Kärdla parklinn mõjub sulnilt lõõgastavalt: linna südames on palju metsikust, muru on jäetud niitmata, suvel vohab raudrohi ning teeäärtes on palju lilli. Parkides kasvavad võimsad sanglepad ning keskusest kümneminutise jalutuskäigu kaugusel on rändrahnuga liivarand, kus saab ujuma käia.
Lopsaka loodusega Kärdla on viimastel aastatel läbinud linnakeskkonda nüüdisajastava arengu. On korraldatud arhitektuurikonkursse, selleks et uuendada keskväljak ning ehitada keskusesse uued avalikud hooned.
Esmalt uuendati Kärdla keskväljakut (arhitektuurivõistluse võidutöö „Kärrdal“, autorid Oskar Ivarsson, Charlotte Sellbrandt, Martin Allik, Andreas Lyckefors, Johan Olsson Rootsi maastikuarhitektuuribüroost Mareld ja arhitektuuribüroo Bornstein Lyckefors). Senise parkla asemele rajati moodne mitmeotstarbeline linnaväljak.
Väljaku äärde vana turu asemele kerkib järgmistel aastatel uus Hiiumaa ametkondi ühendav riigimaja. Selle arhitektuurikonkursi võitis büroo Karisma Arhitektid, võidumeeskonnas oli ka kaks Hiiumaalt pärit arhitekti.
Riigimaja ehitatakse pritsimaja kõrvale praeguste turuputkade asemele. Plaanis on rajada mitmefunktsiooniline hoone, kuhu on kavandatud ka kauplemispinnad ja sellega hoida turg alles. Riigimajja ühendatakse avalikud teenused ning valla- ja riigiametnikud tuuakse kokku ühe katuse alla. Kindlasti on tegemist lahendusega, mille abil suurendatakse valdkondade vahelist koostööd, vähendatakse transpordikulusid ning seeläbi ka ametnike ökoloogilist jalajälge. Ühtlasi mõjutab uus riigimaja ka seda, kes ja millal väljakut külastab. Praegu toob turg kokku hiidlased üle Hiiumaa. Kaubeldakse oma toodanguga, seda tulevad uudistama ja ostma külastajad lähedalt ja kaugelt. Kui turg kaob, jääb väljaku funktsioon kokku toojana tagaplaanile. Riigimaja on ilmselt asustatud ju kontorite tööajal.
Seega oleks tervitatav, kui uued turupaviljonid tooksid endistviisi Hiiumaa elanikud ja külalised kokku ja looksid hea suhtluspaiga, mis on olnud ju aegade algusest kõigi väljakute otstarve.
Hiljuti avatud värskenduskuuri läbinud keskväljakule on küll kavandatud uued moodsad turupaviljonid, mis asuvad pergola kõrval, kuid sinna alles otsitakse kohaliku toodanguga kauplejaid. Uus väljak vajab veel väheke sisseelamist ja omaksvõtmist.
Väljak ise on lahendatud modernse joonega ning on meeldiv, et pergola ja kauplemispaviljonide ehituseks on kasutatud puitu. Siiski ei ole tervikus jäädud ühtse minimalistliku lahenduse juurde: väljakule autoga sõitmist takistavad elemendid on puidust dekoratiivsed suured käbid, stiilist välja kaldub ka mänguväljak, mis esindab maalähedast roigasarhitektuuri. Leian, et stiililt sobivam oleks olnud modernsem mänguväljak. Sellist võib näiteks külastada lauluväljaku kõrval rannapargis.
Praegune keskväljak on sellesse asukohta kujunenud alles pärast Teist maailmasõda. Ajalooline linnakeskus asus kalevivabriku ees Vabrikuväljakul, mis kahjuks sai sõjas kõvasti pommitada. Hävitati uhke vabrik ning samuti väljaku ääres asunud hooned. Õnneks säilis vabriku direktorite elamu, seal asub nüüd Hiiumaa muuseumi peahoone ning väljaku ühte külge ääristavad majad, kus tegutsevad käsitööpood ning kohvik Baabad.
Kärdla aedlinlik ilme ja iseloomulik arhitektuur kujunesidki välja tänu kalevivabriku direktorile Robert Eginhard von Ungern-Sternbergile, kes järgis XIX sajandil Euroopas levinud ideed, et tööliste paremad elutingimused parandavad ka moraali ja seeläbi kasvab tootlikkus. Selle saavutamiseks asus von Ungern-Sternberg juurutama Prantsusmaal, Inglismaal ja Belgias katsetatavat mudelit, mille järgi töölisi ei majutatud enam kehvade sanitaartingimustega tööliskasarmutesse, vaid igale töölisperele ehitati oma elamu koos väikese aiaga. Töölised pidid maja saamiseks loovutama ehitusfondi iga kuu 25 protsenti oma palgast ning maja sai edasi müüa ainult tehase töötajale.
1900. aastal esitleti Kärdla elamismudelit lausa Pariisi maailmanäitusel ning toodi välja, et Kärdlas puuduvad mujal maailmas laialt levinud haigused nagu tüüfus, koolera jm. Seda just tänu eeskujulikele sanitaartingimustele – köetud, puhastele ja kemmerguga puitelamutele, hoolitsetud tänavatele ning kõigile vabalt kättesaadavale arteesia veele.1
Viimastel aastatel on peale südalinna väga jõudsalt arenenud ka Kärdla sadam, mis on samuti olnud seotud kalevivabrikuga. Sadam ehitati 1849. aastal, et hõlbustada vabriku tooraine ning valmistoodangu transporti. Kahjuks hävis sadam 1944. aasta pommitamises. Enne seda sai sealt aurikuga Tallinna ja tagasi, mis oleks ka praegu igati kena marsruut. Nüüdsel ajal pikamaareise sadamast ei pakuta ning see tegutseb jahisadamana. Vanadest hoonetest on säilinud villavabriku ladu ja ait, mida jõudumööda renoveeritakse. Jahisadam tegutseb uutes hoonetes, kus on ka avalik kaugtöökontor, saun ning tegutseb restoran Kork.
Selleks et Kärdlast saaks veelgi parem elukeskkond, on kindlasti vaja välja arendada jalgteede ja jalgrattateede süsteem. Praegu on parklinnas eelisseisundis autod, mitte jalakäijad. Suuremate sõiduteede kõrval kõnniteed puuduvad. See on tekitanud absurdse olukorra, kus lapsi viiakse kodu lähedale lasteaeda ja kooli autoga, kuna vanemad kardavad nende turvalisuse pärast.
Sellele probleemile on juba asutud vallaarhitekt Kaire Nõmme juhtimisel lahendust otsima ning vald on tellinud analüüsi ja projekti Kino Maastikuarhitektidelt. Nemad peaksid andma ka soovitusi Kärdla haljastuse elurikkusse panustamiseks.
Kärdlas on viimastel aastatel kiiresti arenenud ning lähiaastatel on valmimas uued avalikud hooned. Endisest tardunud olekuga väikelinnast on kujunemas nüüdisaegse ülimõnusa elukeskkonnaga mereäärne parklinn. Juhul kui Kärdla jätkab oma edumeelsel, aga samal ajal pärandit väärtustaval kursil, on võimalik, et 1900. aasta tähelend Pariisis ei pruugi jääda viimaseks silmapaistmiseks Euroopas.
* Kristiina Frolova, Kärdla vabrikuelamu. – Pööning nr 2 (15), suvi 2019.