Kui Elias Lönnrot oli 1835. aastal peamiselt karjala runolauludest soomlastele rahvuseepose loonud, näis see läänelikust vaatepunktist kahekordselt anakronistliku aktina. Loodi ju „Kalevala“ ajal, kus eeposeid loeti minevikunähtusteks, ja nende tegevus leidis aset maailmas, mis oli arhailisem „Beowulfi“ omastki.¹ Ometi ei seganud või pidurdanud see tõik toona ärkamistuhinas rahvusi endale eeposi ihalemast ega loomast. Folkloori ja autorisädeme sünergiast said XIX sajandil oma rahvuseepose siinkandis eestlased ja lätlased, XX sajandil on oma eepose saanud teisigi väiksemaid etnosi, kellel seni ei olnud nn kultuurrahvaste pidulaua taha eriti asja. Omas ajas olid need eeposed üliolulised Nokiad või start up’id – või mõeldagu siia mingi muu tänapäevane innustav jabursõna, mis annab edasi käivitusefekti.

Sellest lähtuvalt on üsna hästi mõistetav eksitus, mille tõttu on meil aastakümneid ka „Kalevipoeg“ vaid kirjandusteoseks liigitatud. Raamatu moodi ta ju välja näeb, kuid identiteeditekstide haare on ilukirjanduse valdkonnast palju laiem. Looming on loomulikult salapärane protsess, kuid eriti eeposte autorsus on sageli seotud teatava üleloomulikkusega. Selle loomealge ei pärine siit ilmast, vaid kusagilt mujalt. Kümne aasta eest jutustas kirgiisi manastšõ (eepose „Manas“ pärimuslik esitaja) Talantaalõ Baktšiev mulle Biškekis, kuidas see anne temale kätte tuli. Manas kui eepose müütiline peakangelane ilmus mägedes lambaid karjatavale teismelisele poisile täies hiilguses ning hakkas teda sealt alates innustama eepost esitama. Loomulikult oli vastav traditsioon Baktšievite perekonnas ka varem tuntud, kuid joonise poolest on siin tegemist tavapärase šamanistliku initsiatsioonilooga, kus vaimud ei jäta enam väljavalitut rahule ning suunavad teda ettemääratud rajale.²

Niisiis loetakse suuliste eeposte esitamisel kõige paremaks vaimude saadetud oskust, mitte mehaaniliselt õpitut.³ Maailma suurimate suuliste eeposte „Manasi“ ja „Gesari“ osade seestumuslikku esitamist on mul õnnestunud endalgi näha ning midagi iseäralikku on siis tõesti laulikutega aset leidnud. Kuid meediumitega on võrreldavad ka kirja pandud eeposte loojad. Lönnroti on mitmed uurijad kõrvutanud tõelise rahvalaulikuga, kelle tööriist oli aga sulg.⁴ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi on Rudolf Steineri eeskujul visionääri ja antroposoofilise geeniusena käsitlenud Sirje Purga.⁵ Jääb vaid küsida, mis on eeposte tekke ja kestmise laiem taust eri rahvastel ja aegadel. Keskendun siin nüüd iseäranis viimasel paaril kümnendil sündinud väikeste läänemeresoome rahvaste kirjalikele eepostele.

Tõepoolest, eriti XXI sajandil on ilmunud ridamisi omakeelseid eeposi, mis on omistatud Ingerimaa soomlastele, vepslastele, vadjalastele ja isuritele. Ingerimaa pastor Arvo Survo on loonud kalevalameetrilised apokalüptilised teosed „Itku Inkerille“ (1998) ja „Korvekko“ (2019), kus on kajastatud ingerisoomlaste ränka saatust ja hävingut XX sajandil, samuti läänemeresoomelist metsarahvalikku kristluse versiooni peegeldava eepose „Suur-Synty Kiesus“ (2006), kõige viimasena aga eelmisel aastal ilmunud mitmekeelse „Pääskolintu-päivälintu“. Viimane põhineb ürgvanal regi-runolaululisel läänemere­soome loomislool pesapaika otsivast ilmalinnust, kelle munadest sünnib maailm. Arvo Survo on kompositsiooni lisanud dualistliku antagonisti – pääsukese vastu tegutseva nahkhiire. Ometigi võidab hea ning selle tulemusena saavad siia ilma vadja ja isuri rahvas. Nii nagu „Kalevipojaga“ anti eestlastele nende ajalugu, teeb vaadeldavates eepostes Ingeri­maa läänemeresoome rahvaste jaoks sedasama ka Arvo Survo, talle iseloomulikult kristlikus võtmes. Peale Survo on oma lüürilisema ingerisoome eepose „Liekku“ kirjutanud Mirja Kemppinen (2013). Vepslanna Nina Zaitseva on oma rahvale kirjutanud eepose „Virantanaz“ (2012), mis on tõlgitud ka eesti keelde.⁶ Selleski teoses on maalitud pilt vepslaste kui metsarahva minevikust, traditsioonilisest ja animistlikust, ning kujutatud siis allegooriliselt ka venelastesse sulanduma hakkamist.

On selge, et kui soomlastel ja eestlastel valmisid rahvuseeposed ootusäreval, kuid siiski lootusrikkal XIX sajandil ning käivitasid tõelise rahvusliku ärkamise, siis XXI sajandil on väikeste Venemaa läänemeresoome rahvaste olukord midagi muud. See pole kuidagi võrreldav ka setude seisuga XX sajandi esimese poole Eestis, kui neist asuti piitsa ja prääniku, hariduse ja eeposega („Peko“, 1927/1995) vabariigikõlblikke kodanikke vormima. Ei, vadjalased, isurid, Ingerimaa soomlased ja vepslased on rahvad, kelle demograafiline olukord mitte lihtsalt ei halvene, vaid on eriti esimese kahe puhul jõudnud juba päris kadumise äärele. Ka ülejäänute olukord pole kuigi lootusrikas, sest venekeelne inforuum ja haridussüsteem ning suurriiklik rahvuspoliitika tegelikuks omakeelseks ja -kultuuriliseks püsimiseks palju võimalusi ei jäta. Koroonaviiruse tõttu edasi lükkunud viimase Venemaa rahvaloenduse tulemused võivad väike­rahvastele olla troostitud ja koguni fataalselt šokeerivad.

Seega, XXI sajandil väikerahvaid tabanud eepiline puhang ei kajasta mitte ärkamist, kultuurilist tõusu ja vabanemist, vaid lüürilisi või traagilisi kultuuri- ja ajaloomälestusi. Eeposte kui identiteeditekstide kude on loodud ning vaimudeilma hääl on saanud taas kõnelda – kuid kuhu ja kellele on suunatud selle sõnum?! Kas rahvastele, keda peaaegu enam ei olegi? Või meiesugustele kõrvaltvaatajatele – kui meile oma „Kalevipoegki“ korda läheks? Küllap on need eeposedki praegu vaid osa unustuste hõlma vajuvast peitaardest ühes hoolikalt talletada jõutud keele- ja rahvakultuurikogudega, mis jäävad paremaid aegu ootama. Sest nii nagu animistlikus kultuuritüübis on suurem ja olulisem osa teadmisest väljaspool käegakatsutavat inimilma, nii pärineb sealt ja kuulub sinna ka eeposte nägemuslik pärand. Lootusrikkalt.

1 Keith Bosley, Introduction. – The Kalevala. Oxford University Press, 1999, xiii–liv.

2 Talantaalõ Baktšiev pole „pelk“ rahvalaulik, vaid viljakas teadlane. Meie tutvust innustas toona asjaolu, et 1980. aastate lõpul teenis ta kutsealusena aega Tartus, Džohhar Dudajevi juhitud raskepommituslennuväe diviisis.

3 Jia Zhi, Minstrels: A Golden Key to Epic Study. – The Epic: Oral and Written. Central Institute of Indian Languages, Mysore 1998, lk 226–232.

4 Lauri Honko, The Kalevala as Performance. – The Kalevala and the World’s Traditional Epics. Studia Fennica. Folkloristica, 12. Finnish Literature Society, Helsinki 2002, lk 13–25.

5 Sirje Purga, Mõtteid eepose „Kalevipoeg“ pildikeelest. Härmametsa Talu kirjastus, 2004, 224 lk.

6 Nina Zaitseva, Virantanaz: Vepsa eepos. Tlk Madis Arukask. Tartu Ülikooli kirjastus, 2018, 278 lk.