XXVIII Haapsalu vanamuusikafestival 22. – 25. VII, kunstiline juht Toomas Siitan.

Haapsalu vanamuusikafestival toimus tänavu kahekümne kaheksandat korda. Juba eelmisel suvel tundus väikese imena, et üritus korraldati täismahus ja kirikud olid pilgeni rahvast täis. Sel aastal müüdi festivalipassid väga kiiresti läbi, publikut jagus nii kohalikele ansamblitele kui ka välismaistele külalistele ning vanamuusikahuvilistel ei tulnud selgi korral kavas ega korralduses pettuda: võimendatud heli ei kasutatud ja kontserdipublikut ei püütud võita visuaalsete efektidega. Vanamuusika mõiste on piisavalt lai ja õnneks pole korraldajatel pähe tulnud kava ajalist raami või kontseptsiooni vägisi „värskendada“ või laiendada. Mõistagi on varem kõlanud vanamuusika sekka ka uut ja uusimat muusikat, kui see on kuulunud esineja kavva (näiteks sopran Tuuli Lindebergi imeline kava „La voix de la femme“, 2020), kuid festival pole muutunud selliseks, kus eri ajastute muusikat püütakse ilmtingimata n-ö publiku soovil segada või lahjendada. 2021. aasta kava ajaline raam oli lai: XV sajandi lõpust XVIII sajandi teise poole galantse stiilini. Haapsalu festivali keskmes on alati olnud barokse suurvormi, enamasti mõne Händeli oratooriumi ettekanne. Sel aastal esitati kunstilise juhi Toomas Siitani dirigeerimisel „Theodorat“, mis viimati kõlas siinmail 2008. aastal samal festivalil.

Õpetus afektidest ja siirad emotsioonid

Sel korral olid oodatuimad külalised kahtlemata duo Barricades ja Jupiter Ensemble – ansamblid, kus mõlemas säravad klavessiinivirtuoos Jean Rondeau ja lautokunstnik Thomas Dunford. Barricadesi kontsert Haapsalu Jaani kirikus oli ilmutuslik alates esimestest nootidest. Klavessiinimäng kostis, nagu poleks seda instrumenti iial varem mängitud ega kuuldud. Igasugune poos ja väline efekt olid justkui maha keeratud, aga muusika kõlas ka paljukuuldud teostes enneolematult värskelt ja ausalt. Kahe muusiku koostöö ja dialoog oli lummav ning kuulajana tekkis tunne, nagu oleks osa saanud intiimsest rituaalist. Jupiter Ensemble esines festivali lõppkontserdil toomkirikus, mille suurus ja akustika ei ole lautokontserdi jaoks just soodsaim paik, kuid Bachi viiulikontsert a-moll ja eeskätt virtuoosne klavessiinikontsert d-moll sobisid sellesse ruumi paremini.

Barokiajal rõhutati afekte, mida muusika peaks kuulajale edasi andma. Kuidas aga saavutada see, et eleegiline kaebeaaria ei oleks lihtsalt äratuntav retooriline poos või virtuoossuse demonstratsioon, vaid annaks edasi tõelisi emotsioone? Jean Rondeau ja Thomas Dunford valdavad kahtlemata seda kunsti ja selles võis Haapsalus ka veenduda.

Hääled minevikust?

Rohkelt autasudega pärjatud Hollandi vokaalansambel Cappella Pratensis esitas oma nime kohaselt Josquin Desprez’ (ladinapäraselt Josquinus Pratensis) muusikale keskendunud kava, mis kujutas XVI sajandi alguses Sixtuse kabelis kõlada võinud neitsi Maarjale pühendatud advendiaegse missa rekonstruktsiooni, kus keeruline polüfooniline stiil vaheldub monoodilise liturgilise lauluga. Desprez’ kaasaeg oli Maarja-kultuse üks kõrghetki ning Roomas oli seaduseks, et naised ei tohtinud kirikus laulda: Püha Neitsi oli ainus ja teistel naistel tuli Pauluse sõnade kohaselt kirikus vaikida. Ka sel kontserdil kandsid mehed ette Maarjat ülistavad motetid ja missakorra järgi keskseks teoseks paigutatud Desprez’ missa „Ave maris stella“. Omaaegseid kastraatlauljaid asendasid mõistagi kõrged meeshääled. Cappella Pratensise eesmärk on anda dekontekstualiseeritud vaimulikule muusikale tagasi osa algsest rituaalsest kontekstist. Samal ajal, nagu vana muusika puhul ikka, võib õhku jääda palju esituspraktikaid, eriti tõlgendust puudutavaid küsimusi. Haapsalu toomkirik pole küll Sixtuse kabel, aga Stratton Bulli tõlgendused mõjusid kahtlemata ka neile, kellele rituaalne kontekst või tekstide ideoloogia jäi võõraks. Lauljad-solistid astusid aeg-ajalt keerulisest polüfoonilisest koest välja ning demonstreerisid oma isikupäraseid hääli ja tõlgendusi. Vanamuusikakoolkondadele iseloomulikud sirged ja lapselikult metalsed kõrged hääled lisasid pikantsust ja ebamaisust.

Barokne martüürium

Barokkooperite ja -oratooriumidega on sageli nii, et nende „kväärimiseks“ ei pea palju pingutama. Libretodesse ja esituspraktikasse on sageli sisse kirjutatud ambivalentseid meeleärritusi ja nii mõndagi marginaalset. Barokiaegsed supertähed kastraadid võisid kanda nii meeste kui ka naiste rolle, aga ka mõni naine võis „püksirolli“ saada. Libretodest leiab kõikvõimalikke ümberkehastumisi ning isiku ja soo varjamisi, armukolmnurkadest või keerulisematest suhterägastikest rääkimata. „Theodora“ ei põhine vana testamendi lool, nagu Händelil tavaliselt, vaid tegu on kristliku pühakulegendiga. Osa neist legendidest on selgelt kväär – kõneldakse ühiskondliku normi seisukohalt marginaalsetest inimestest, kelle käitumine võib rikkuda nii seisuse kui ka sugupoole poolt ettekirjutatut. Händeli „Theodora“ libreto keskmes on ümberriietumine, mille abil armunud sõdur aitab päästa kristliku neitsi neitsilikkust. Theodora heidab korraks oma naiseliku „nõtruse“ ja ehib end sõjarüüga (nagu paljudes pühakulegendides), meesmärter aga paneb selga naiseriided ja jääb ootama vägistajat. Oratooriumi lõpus hukatakse küll mõlemad, kuid nagu on öeldud nende duetis, on nad mõlemad nüüd rõivastatud surematusega.

Händeli eelviimane oratoorium „Theodora“ on kirjutatud lauljatele, keda helilooja läbi ja lõhki tundis (Theodorat ja Irenet kehastanud Giulia Frasi ja Caterina Galli laulsid arvukates Händeli oratooriumides). Niisiis oli tegu rätsepaülikonnaga, mis pidi esitajatele sobima kui valatult. Kristlaseks pöördunud armunud sõdurit Didymust kehastas kastraat Gaetano Guadagni, kellest hiljem sai esimene Orpheus Glucki ooperis „Orpheus ja Eurydike“ („Orfeo ed Euridice“), mis kuulutas kastraatide ajastu lõppu. Guadagni hääl muutus tema karjääri jooksul aldist sopraniks ning ta oli pigem tuntud oma tundelise esituslaadi kui sportliku virtuoossuse või tohutu hääleulatuse poolest. Didymusele on Händel „Theodora“ partituuri kirjutanud hulgaliselt võimalusi peatada orkester ja võluda kuulajaid oma ebamaiste või pateetiliste õhkamistega (nt „Kind Heav’n“ ja „The raptur’d soul“). Haapsalus esitas Didymust kontratenor Terry Wey, kelle kaunis hääl, stiilne ornamenteerimiskunst ja uhked kadentsid tegid igast etteastest naudingu. Imeliselt sobisid ka Wey ja Maria Valdmaa hääled Theodora duettides. Valdmaa on tõestanud ennast kui väga orgaaniline Händeli laulja ning Theodora traagiline osa sobis tema häälele kui valatult. Oratooriumis esindavad kristlaste sekti kaks naist: kõrgest soost Theodora kõrval on väga oluline koht tema truul sõbrannal Irenel. Tuuri Dede Irene oli ekstaatiline ja kirglik ning vokaalne esituski laitmatu. Valensi ja Septimuse virtuoosseid partiisid esitasid Alvar Tiisler ja Mati Turi (Turi laulis ainsana sama partiid ka Toomas Siitani eelmises „Theodora“ ettekandes). Tiisleri Valens oli võib-olla üheplaaniliselt sõjakas ja oodanud oleks ambivalentsemat tõlgendust. Turi on küll väga mitmekülgne laulja (hiljutised rollid Wagneri oopereis!), aga Septimuse partii oleks kohati vajanud kergema jooksuga tenorit.

Seekordne Haapsalu festivalipublik sai nautida mitmeid põnevaid kavu ja kauneid interpretatsioone. Andrew Lawrence-Kingi koostatud kaks vaimukat ja läbimõeldud kava (Floridante koos Marta Paklariga ja sooloesinemine) demonstreerisid vanamuusikaguru head vormi ja repertuaaritundmist. Paklar oli ülihuvitavas prantsuse kavas küll väga virtuoosne, aga kaldus pigem sportliku kui läbitunnetatud ja emotsionaalse esituse poole. Reinut Tepi ja Reet Suka meeliköitev Carl Friedrich Abeli ja Johann Christian Bachi kava pikendas festivali ajaraami XVIII sajandisse ning andis sissevaate tolleaegsesse intiimse muusikategemise traditsiooni.

Artikkel on tellitud koostöös Feministeeriumiga.