Tõepoolest, vaid vähesed on saanud sellise au osaliseks, et kogu Frankfurdi moodsa kunsti muuseumi püsiekspositsioon on maha võetud ja muuseum ise Murakami muuseumiks ümber ristitud (välissildid vahetatud). Kuigi osa psühhoseksuaalseid skulptuure saab hard-core’i alla liigitada, oli lastega emade ja koogavate imikute rohkus näitusel ootuspärane, koomiline aga ikkagi. Murakami ealiselt 2–102aastastele sobivate plastmaalide, heeliumskulptuuride, korporatiivkujunduste ja psühhedeelsete ruumiinstallatsioonide, nunnude multifilmivideote vahele oli ekspositsiooni integreeritud kunstniku enda kujundatud nn. muuseumipood, mis üritab piiri originaali ja koopia vahel ka päriselt tühistada. Võime hea tahtmise korral ette kujutada küll my little Pony või Barbieesteetikast lähtuvat nänni müügil Kumus, Jaapani täisdigitaliseeritud postesemelises kultuuriruumis on Murakami tegevusel aga muide täiesti tõsine jume, kõrge ja madala äravahetamisjutt on siin ammune möödanik, kuid maalistiili-tehnilisi kummardusi Pollockile või Ed Ruschale leidub küll. Louis Vuittoni luksuskaupade impeeriumiga koostöö on aga kapitalistlik realism ja müügiarvud rabavad: Murakami on suutnud osavalt siduda idas levinud lääne popkultuuri fännamise, teismeliste hüpertarbimise, loomemajanduse idee ning eliidi investeerimisvalmiduse ja luksusejanu oma bränditurunduse teenistusse. Murakami puhul on ka üsna mõttetu üritada kirjeldada, millest see kunst õigupoolest on: kõik, mis vaatajal hea tuju võiks põhjustada, ka käiku läheb. Tippkunst on ka tippäri: Murakami puhul on aga vorm ja vormistus lausa nähtuse olemuslikuks sisuks tõusnud.
Kapitalistlik pluralism tähendab muuseas ka seda, et kui prohvet ei meeldi, ootab sind nurga taga teine ja parem võimalus. Nii ka Frankfurdis praegu, kus järjekordselt on kõik olulised kunstinäitamise paigad eranditult kaasaegse maalikunsti päralt.
Shirni kunstihallis on samuti kuni 4. jaanuarini väljas briti uue laine staari, selle näitusega (oli veebruaris-aprillis Tate Britainis ja mais-septembris Pariisi kaasaegse kunsti muuseumis) aga A-kategooria staariks tõusva Peter Doigi (1959) maalinäitus. Edinburghis sündinud, briti kultuuriruumis hariduse omandanud, 2005. aastal Düsseldorfi kunstiakadeemia professoriks valitud, kuid praegu Trinidadis elav Doig on neid maalijaid, kelle suurusest arusaamiseks reproduktsioonid tuge ei anna. Toulouse-Lautreci, Gauguini või Munchi stilisatsiooniga maneristlikud vormid, maastikuks lagunevad „ülemised ja alumised” triibud, peegeldused vees. Selline möödunud sajandivahetuse kunsti temaatika, „leitud fotode” nostalgia, androgüünne sentimentaalsus ja hopperlik igatsuslikkus. Ja päratud formaadid, mille energiat ja makrokosmost peab füüsiliselt kogema: Doigi näiliselt realistlikud vormid on laetud energeetiliselt lööva abstraktse puruga, pinnatöötluse koodid on meeldivalt loetavad, mõnusalt ökonoomne üldistav pintsel, mis ei väldi detaili ega sentimenti värvis. Ja siin on kunstiajalooline sild tajutav, filmiliku narratsiooni, lausa melodraama kohalolek adutav. Plärtsuv, otsekui lumeräitsakatena mõnda maali kattev valge värvi sudu toob meelde formaalesteetilised eksperimendid fotograafias, kui too veel kaunite kunstide parnassile polnud trüginud.
Kui Schnabeli muusaks oli Jane Birkin, siis Doigil võiks selleks olla Charlotte Rampling. Mingi vaoshoitud nurgelisus ja second-handtunne Doigi lõuenditel varjutab kujundite ülimat subliimsust ja esteetilise tasandi füüsilisust – Ramplingi mängumaneer siis? Ja suur filmifanaatik on Doig ju ka. Trinidadi kolkas on ta käivitanud sõprade-mõttekaaslastega filmikubi projekti, tehes ise autoritehnikas, s.t fotokollaaži ja ülemaalingutega kinoplakati igat linastust saatma. Frankfurdi näitusel ongi Doigi filmiklubi rekonstrueeritud originaalplakati-seinana, tasuta õlle ja mõne kultusfilmi (piraat)koopia näitamisega valitud kuupäevadel.
Shirni kunstisaalides on kuni 4. jaanuarini avatud veel ka ühe legendaarse näituse rekonstruktsioon, nimelt René Magritte’i „La Periode Vache” 1948. aastast. Seal näeb töid tema esimeselt Pariisi isikunäituselt. Näitus erines radikaalselt Magritte’i pealiinist ning vaikiti kunstimaailma ja üldsuse poolt omas ajas maha. Näitusel leiab viiteid koomiksile, vulgaarsemat huumorit, tavatult lahtist ja ekspressiivset pintslikirja (Magritte’i jaoks), äraspidist erootikat – kõike seda, mida näeb järgnenud aastakümnete kunstis ohtralt.
