Rein Raud:
1. Kui vaadata, mis on toimunud viimastel aastakümnetel vasakpoolse mõttega, siis võib oletada, et küllalt hea. Kapitalistliku tootmisviisi strateegiline kriitika on marginaliseerunud ja asendunud taktikaliste loosungitega. Peaaegu keegi ei esita enam teooriaid selle kohta, milline majanduslik mudel võiks tegelikult kapitalismi asendada, ja need vähesed, kes seda teevad, ei ole eriti veenvad. Aga näiteks õiglase kaubanduse idee (mida kindlasti toetan) võiks olla ka praktiliselt teostatav, kui suudaksime oma eluhoiakutest välja juurida kaubamärgiihaluse. Kui see toimuks ka mujal maailmas, oleks sellest muuhulgas eesti majandusele suurt kasu. Ometi, laias laastus aktsepteerib ka õiglase kaubanduse liikumine kapitalistliku tootmisviisi põhimõtteid. Küsimus ei näi seega olevat enam mitte „kas”, vaid „kuidas”.
2. Seda on pigem loota. Puhtalt ihade rahuldamisele toetuv postmodernne majandusmudel, milles isegi eneseteostus väärika töö läbi on jäänud minevikku ja asendunud staatussümbolite ja elustiilide tarbimisega, ei pea inimese kui mõtleva ja oma asjade üle otsustada suutva olendi arengut eriti oluliseks. Vastupidi, see on talle ohtlik. Selline demokraatia, kus valitsev eliit püsib võimul valijate rumaluse, mitte nende tarkade otsuste toel, ei ole pikas perspektiivis ühiskonnakorraldusliku süsteemina jätkusuutlik, sest ei pruugi tulla toime kriitiliste situatsioonidega. Võib oletada, et inimese raputab tarbimisletargiast ärkvele surmahirm – hirm energeetilise krahhi ja kliima soojenemise ees. Aga võib ka minna nii, et seda ei juhtu, kuni see hirm on liialt abstraktne ja tema teostumisviiside üle saab vaielda. Mingit liiki viimsetpäeva on Euroopas alati kardetud. Ja kui probleemid liiga tõsiseks muutuvad, ei ole enam midagi teha.
3. See on keeruline küsimus. Ühelt poolt võib öelda jah, mitmed on seda teinud ja läbi eneseotsingute ka leidnud oma ühiskonnale ja kultuurile sobiva mudeli, teised aga mitte. Võib loomulikult süüdistada näiteks Lähis-Ida või Ladina-Ameerika tänapäevasteski probleemides lääne minevikus tehtud vigu, kuid ikkagi ainult selles mõttes, et koloniaalajastu pärand ja sealt tänapäeva üle kandunud pinged teevad praegu sealsete riikide ühiskonna ees seisvad ülesanded keerulisemaks, väärikama iseolemise mudeli leidmise raskemaks. Tõsi, nii lääne kui NL/Vene majandusliku toetusega kaasnev legitimatsioon sellistele poliitilistele režiimidele nagu Saudi Araabia või Kuuba ei tee seda kuidagi lihtsamaks. Samas on KaguAasia kiire majanduslik areng saanud võimalikuks ilma demokratiseerumiseta, mis annab sealsetele pehmetele diktatuuridele samuti olulist tuge. Kõik see teeb tänapäeva maailma väga keeruliseks, mis omakorda ei tähenda, et tema probleemid oleksid põhimõtteliselt lahendamatud.
4. Mis tahes riigis rahva piisava toetusega antidemokraatlik režiim kujutab endast ohtu kõigepealt iseenda ühiskonnale, siis naabritele ja siis kogu ülejäänud maailmale. Mida suurem riik, seda suurem oht. Kuni Gruusia sõjani arvasin nagu ilmselt paljud teisedki, et Vene oht on nii-öelda strukturaalne ja võib ähvardada meid majandusstruktuuride kontrollimise kaudu, kuid mitte lausjõuga. Gruusia sõda tõestas vastupidist, sellele järgnenud ja samm-sammult järjest hambutum lääne reaktsioon osutab, et see oht on tegelikult palju reaalsem ja suurem. Richard Severin Fuld juunior teenis viimasel aastal 45 miljonit dollarit. Gambia kooliõpetajal läheks sama summa teenimiseks vaja umbes 50 000 aastat.
