Üsna hiljuti oli ühe möödunud sajandi kultuurilugu uuriva projekti käigus vaja täpsustada A. H. Tammsaare kunagise juubelialbumiga seotud asjaolusid. Nimelt seda, kuidas ikka kadus kirjaniku juubelialbumist Järva-Madise ausamba avamise fotolt mälestusmärgi kõrval seisnud kindral Laidoner. Tegijad arutasid asja nii ja naa, lõpuks leiti, et tuleb küsida albumit toimetanud Endel Priidelilt. Aga tema, kaaslaste poolt Priiduks kutsutud vanahärra, ei vastanud helistamisele. Ta polnud juba mõnda aega kõrvalistele kättesaadav. Oli lähenemas 89. sünnipäev, aga enne seda jõudis kirjanike liitu teade tema lahkumisest. Endel Priidel suri 8. juulil.
On aeg hüvasti jätta. Ja mõelda lugupidamisega tööd täis elule.
Talumehe poeg Endel Priidel sündis 16. juulil 1932. Koolis käis ta Tarvastus ja Viljandis, lõpetas 1950. aastal Viljandi 2. keskkooli ja järgmisel aastal alustas ülikooliõpinguid Tartus. See oli veider aeg, mis algas stalinismi pähetagumisega, aga elul olid omad plaanid ning Stalini surma järel rikuti ära diplomitöö kirjutamiseks mõeldud vabad kuud ja selle asemel loeti stalinismi kriitikat. Vähemalt formaalselt.
Endel Priidel oli sellest kõigest kõrgemal. Tema oli tulnud tööd tegema. Ta õppis rabelemata, süstemaatiliselt, uhkeldamata. Temas oli tunda järjekindlust ja sihiteadlikkust. Ta lõpetas 1956. aastal ülikooli eesti filoloogina, kirjastus oli valmis võtma ta toimetajaks, ja nii kirjutamegi tema elulukku: töötas kirjastuses aastatel 1956–1988. Kirjastus muutis nimesid, küllap muutus midagi ka Priidelis. Temast sai teaduslik toimetaja, siis ka teeneline kultuuritegelane. Kui teha nimekiri raamatutest, mis Endel Priideli käest, silmast, peast, mõnikord ehk ka närvidest ja südamest on läbi käinud – see nimekiri võtaks palju ruumi. See polnud lihtne elu, Vene tsensuur kiitleb veel praegugi oma kunagise ranguse ja reeglirohkusega, Eesti toimetaja pidi seda paraku arvestama. Hea meel on, et Priideli töö lõpuaastad möödusid juba normaalsemas maailmas. Ja et luuleantoloogia „Sõnarine“ nelja köite toimetamise eest sai ta koos koostaja Karl Muruga Eesti Kultuurkapitali auhinna.
Ühe mehe elutööks tundub kõigest sellest nagu küll olevat.
Aga see on siiski ainult üks osa Priideli elust eesti kultuuris. Selle kõrval on tema oma raamatud. Lühimonograafiaga „Ado Reinvald“ töötas ta välja mustrit ühele sariväljaandele. Erilise pühaliku kohatundega on kirjutatud ta geograafiliselt piiritletud kirjanikuraamatud „Kirjanduslik Mulgimaa“, „Viljandi ja kirjamehed“ ja „Kirjanduslik Hiiumaa“.
Tundlikult on ta talitanud luuleilmas, koostades hulga temaatilisi valimikke. „Kas siis selle maa keel …“ on pealkirjaks ühel neist. See võiks olla motoks kõigile.
Väga tegusaks osutus ta mõte kirjanike loomislugude kogumikust. „Teose sünd“ on selle pealkiri. Enamik autoritest on lahkunud, aga nende avalad mõtisklused loomingust on tänu Priideli pealehakkamisele meie osaks, teiste hulgas Betti Alveri võluv kild, kuidas sündis „Kaks saarlast“.
Kuidas mitte meenutada praegusel kultuuriraputuste ajal tõelise pühendumusega koostatud ja välja antud Reiner Brockmanni „Teoseid“? Ja Tōkyō otse sunnib kirja panema Endel Priidel raamatu „Olümpiahõbe Martin Klein“.
Ning lõpuks suurteos, tuhande lehekülje paksune „Vägikaikavedu“. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks see kogumik muutub, sest häbenemata on Priidel publitseerinud ka taustamaterjale, teades, et need ununevad, muutuvad raskesti kättesaadavaks. Nii-öelda ametlike paberite kõrval teeb ta avalikuks oma isiklikke tähelepanekuid ja hoiakuid, rõõmustab meid tähendusrikka novelliga oma õhulennust Vargamäe kohal, jagab meiega päevikumärkmeid ja väga isiklikke hoiakuid – Priidu, see nii vaoshoitud, distantseerunud ja rõhukalt erapooletu toimetaja …
Puhka rahus!
Sa oled meil meeles.
Ülikoolikaaslased
Eesti Raamatu pere
Eesti Kirjanike Liit
Kultuuriministeerium