Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, kunstiteadlane Vilma Reinholm.
Vilma Reinholm (kuni 1953. aasta Roost) sündis Tallinnas ja lõpetas 1948. aastal Tallinna III keskkooli. Samal aastal asus ta õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda kunstiajalugu, kus õppimine jäi katki tollaste valusate haridusreformide tõttu. Seetõttu töötas ta 1950–1953 spordiühingus Kalev. Õpinguid sai Vilma Reinholm jätkata taasavatud kunstiajaloo erialal 1953. aastast, 1957. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolase-kunstiteadlasena, diplomitöö kirjutas ta portreekunstist.
Vilma Reinholm töötas aastatel 1957–1992 Eesti NSV Kunstnike Liidus: 1962. aastani asjadevalitseja, siis loomingulise sektsiooni juhataja ning 1991. aastast referendina. Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Vilma Reinholm 1964. aastal ning auliikmeks nimetati 2003. aastal.
Vilma Reinholmi hinnati hea organisaatori ja suhtlejana, kes panustas iga-aastaste kunstinädalate korraldamisse, lisaks kuulus ta kohalikesse ja üleliidulistesse valdkonda suunavatesse organisatsioonidesse. Vilma Reinholmi oluliseks panuseks oli loomeliidu arhiivi loomine. Teda iseloomustas süvitsi minek, väga täpse ning üksikasjaliku teabe armastus – terav silm ning suurepärane meelespidamine saatsid teda kõrge eani. „Vilma oli läbi aastakümnete kunstnike liidu mälu,“ tähendab kolleeg Jüri Hain. Vilma Reinholm pälvis 1987. aastal Eesti NSV teeneline kunstitegelane nimetuse.
Vilma Reinholm spetsialiseerus uuema tarbekunsti uurimisele ning pikaaegne tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Merike Alber rõhutab, et „Vilma Reinholm juhtis kunstnike liidus sisuliselt kogu tarbekunsti elu ning panustas tugevalt ka tarbekunstimuuseumi tegemisse“. Tal olid äärmiselt põhjalikud teadmised tarbekunsti kohta ning ta oli valmis ka unikaalset teavet lahkelt teistega jagama. Jüri Hain meenutab, et „ta teadis kõikidest tarbekunsti aladest kõige rohkem – keegi ei suutnud temaga võistelda“.
Vilma Reinholm kureeris näitusi, koostas tarbekunsti ülevaateid, katalooge. Tema kirjutatu seas on näiteks isikukataloogid „Ellinor Piipuu“ (1974), „Eino Mäelt“ (1980), „Anu Raud“ (2013), õpilastele suunatud teos eesti kunstist „Эстонское изобразительное искусство“ (Moskva, 1964) jpm. Kunstiteadlasena oskas ta kirjutistes tundlikult valgustada tarbekunsti valdkondade (keraamika, tekstiil, klaas) autorite loome omapära, ta tegi kaastööd ajakirjale Iskusstvo, meie kunstialmanahhile Kunst ning teatmeteostele.
Sõbrad ning kolleegid jäävad Vilma Reinholmi mäletama kui avatud inimest ning meie tarbekunsti elavat varamut.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Kultuuriministeerium