Professionaalsete ajaloolaste esile­astumine XIX sajandil leidis aset ajal, mil lääne ühiskondades toimusid ulatuslikud ühiskondlikud, poliitilised ja tehnoloogilised muutused. Ühelt poolt kogeti liikumist uue ja senisest erineva tuleviku poole, teiselt poolt tõusis esile ettekujutus minevikust, mis jääb aja möödudes aina kaugemaks ja võõramaks. Ajaloolaste ülesandeks sai selle teistsuguse, olevikust lahti murdunud mineviku elluäratamine ja mõistmine.

Mitmekesiste minevikumaailmade tunnetamine eeldab ajaloolaselt historiseerivat vaatlusviisi ehk uuritava käsitlemist sellele omases ajaloolises ümbruses. Modernse ajalooteaduse üks peamisi raamistikke on olnud rahvusriikide poliitiline ajalugu, kuid see ei tähenda, et historiseerivat käsitluslaadi ei saaks rakendada ega oleks rakendatud avaramalt. Üks võimalus iseloomustada modernse ajalookirjutuse arengut ongi vaadata, kuidas aina suurem hulk tegutsejaid ja nähtusi haaratakse ajaloovoolu. „Seda, mida varem nähti muutumatuna, ilmneb nüüd ’kultuurilise konstruktsioonina’, muutlikuna nii ajas kui ka ruumis,“* kirjutas Peter Burke juba 30 aastat tagasi, mil ilmus tema koostatud ajalooteaduse uusi arengusuundumusi käsitlev ülevaateteos.

2018. aastal ilmus Burke’i ja Marek Tamme eestvedamisel kogumik „Ajalooteaduse uued suunad“, mida võib näha Burke’i koostatud raamatu mõttelise järjena. Tänu Olavi Teppani kiiduväärselt tõhusale tõlketööle on kaheteistkümnest peatükist koosnev ja oma eriala väljapaistvaid ajaloolasi koondav kogumik kättesaadav ka eestikeelsena. Kogumik ei paku õpikulaadseid, võimalikult lihtsaks treitud vastuseid ja skeeme, vaid annab sisutiheda sissevaate sellesse, kuidas tänapäeva ajaloolased mõtestavad oma valdkondade arengut ning sellega seotud väljakutseid ja võimalusi. Seda, et lihtsustavatest kokkuvõtetest tähtsam on avatud diskussioon, rõhutab ka asjaolu, et igale peatükile järgneb teise sama eriala eksperdi kirjutatud kommentaar, millele peatüki autor omakorda vastab.

Nagu selgub, tegelevad tänapäeva ajaloolased väga eriilmeliste nähtustega, nagu näiteks asjad, emotsioonid, sugu, keskkond ja mälu. Temaatiline kirevus tekitab õigustatult küsimuse, kuidas eri valdkondade uurimisobjekti täpsemalt piiritleda. Ülesanne ei ole kaugeltki lihtsate killast, sest valdkondlikud trendid on muutlikud ja hargnevad tihti mitmes suunas. Ajalookirjutuse arengut mõjutavad ka nii teistes teadustes kui ka avaramal ühiskondlik-kultuurilisel tasandil toimuvad debatid ja trendid.

Vaidlused uurimisainese piiritlemise üle

Tekib küsimus, kas ennekõike kirjeldada valdkonnas leiduvaid rohkem või vähem selgepiirilisi ja omavahel kooskõlalisi määratlusi või pakkuda välja ka normatiivsemas võtmes käsitlus, mille eesmärk oleks liikuda mingit laadi ühtsete kontseptuaalsete aluste poole. Tehakse nii ühte kui ka teist. Mõnel juhul kerkib siiski iseäranis terav vajadus suurema teoreetilise selguse järele. Näiteks kirjutab keskkonnaajalugu käsitlev Grégory Quenet, et valdkonna definitsioon „pole endiselt selge ega jätkusuutlik“, ja võtab sihiks „liikuda sügavuti keskkonnaajaloo isikupärasema mõistmise poole“. Oma arutelus jõuab autor järgmise määrat­luseni: „Keskkonnaajaloo tuum peaks olema pakkuda ajaloolistele muutustele uut paradigmat protsessidest, mis pole üksnes inimtekkelised, vaid kõikide olendite ning isegi inimeste ja elutute vormide vaheliste vahetuste tulemus.“

Vaagides võimalusi, kuidas valdkondade uurimisobjekte täpsemalt määratleda, lähtuvad ajaloolased baasdefinitsioonist, mille järgi ajaloo­aines on ajas muutuv ja teisenev. Nagu kirjutab Daniel Lord Smail: „Üks ajaloo suuri panuseid inimteadustesse lähtub ajaloolase instinktist eeldada, et peaaegu kõik inimmaailmas allub muutustele.“ Niisiis peaks uurimis­ainese määratlus ühelt poolt avama ühe nähtuse selle muutuvates ajaloolistes vormides, kuid teiselt poolt säilitama teatud konkreetsuse ja selgepiirilisuse. Ülesande komplitseeritust illustreerib näiteks teadmiste ajaloo peatükk. Vastukaaluks peatüki põhiautori Martin Mulsowi ettepanekule hõlmata teadmiste ajaloo alla väga erinevaid teadmusvorme, uurib kommentaari kirjutanud Lorraine Daston provotseerivalt: „Kas on midagi, milles teadmiste ajalugu ei seisne? See on noorele tärkavale teadmiste ajaloo valdkonnale, mille praegune veetlus tuleneb avatusest kõigele, eriti ebamugav küsimus.“

Kõige selgem erimeelsus ja intriig uurimisobjekti määratlemisel joonistub välja asjade ajaloo peatüki autori Ivan Gaskelli ja kommentaari kirjutanud Bjørnar Olseni mõttevahetuses. Olsen osutab, et Gaskell ei jõua asjade agentsuse käsitlemiseni, mis võiks Olseni arvates olla asjade ajaloo peamine tuum: „Ta keskendub järjepidevalt sellele, kuidas inimesed asju kasutavad ja kontrollivad, ning eeskätt kuidas asjad vahendavad inimsuhteid üksikisikute ja sotsiaalsete rühmade vahel. Kuid paljudel asjadel on võime inimese kontrolli ja juhtimise alt pääseda […]. Mõelge vaid heitmetele, mereprügile või toksilistele jäätmetele pinnases ja vees. […] Mil määral on ajaloolase huviorbiidis need sõnakuulmatud asjad?“

Ajaloolava laienemine

Peale küsimuste, mis puudutavad konkreetsete valdkondade uurimisainest, võimaldab „Ajalooteaduse uued suunad“ esitada ka laiema küsimuse selle kohta, kas on võimalik piiritleda ajalugu kui teatud uurimisregiooni mingil viisil tervikuna. Mainisin, et ajalooainese miinimummääratluse juurde kuulub muutlikkus, aga see ei ütle veel, mis laadi muutustest on ikkagi jutt. Mis üldse moodustab ajaloolava ja kuidas otsustada, mis sellesse kuulub ja mis mitte? Nagu juba ülal toodud näited illustreerivad, teeb traditsiooniline inimkeskne vaade ajaloole aina enam ruumi käsitlustele, mis rõhutavad näiteks asjade ja looduse agentsust ja rolli ajalooprotsessi osana.

Suundumusi, milles ajaloo mõiste sisu ja tähendust otsustavalt ümber vaadatakse, võtab kogumikus hästi kokku Ewa Domanska käsitlus posthumanistlikust ajaloost. Posthumanism on autori sõnul tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteadustes mõõtuandev trend, mis pöördub „käsituse poole inimesest kui liigist, mis eksisteerib suhtes teiste orgaaniliste ja mitteorgaaniliste eluvormidega“. Rakendatuna ajalooteadusele tähendab see ajaloo mõiste avardamist viisil, kus piir inimese ja inimvälise vahel hägustub, muutes keskseks kultuuri- ja loodusmaailma eraldusjoont ülehaaravad põimingud ja seosed.

Küsimus ajaloo mõiste ulatuse kohta seostub otseselt küsimusega, kas ja kuidas tuleks tõmmata piir inimese kui ajaloo- ja kultuuriolendi ning inimese kui loodusolendi vahel. Emotsioonide ajalugu käsitleva peatüki autor Piroska Nagy kirjutab, et seni, kuni emotsioone „peeti loomulikuks ja ajalootuks, polnud nende kohta ajaloolises mõistes suurt midagi öelda“. Autor toob välja, et teadlikkus emotsioonidest kui kultuuriti varieeruvast nähtusest tekkis 1970. ja 1980. aastate keelelise ja kultuurilise pöörde tuules. Tänapäeva arengusuundumusi vaadeldes toob Nagy esile psühholoogia pakutavate emotsioonikäsitluste mõju ajaloolastele. Seejuures leiab ta, et teaduslikud paradigmad ei saa siiski ajaloolist uurimistööd ülemäära suunata, sest viimased otsivad universaalseid, kultuurist sõltumatuid nägemusi, toetudes seega „ajaloovälisele epistemoloogiale“. Jäädes teaduslike emotsioonikäsitluste suhtes mõõdukale distantsile, pakub Nagy välja just ajaloolisele uurimislaadile sobiva määratluse: „Tähtis on ainult mõista teiste aegade inimeste läbielatud, kirjeldatud, lavastatud, otsitud või välditud emotsioonide piire, funktsioneerimist, kuju ja muundumisi. Selle lähenemise suur eelis on võimaldada meil hinnata sarnaselt 1980. aastate antropoloogidega uuritava kultuuri radikaalset teisesust, nende emotsioonide kontseptualiseerimise ja väljendamise viise.“

Ajaloo mõiste määratlemise keerukust illustreerib ka neuroajalugu käsitlev peatükk, mis aga erinevalt eelmisest näitest rõhutab inimese kui loodus- ja kultuuriolendi kokkukuuluvust. Peatüki autor Rob Boddice selgitab, et uuenduslik ja napilt üle kümne aasta vana ajaloovaldkond tugineb arusaamale, et inimese neuroloogiline ülesehitus kujuneb vastasmõjus ajaloolis-kultuuriliste tingimustega. „Enam ei pöördu me neuroteadlase poole, et teada saada aju üleajaloolisi ja universaalseid omadusi. Vastupidi, me pöördume neoroteadlaste poole, et teada saada, milline osa aju arengust leiab aset maailmas, kultuuri vahendusel.“ Neuroajaloos haaratakse ajalooprotsessi ka inimese bioloogilis-neuroogiline konstitutsioon.

Kui piirid kultuuri ja looduse, inimese ja mitte-inimese vahel muutuvad järjest hägusamaks, sunnib see küsima, kas ajaloo paisumisel on veel mingid põhimõttelised piirid. Ehk mida me üldse nimetame ajalooks? „Ajalooteaduse uued suunad“ ärgitab edukalt esitama just selliseid avaramaid filosoofilisi küsimusi. Ennekõike annab kogumik aga sisuka ja kohalikku humanitaaria­skeenet rikastava ülevaate tänapäeva oluliste ajaloovaldkondade aruteludest ja suundumustest.

* Peter Burke, Overture. The New History: Its Past and its Future,” in Peter Burke (ed), New Perspectives in Historical Writing. Second edition. The Pennsylvania State University Press (2001 [1991]), 3.