Kumu pälvis maikuus Dublinis Euroopa muuseumi 2008 aunimetuse ning Eesti riik premeeris teda selle (aga ka muidu väljapaistva töö) eest kultuuri tähtsaavutuse preemiaga (ja 800 000 krooniga). Ilus algatus, kui ei oleks taas tökatitilka meepotis: riigi hea komme sportlasi (ja ka kogu toetavat meeskonda) suursaavutuste puhul premeerida sama suure või suurema rahaga kui tervet kunstiinstitutsiooni on iseenesest mõistetavaks kujunenud. Kuid asi pole sugugi ainult ametlikus tunnustamises: Kumu, aga ka kogu Eesti Kunstimuuseum on vaieldamatult hästi töötanud. Küsimus pole ainult huvitavates, igas mõttes vajalikes näitustes nagu „Fluxus East” või „Arhiivid tõlkes” sari, „Grand Tour”, vaid eelkõige selles, et ka imporditud väljapanekutele on alati tekitatud kohalik lisandus, mis mitte ainult ei avarda meie kunstiajalugu, vaid ka laiemalt kunstimõistmist. Eesti Kunstimuuseum on osanud saada rahvusvahelise muuseumide võrgustiku normaalseks osaks, võrdväärseks partneriks. Seda on tõestanud Pompidou keskuse sürrealistliku foto näitus, aga ka Turu ja Malmö partnerlus, kus koostööprojektina eksponeeriti väga edukalt sotsialistliku realismi näitust. Enamgi veel: Eesti Kunstimuuseum on osanud luua sponsorite võrgustiku, nii toetavate institutsioonide kui ka kunstisõprade seltsi näol. Kuid seegi on kahe otsaga asi: Kumu direktriss Sirje Helme ütles Swedbanki preemia näituse avamisel, et kunst ja äri on üks organism, ainult et funktsioonid on erinevad. Ilmselt oli selle kiirelt välja öeldud lause taga keerulisem mõttekonstruktsioon, sest kunsti, ka kõige isepäisemat ja novaatorlikumat kunstiavaldust ärist, turust sõltumatuna vaadata oleks ilmne naiivsus, kuid äri ja kunsti samastada liialt küüniline. Sellele viitas ka Maria-Kristiina Soomre oma Eesti kunstimaailma analüüsivas artiklis „Tere tulemast Absurdistani!” (vt kunst.ee, 2008, nr 39). Kuid igal seotusel, ka sponsortehingul, on oma hind, ja ka seda ei maksa alahinnata. Pole kahtlust, et nii Sirje Helme, kes hakkab juhtima kogu Eesti Kunstimuuseumi, kui ka Anu Liivak, kellest saab Kumu uus direktor, on sellest teadlikud ja (vähemalt) Kumu (aga ka kogu kunstimuuseum) on institutsioon, mille maine ei luba teda alarahastada, olgu siis riikliku või erakapitali mõttes.
Kuid Kumu (EKM) ei ole ainus kunstiasutus, kus midagi märkimisväärset teoks sai: suured rahvusvahelised näitused nii kuraatoriprojektide kui ka personaalnäitustena olid ka Tallinna Kunstihoones, ja mõnigi kord nii õnnestunult, et andsid koos Kumu näitusega nii mõnestki kunstinähtusest märksa laiema pildi (nagu see oli Moskva kontseptualisti Andrei Monastõrski ja „Flux East” näituste ajal), Tartu Kunstimuuseumis (koostöös EKMiga Eerik Haameri projekt) jne. Kuidagi ei saa mööda vaadata ka 5. sünnipäeva tähistanud Hobusepea (ja Draakoni, sest galerist on ju sama) tegevusest ning eelkõige rohujuuretasandi paikadest nagu EKKM ja NG Kunstikonteiner (lisaks Tartu Pärmitehas), Rael Arteli Art Space (olgu või „Public Preparation’i” vormis). Rääkimata kunstnikest, tegijaist, sest nii edukat aastat, kui oli tänavune Mark Raidperel või ka Jaan Toomikul või nii mõnelgi teisel, pole vist ka olnud Kuid kui vaadata kultuuriministeeriumi rahastamistabelit, siis teeb see enam kui nukraks: kunst on vaieldamatult kõige alarahastatum kultuurivaldkond. Pole siis ime, et kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti nõukogu, ükskõik kui arukaid otsuseid praegune koosseis ka ei tee, on üliraskes olukorras. Ja mis veel hullem, kunstivallas tegijad veel raskemas.
Umbes kuu aega tagasi juhtusin Vikerraadios kuulama saadet Marko Mäetammega, kus ta saate lõpus nukralt mainis, et ei saa aru, kuidas Vabadussõja võidu samba konkursi võitnud noored tegijad nii konservatiivse lahenduse on leidnud. Ja kui selle kohta küsiti ühelt võtjalt Andri Laidrelt, siis ta väitis, et idee on küll konservatiivne, kuid materjal, klaas ja selle töötlemisviis ülimalt novaatorlikud. Kas teda oli tõesti tabanud amneesia või puudub tal igasugune eneserefleksioon, kuid esialgne projekt nägi ette paekivi (kui ülimalt konservatiivset materjali)? Ja kui võim (kaitseministeerium), vaatamata professionaalide vastuseisule, maksku mis maksab Vabadussamba läbi surub ja seda siira lugupidamisavaldusena välja pakub, siis on ühiskonnaga ikka midagi lahti küll. Ja ilmselt on meie kunstielu igas mõttes normaalse toimimise ainus tagamise tee kohalolek rahvusvahelises kunstivõrgustikus, sest vaatamata kõigele positiivsele on (taas) maad võtmas küüniline konnatiigistumine. Või veel hullem konnatiigistunud diktatuur.
