Omaette küsimus, kuidas käitub teatrikülastaja: kas jaksab uuest aastast jõustuva piletite käibemaksu tõusuga, 13% siis, kaasa minna või hakkab tähelepanelikumalt isiklikku eelarvet kaaluma ja otsustab teatrikülastuse oma eelistustest välja jätta. Kuuldavasti olla küll omaaegse Soome lama ajal teatrite külastatavus isegi tõusnud. Kui ei jõua lubada endale soojamaareisi või restoraniskäiku, siis saab teatrist kui ühest sotsiaalse suhtlemise vormist vajadus, sellega annab leevendada majanduslikust surutisest tekkivaid pingeid. Eks näis, mis uus aasta selles vallas endaga kaasa toob.
Tahan mõelda ikka positiivselt, ometigi jääb lõppevast teatriaastast suhu halb mekk. Ei mäletagi aastat, kus poliitikute mängud kultuuri ja teatri teemal oleksid nii jõuliselt esile tõusnud. Kultuuriürituste piletite käibemaksu tõstmise teemal on arutletud rohkem kui aasta: kultuuriminister on jaganud ühe käega lubadusi, samas mõne aja pärast oma sõnu söönud. Tegelikult väljendub selles kultuuriministeeriumi saamatus ja rumalus, kui ei suudeta kultuuri ja meelelahutuse vahel vahet teha, mida mujal Euroopas millegipärast osatakse.
Poliitikute silmis-sõnutsi on kultuuri- ja eriti teatritegelastest tehtud palaganitegijad ning muidusööjad, kes maksumaksja raha kulul õilmitsevad ja muretult mööda maailma ringi rändavad. Kõigele sellele on kaasa aidanud ajakirjandus. Otsa tegi suvel hapukurgihooajal lahti Äripäev, kes lausa paranoiliselt on kultuurkapitali toetatud teatrirahva väljamaasõite siunanud. Vaevumata, õigemini suutmata sealjuures analüüsida ülejäänud näitekunsti sihtkapitali eraldisi: et kas maksumaksja raha eest on ikka õiglaselt raha jaotatud erinevatele projektidele, olgu need siis lavastused, väljaanded, õpingud või muud stipendiumid. Nelja näitleja ümbermaailmareisist, mille tarbeks eraldatud 80 000-st kroonist kulub 40 000 osalemiseks erialases workshop’is, ei kõssanud keegi. Pigem oleks võinud ajakirjandus uurida neljalt ümbermaailmarändurilt hoopis seda, kuidas nad kavatsevad 40 000 krooniga aasta jooksul väljamaal hakkama saada, millised on nende loomingulised plaanid jne, selmet sõimata näitlejaid muidusööjateks ja riigi raha tuulde pillutajateks. Küll on aga ajakirjandus hakkamas löövaid pealkirju panema à la „Üks lavastus maksab 8 miljonit või auto hinna!”, süüvimata teatriprojekti olemusse, õigemini lugejat pettes, jättes rääkimata, mida tegelikult suvine Vargamäe-projekt endast kujutas. Näib aga kujunevat juba kirjutamata reegliks: kui näitleja murrab jala või sünnitab lapse või vahetab elukaaslast, pasundatakse sellest igas kanalis. Kui aga sünnib tipplavastus või tipproll, siis sellele ei raatsita leheruumi kulutada. Omaette teema on muidugi see, et juba on näha, kuidas kultuurile pühendatud küljed meie päevalehtedes vaikselt kokku kuivavad.
Teatriaastale pani loomulikult „väärika punkti” keskerakondliku linnavalitsuse häbitu lollitamine Tallinna Linnateatri ja Kultuurikatla ehitamise teemal. Lolliks tehti avalikkus, heausksed kodanikud, kes kahe kultuuriobjekti ehitamise teemal Internetihääletusse kaasati. Kuigi oli juba ette teada, kes hääletuse „võidab” ehk siis kellele linnavalitsus raha eraldab. Nagu väitis linnateatri direktor, aastaid ennastunustavalt uue saali, tegelikult terve hoonetekompleksi valmimiseks eeltöid teinud Raivo Põldmaa: meile võinuks ju kohe öelda, et raha ehituseks pole! Tõesti, milleks niisugune vassimine ja valetamine? Teater korraldas oma loomingulised plaanid ümber teadmises, et ehitus tuleb. Nüüd tuleb teatril teha tagasikäik, ainult milline? – kui mõelda Kaia Jäppineni hägusele lubadusele, mis teatri ehituse ebamäärasesse tulevikku lükkab.
Kultuurikatla ehituseks eraldatud 40 miljoni kõrval linnateatrile poetatud 2 miljonit tundub pigem mõnituse kui toetusena. Või nagu nentis eelmise nädala laupäevases Eesti Päevalehes Andrus Kivirähk: „Inimlikult võttes oleks ju täiesti arusaadav, kui Elmo Nüganen nüüd Edgar Savisaarele südametäiega jalaga tagumikku virutaks. Aga kus sa saad – siis ei anta sulle enam sentigi, kuid palgad tahavad maksmist, uued lavastused väljatoomist … Tuleb olla alandlik ja vagur, püsida õukonnas või siis vähemalt sellega mitte avalikult konflikti otsida”. See on justkui sõnum poliitikutelt: kui hakkate meile vastu, siis arvestage halvimaga. Olukord meenutab tuntud muinaslugu alasti kuningast: selmet tunnistada oma saamatust ja tegutsemisjõuetust, varjub linnavalitsus küünilise ja populistliku „rahvahääletuse” taha. Savisaare viimase aja käitumist arvestades tal mänguriverd ja mängukirge aga jätkub, üleeilne Postimees tituleeriski oma juhtkirjas Savisaare „teatraalist linnapeaks”. Loodetavasti ei kaota nii teatrirahvas ja laiemalt kogu intelligents siiski söakust rumalusele vastu hakata.
Aga ometigi tuleb edasi elada ja säilitada eluterve optimism. Jäävad ju lõppevast teatriaastast, mis kujunes positiivselt stabiilseks, mitte uinuvasse olekusse vajuvaks stabiilsuseks, meelde mitmed huvitavad teatritööd ja ettevõtmised. Olgu Von Krahli teatri akadeemiaprojekt, mis jõudis ETV vahendusel, kuigi ebaõiglaselt tänamatul kellaajal, suurema auditooriumi ette. Omaette tunnustust väärib Von Krahli julge otsus korraks repertuaariteatrina aeg maha võtta.
On hea meel, et eesti algupärandil läheb hästi: säravaimateks lavastusteks mu meelest Martin Alguse „Janu” Endla teatris, Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine” Eesti Draamateatris (Heliose kino ”vallutamine” on lõpmata õnnelik leid). Aga miks mitte pidada algupärandiks ka suvist rokkooperit „Ruja” või Jalaka-Kaljuste triloogia vägagi õnnestunud finaali „Eesti meeste laulud”. Sama suurejooneliselt finišeerus ju ka Vargamäe-lavastuste sari Elmo Nüganeni lavastusega „Vargamäe Wabariik”.
Et jah, kuigi teatriaasta jääb meelde pigem rahuliku stabiilsusega, võiks õnnestunud lavastuste nimekirja jätkata. Ja kuigi stabiilsuses võib näha ka ohte, ütleb sisetunne, et stabiilne teatriaasta 2008 oli justkui eelmäng uuele tasandile tõusmiseks. Kuivõrd majanduslikult kitsamad olud seda „uut” toetavad või pärsivad, eks seda näita juba aeg.