti ei pea võtma võõrvõimu sümbolina, vaid seda võib näha kunstiväärtusena, kui sellega kaasneb vähem ideoloogilisi kui kunstilisi tähendusi.
Vestlustes tuli jutuks Maarjamäe ala terviklikkus ning üldjuhul leidsid vastajad, et ala moodustab kõrgetasemelise mõttelise terviku: kuigi arhitektuuristiililt on ala osad üksteisest erinevad, on see isegi hea, sest nad on ruumiliselt ja visuaalselt eraldatud, ei häiri üksteist ega konkureeri üksteisega. Kolme ala ühendav joon on lihtsus, abstraktsus ja ruumikasutuse monumentaalne mõõde.
Asjaolu, et kommunismiohvrite memoriaal otsustati rajada just Maarjamäele, on mitme vastaja arvates loonud meeldiva võimaluse tunnetada seal mitme ajastu ja ideoloogia mõju ja tähendusvälja. Just seepärast on see suurepärane turismiobjekt, mida saab kasutada hariduslikel eesmärkidel.
Paistab, et suurem osa intervjueerituid näeb Maarjamäe ala ühiskonda liitva ja ühismälu tugevdava kohana, mis aitaks kasvatada empaatiavõimet, kus kõigile ühiskonnagruppidele on tegevust ja kuhu kõik on oodatud meeldivalt aega veetma, sealjuures mitte ainult mälestama. Eriarvamused tekkisid põhiliselt siis, kui arutati seda, kuidas on sobilik seal aega veeta.
Maarjamäe ala kui vaikne mõtiskluspaik
Vestluse edenedes andsime intervjueeritavatele kommenteerida kaks Maarjamäe ala arengu narratiivi. Esimese loo pealkiri on „XX sajandi park“2 ja selles vaatlesime Maarjamäe ala kui vaikset mõtiskluspaika. Loo keskmes on ajalooga leppimine. XX sajandi sündmused on meie ajaloo osa: seda jälge ei saa kustutada, aga saab teadvustada, et kõik hukkunud, tavainimestest sõjaväelasteni, on olnud totalitaarse süsteemi ohvrid. Selline park on rahulik koht, kus olla vaikselt, mõtiskleda, jalutada, vaadelda päikeseloojangut või kohtuda sõpradega. Narratiivi paremaks teostumiseks tuleb lisada eelkõige pinke ja valgusteid, ajalugu selgitavaid infotekste, samuti ühendada ala paremini ajaloomuuseumi välialaga.
Loo eelisena nähti totalitaarsete süsteemide jälje teadvustamist, seda enam, et praegu on need süsteemid uuesti pead tõstmas ja inimeste jälgimine on tehisintellekti abiga saavutanud isegi suurema ulatuse. Ühiskonnas peab sellest rääkima ja Maarjamäe ala on Eestis ideaalne koht, kus seda teha – vahest võib Maarjamäe ala kasutada koguni õppevahendina. Lugu võiks kõnetada eelkõige hukkunute lähedasi ja järglasi ning tekitada ühiskonnas senisest suuremat empaatiat, sest XX sajandi pargi idee võiks ühendada nii praegu vastanduvaid sidusrühmi kui ka pargiosi. Samal ajal oleks see lahendus turismiatraktsioon.
Mõtisklemis- ja mälestamisala on juba praegu olemas, kuid selle loo nõrk koht on asjaolu, et ala otsene leinafunktsioon väheneb ajas, kui inimeste isiklik side alal käsitletud ajaloosündmustega kaob ja ühiskonna suhtumine nendesse sündmustesse seetõttu mõnevõrra muutub. Paiga olulisuse säilitamiseks pakuti välja, et Maarjamäe ala ei pea aegade lõpuni olema üksnes surmtõsine ja pühalik koht, kus tuleb olla ainult hiirvaikselt, vaid seal peaks olema ka elujaatust. See ruum peaks olema kõigile avatud (sh lastele, kes võivad leinajatele mõjuda lärmakalt) ja kindlasti ei peaks see olema koht, kus ei tohi joosta ega naerda. Paralleelina nimetati Berliini holokausti memoriaali, mis samuti tegeleb ühiskonnas valusa teemaga, kuid mille ruumiline lahendus liidab ühiskonda, on meeldiv ajaveetmispaik ja turismiobjekt. Samuti märgiti ära moodsa väärtarhitektuuriga Stockholmi metsakalmistu, kuhu küll endiselt maetakse, kuid mis on samal ajal hinnatud avalik ruum jalutamiseks. Meie enda Russalka (skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Thamm, 1902) on samuti saanud aja jooksul algse funktsiooniga võrreldes täiesti uue tähenduse.
Tähelepanu pöörati asjaolule, et Maarjamäe ala ligipääsetavust tuleb parandada, istepinkide arvu suurendada. Seda peaks aga tegema väga delikaatselt, et lahendus oleks spetsiaalselt sobitatud maastikuarhitektuuri ja kõigi sealsete objektidega.
Liikumist toetav Maarjamäe
Teine narratiiv sai pealkirjaks „Maarjamäe kohtumispaik ajaloo ristteel“ ning selle eesmärk on toetada aktiivset vaba aja veetmist ja liikumist. Kohtuvad ajalugu ja tänapäev. Selles paigas asuvad XIX sajandil rajatud Maarjamäe loss ja selle taha rajatud skulptuuride park, XX sajandi traagilistes ajaloosündmustes hukkunute hauad ja mälestusala. Maarjamäest saaks kujundada vaba aja veetmise kohtadega tänapäevase aktiivse linnaruumi, kus ristuvad mitmed jalutusrajad.. Maarjamäele võiks tuua elu juurde: avada kohvikud, panna püsti lauatenniselauad, siduda ala ümbruse asutuste ja matkaradadega, sh Pirita matkarajaga.
Teise narratiivi eelis on see, et Maarjamäe ala kvaliteetse arhitektuuriga nüüdisaegne linnaruum oleks laiemalt pidevas kasutuses, mitte ei tooks rahvahulka kokku vaid aastapäevadel, kui tullakse näiteks kommunismiohvreid mälestama. See arengusuund julgustaks inimesi kasutama seda ruumi ka muul ajal kui vaid leinamõtetega. Vestlustes toodi esile, et suur ala annab võimaluse leida ruumi meeldivaks vaba aja veetmiseks moodsas hea arhitektuuriga linnakeskkonnas. See narratiiv kõnetab eelkõige aktiivseid ja avalikku ruumi kasutavaid linnakodanikke, keda on üha rohkem, mistõttu on järjest suurem vajadus hea avatud linnaruumi järele.
Teise loo pooldajaid oli intervjueeritavate hulgas vähem ja ärritust tekitas see rohkem, sest mõningad aktiivsed vaba aja veetmise viisid (nt sportmängud) võivad leinajate-mälestajate tundeid riivata. Aastate möödudes, kui emotsionaalne side represseeritutega muutub abstraktsemaks, see vastuolu siiski järk-järgult väheneb. Osa intervjueerituid ütles, et Maarjamäe ala ei saa olla lärmakas koht ega n-ö uus Telliskivi. Üks vastaja välistas Maarjamäe ala üleüldse vaba aja tegevuste kohana.
Milline tegevus tundub mälualal siivas?
Kaheksa vastaja eelistused jagunesid kahe narratiivi vahel peaaegu pooleks, kuid rohkem eelistati Maarjamäe mõtisklusala.
Mõni vastaja eelistas väga selgelt kas mõtisklusala või aktiivset linnakeskkonda. Mõni oli väga konkreetselt teise narratiivi vastu. Oli neidki, kes toetasid kahe loo elemente üheskoos või pakkusid välja, et Maarjamäe ala kasutus võiks ajas muutuda. Kui praegu on see paik tähtsam mõtisklusalana, siis 10–20 aasta jooksul võib koos tähendusnihkega toimuda muutus ala kasutuses: kui praegu on Teise maailmasõja ohvreid ja nende lähedasi veel elus, siis tulevatel aastakümnetel olukord ja suhtumine muutuvad, mis annab võimaluse uuesti ümber mõtestada ka Maarjamäe ala kasutuse.
Mingil määral kompasime intervjuusid tehes küsimust, milline tegevus tundub siivas alal, kus asuvad mälestusmärgid ja hauad.3 Kõige sagedamini leiti, et mälestusmärkidest ja haudadest eemal võiks ju tegevus olla järk-järgult aktiivsem: sobivaks peeti pikniku pidamist, raamatu lugemist, päevitamist, jalutamist (sh matkarajal), ehk ka kioskit või kohvikut (siiski kaheldi, kas kohviku pidamine seal ära tasuks). Grillimist ei peetud sobivaks. Sportmänge nagu petank või disc golf peeti sobivaks vahest mõnekümne aasta pärast. Eraldi toodi välja, et alal võiks olla tegevust lastele, kuid selle all ei peetud enamasti silmas standardseid mänguväljakuid ega liumägesid, vaid pigem loomingulist ajaveetmiskeskkonda iseäranis kooliealistele, kellel on praegu linnaruumis raske tegevust leida. Palju võimalusi – alates niisama olesklemisest kõikvõimalike väliüritusteni – võiks korda tehtuna pakkuda suurepärase merevaatega tribüün.
Arendusettepanekud
Paljud vastajad tegid ettepanekuid Maarjamäe ala arendamiseks. Kõigepealt olgu öeldud, et kõik intervjueeritud toetavad kaua tähelepanuta seisnud ala terviklikku korrastamist ja säilitamist. Eriti ohtlikus olukorras on obelisk ja tribüün, mis on praegu küll turvalintide ja metallpiiretega eraldatud, kuid millel käiakse ikkagi. Keegi vastajaist ei arvanud, et võiks mõnel ala osal lasta edasi laguneda või midagi suisa lammutada. Otse vastupidi, leidus arvamusi, et nõukogudeaegne memoriaal väärib muinsuskaitse alla võtmist.
Päris mitmest vestlusest jäi kõlama, et oleks loogiline, kui kogu Maarjamäe ala (Murdmaa Maarjamäe memoriaal, Saksa sõjaväekalmistu ja uus kommunismiohvrite memoriaal) oleks ajaloomuuseumi väliala osa. See sobituks mõtteliselt hästi ajaloomuuseumi tagaaeda rajatud nõukogudeaegsete monumentide välinäitusega ja mõlemad täiendaksid teineteist. Moodustuks justkui vabaõhumuuseumilaadne keskkond, kus saab ülevaate pikast perioodist Eesti ja ka natuke laiema maanurga ajaloos ning tajuda eri ajastute vaatenurka mälestamisele. Leiti, et ala võiks muuseumiga paremini ühendatud olla nii füüsilise läbikäigutee abil kui ka muuseumi mis tahes välitegevuse kaudu. Pakuti välja näiteks giidiga ekskursioone, aardejahimänge ja muid muuseumiülesandeid lastele.
Kuigi üldiselt leiti, et Maarjamäe ala ei vaja väliseid muudatusi (kindlasti ei vaja ala uusi tähenduskihte, sest neid on seal juba niigi palju), siis peeti vajalikuks lisada ajalugu selgitavaid infotahvleid. Ühe arvamuse kohaselt oleks vaja võimalikult suur osa Saksa sõjahaudadest välja kaevata ja säilmed Saksamaale üle anda, kuna Eestil ja Saksamaal on sõjahaudade ja säilmete jagamise kokkulepe. Ühtlasi leiti, et lisaks muuseumile võiksid sel alal mitmesuguseid üritusi teha ka linn ja teised korraldajad.
Pakuti välja ka mõte kujundada ala järk-järgult mitmekesisemaks mälestusobjektidest kaugemal: ajaloomuuseumist alates kommunismiohvrite memoriaalini kujuneks ala aktiivsemast passiivsemaks.
Ajal, mil taas on kõne all võimalus, et Maarjamäele kerkib jalgpallihall,4 tuleb eriliselt rõhutada: intervjuudest tuli välja, et Maarjamäe ala kui suurejoonelise maastikuarhitektuuriobjekti ja mäluala väärtuse säilitamiseks ja esile tulemiseks on vaja hoolikalt jälgida, kas ja mida ümbruskonda ehitada. Tuleb õppida ERMi juhtumist, kus kõigepealt ehitati suursugune maastikusse sobituv maamärk ja siis müüdi ümbritsev linnamaa arendajale, kel on nüüd õigus ehitada elamud vahetult muuseumi kõrvale.5 Maarjamäe ala puhul on memoriaalialune maa veel reformimata ja lähedal asuv maa juba eraomandis, kuid veel on võimalik leida lahendus, mis ala piisavalt väärtustaks.
1 Tallinna ülikooli „Erialasid lõimiva uuenduse“ ehk ELU (https://elu.tlu.ee/) projektis „ELU mõõde Maarjamäe mälumaastikul“ osalesid Theresa Sillar, Siiri Karjus, Maria Mölder, Lauri Lindman, Martin Tomberg, Oliver Puna, Janar Essenson, Ivan Karhanin ja Ilja Schor, juhendasid Katrin Aava, Anni Martin ja Esta Kaal.
2 Kontseptsioon on edasiarendus Josef Katzi välja käidud mõttest saates „Oma tõde: sõjad monumentidega“. ERR 22. III 2021. https://arhiiv.err.ee/vaata/oma-tode-sojad-monumentidega
3 Uuringu ajal ei võinud me veel aimata, et kellelgi tuleb pähe kommunismiohvrite memoriaali mälestuskoridoris BMW fotosessioon korraldada. Vt Memoriaalis Maarjamäel tehti autoga fotosessiooni, politsei uurib asja – ERR 9. VII 2021. https://www.err.ee/1608272373/memoriaalis-maarjamael-tehti-autoga-fotosessiooni-politsei-uurib-asja
4 Tallinn lubab Levadial rajada Maarjamäele jalgpallihalli. – ERR 22. VI 2021.
https://www.err.ee/1608255642/tallinn-lubab-levadial-rajada-maarjamaele-jalgpallihalli
5 Ode Maria Punamäe, Arhitektidele valmistab muret ERMi ümbrusesse kerkiv elamurajoon. – ERR 22. X 2020. https://www.err.ee/1150354/arhitektidele-valmistab-muret-erm-i-umbrusesse-kerkiv-elamurajoon